Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
 

Lahkumispäev

Esmaspäeva hommikupooliku veedame igaüks omaette – kes pakib asju, kes ostab kotti, et asjad ära mahutada, kes aga ostab hoopis asju juurde. Varased ärkajad Jüri ja Andrus hõiskavad hiljem, et neile pakuti all hommikusööki. Unimüts Olavi jääb sellest ilma. Umbes kell pool kaksteist registreerume hotellist välja. Mõtleme, kas kutt mäletab lubadust anda tuba 10 dollariga, või kas see on üldse seesama kutt. Ta küsib meilt vähemalt kaks korda, mitu ööd me hotellis olime. Kümnedollarilist hinda mäletab ta küll, siis aga lisab 5 dollarit lahkelt pakutud hommikusöögi eest – iga söök dollar (12 EEK). Edasi lisatakse 4 dollarit (47 EEK) Jüri ja Andruse pesupesemise eest. Andrus üritab protesteerida, et «you said it's very cheap», aga see ei mõju. Olavi muheleb vargsi. Tagatipuks liidab see vietnami suli kogu summale otsa 10 protsenti – riik tahab ju käibemaksu. (Üheski teises linnas nii ei tehtud – see summa, mis kokku lepiti, oli ka see, mille klient maksis.) Ainuke lohutus on, et ta unustab võtta Andruselt dollari minibaarist ärajoodud pudeli vee eest.

Jätame asjad hotelli hoiule ja kolame mööda linna ringi. Leiame mitu huvitavat poodi. Ühes toidupoes on alkohole, aga vietnami omi pole peale paari mittemidagiütleva väljanägemisega viina. Kus on Hiina Nanningis nähtud rikkalik valik huvitavaid erivärvilisi vietnami alkohole? Miks – küsib Olavi – müüakse siinsetes poodides alkohoolseid jooke, mida me võiksime sama hästi osta Kadaka Selverist? Andrus teab vastust: sellepärast, et vietnamlased ei ole Kadaka Selveris käinud.

Kella poole kahe paiku hakkab tibutama. Läheme sööma:

Satume istuma just akvaariumi juurde. Vaatame huviga akvaariumis ringiujuvaid kalu ja konna, kes paistab olevat surnud. Alles tüki aja pärast liigub ta stiilselt konna ujudes pinnale, hingatab korra, ujub siis alla tagasi ja tardub mõne sentimeetri kõrgusel põhjast, jalad nelja tuule poole laiali. Nina all käega vehkimine ei pane teda kulmugi kergitama. Konn lähtub põhimõttest: kui pole tungivat vajadust liigutada, siis milleks liigutada?

Lõpetanud söömise, jääme tükiks ajaks kalu vaatama. Oodatud vihmasadu ei algagi, seepärast kõnnime edasi.

Vahepeal ei saa hästi aru, kas sajab või mitte. Muuhulgas läbime turuhoone, kus on katuse all tohutu hulk igasuguste asjade müüjaid. Jälle tagasi väljas, tuleb mingil hetkel mõte maha istuda ja väike naps teha. Menüüs on palju sööke konnadeni välja ja kerged joogid, aga kuna ilm on jahe, pole meil karastuse, vaid käraka isu. Kangeid jooke paraku menüüs pole. Mida teha? Õnneks märkab Andrus, et baarileti taga riiulil on pudelid. Läheme vaatama. Seal on paar vietnami alkoholi, sh. üks, mis pole viin. Me ei leia ikka veel midagi väga ahvatlevat ja kõhkleme. Siis viiakse meid teise, kõrvalise riiuli juurde, kus on väga huvitava kujuga pudelid, juures vaid vietnami keeles käsitsi kirjutatud sildid, aga mitte mingit infot. Olavi märkab, et ühel pudelil on paber rebitud, s.t. pudel on juba lahti. Ta teeb selle lahti ja nuusutab. Andruski nuusutab. Lõhn on hea ja ettekandja väidab, et jook on tervislik. Otsustame, et võtame seda. Pudel maksab 120 TVND (89 EEK), pits 20 (15 EEK). Võtame siis kolm pitsi. Jook tuuakse lauale imelikus anumas. Selgub, et see soojendab. Tegelikult pole jook soe, vaid leige ja külma vahepealne. Hea. Pärast esimest pitsi tuuakse lauale taldrikuke pähklitega. Võtame teise pitsi veel, istume tükk aega ja vaatame tänaval toimuvat, tundes end saigonlastena. (Seal olevat inimeste armastatud ajaviiteks istuda vabaõhukohvikutes, kus toolid on suunatud tänava poole, ja vaadata möödakõndijaid.) Siis võtame kolmandagi pitsi. Arvet saades selgub, et pähklite eest on 5 TVND juurde pandud. Hiinas küll nii ei tehtud. Meie 9 pitsi maksavad 100 TVND (74 EEK). Kuidas see arvutatud on, ei tea. Igatahes on pudelis veel pool järel, seepärast maksame 20 TVND juurde ja võtame pudeli kaasa.
Jalutame veel natuke, siis lähevad Jüri ja Andrus hotelli, jättes Olavi poodi. Mõne aja pärast helistavad nad, öeldes, et: 1) takso läheb kell 19.00, mitte 19.30, s.t. tulgu Olavi ruttu tagasi; 2) takso tasu 10 USD (120 EEK) võib asendada 4 mobiilikaardiga. Olavi jõuab õigeks ajaks ja me sõidame lennujaama, kus toimub rõõmus taaskohtumine Ristoga ja põhjalik muljetevahetamine.

Viimaks avatakse check-in. Kassade juurde lähevad Euroopagi lennujaamadest tuttavad köiekoridorid, nende ees on aga paksult vietnamlasi. Võimatu on välja selgitada, kus mis järjekord on. Jüril tuleb idee, et läheks lihtsalt massist mööda ja näitaks mundrimehele piletit. Loomulikult siin maal asjad nii käivadki. Kogu see inimhulk seisis seal niisama. Ka lennujaamamaksu kassa (omal valikul kas 14 USD (160 EEK) või dongides kursiga 15800 D/$) juures on hull tropp. Tegelikult selgub, et sabas on kolm-neli inimest, ülejäänud kolmkümmend seisavad niisama kobaras koos, sest neile meeldib just selle koha peal seista, ega tee kassa juurde pürgijaile vähimatki takistust. Siis tuleb passikontroll. Pärast seda juhtub Jüri märkima, et temale jäi eelmine kord riigist lahkudes kollane deklaratsioon alles. Olavi ei saa aru, millest Jüri räägib – temalt ei võetud seda ära ei eelmisel ega sellelgi korral. Jüri näitab talle siis passikontrolli järel istuvat mehikest ja väidab, et deklaratsioon tuli sellele anda. Olavi jääb oma arvamuse juurde, et kui ametnik tahab reisija käest midagi saada, siis on ametniku asi seda küsida, mitte ei pea reisija huvi tundma, ega ametnikul äkki mingeid soove ei ole.

Ooteruum on hästi avar ja rahvast on meeldivalt vähe. Seal on mitmesuguseid poode. Tax-free alkoholiosakonnas on jälle mingid tobedad Johnny Walkerid, aga kuskil suveniiride vahel on ka selle reisi esimene ja ainuke pood, kus on huvitavaid vietnami alkohole laias valikus, headusele vastavate hindadega muidugi. Olavi kavatseb sealt midagi kaasa osta, aga enne käime üleval restoranis söömas. See on meeldiv selle poolest, et hinnad on dollarites ja kõik ilusti täis- või pooldollariteni ümardatud.

Pange nüüd hästi tähele. Järgneb suurepärane näide selle kohta, milliseid peadpööritavaid finantstehinguid Vietnamis vahel teha tuleb. Olavi võtab restoranis söögi ja joogi, teised ainult joogi. Jook maksab 3 dollarit (35,16 EEK). Teised ei läbe ära oodata, millal Olavi oma pitsa haprakese plastmassnoaga lõpuni saab nüsitud, ja otsustavad oma joogid ära maksta. Lauale ilusti virna laotud 9 ühedollarilist nähes ütleb aga ettekandja, et ei-ei, 15% maksu tuleb ka veel juurde. Andrus küsib, kas tal on USA sente tagasi anda. Ettekandja ütleb, et ei, ma annan teile donge (sellisel häälel, nagu ütleks lapsele, et ma annan sulle tomati asemel hoopis kommi). Aga me läheme ju Vietnamist ära, mis me nende dongidega teeme? Oi, aga see on ju ainult pool dollarit, mis teil sellest väikesest summast!

Vastikud petised! Oleks menüüs olnud 3 dollari asemel kohe kirjas, et hind on 4, ja 6 asemel 7, oleksime kobisemata maksnud, aga milleks niimoodi petta, et kirjas on 3 ja siis selgub, et 3,45?

Saadame ettekandja minema, otsustades, et mitte tema ei anna meile USA sentide asemel donge, vaid me ootame ära koguarve ja anname siis temale sentide asemel donge. Arve tuleb 20,70 USD (242,58) ehk 331 200 VND. Arvutame peast, et see teeb kursiks mingi 15,9 või 16. Seega peaks 70 USA senti olema ca. 11 TVND (8,19 EEK). Laome kolme peale räbaldunud 1- ja 2-tuhandeste hunniku lauale ja ütleme, et see on 70 senti. Ettekandja vaatab meie toimetamist ehmunult, siis loeb raha üle ja ütleb, et andku me talle veel 10 TVND (7,44). Kas ta on hulluks läinud? Ettekandja seletab, et 20 USD (234,38 EEK) on 312 TVND (232,19 EEK), seega jääb veel 19200 (14,29 EEK) üle. Selle ilmselge jampsi kummutamiseks küsime, kui palju on 1 USD (11,72 EEK). Ta ütleb, et 16 TVND (11,91 EEK). Sellest selgub, et peame 20 USD-le lisaks maksma 11 200 VND (8,34 EEK). Anname laual olevale 11 TVND-le 500 VND (0,37 EEK) juurde ja tõuseme otsustavalt püsti. See kuradi vietnami petis lepib sellega.

Lennukis ei ole seekord lapsi peaaegu üldse. Olavi püstitab hüpoteesi, et vietnamlased teevad lapsed Venemaal valmis ja viivad siis lennukiga kodumaale.

Teenindus on jälle eht vene. Meie ees istuvad vene tüdrukud on stjuardessidel kogu aeg risti hammaste vahel. Kõigepealt käiakse neilt nõudmas, et tõstku seljatugi üles. Siis ärritab stjuardessi, et tüdrukud on vajutanud mingitele nuppudele, ja ta küsib: «Dolgo ešjo budem nažimat'?» Veidi hiljem kuuleme selja tagant: «Devotški, a chto, zachem vse v tualet sobralis'?»

Vaevalt on lennuk maast lahti saanud, kui stjuardesside poolt suure valu ja vaevaga istuma saadud vietnamlasi hakkab ükshaaval WC-sse tilkuma. Stjuardessid, kes tõusvas lennukis veel taga oma kohtadel istuvad, vehivad neile, et mingu tagasi.

Muide, see on Olavi esimene lennukisõit, kus antakse kaks korralikku einet. Elagu Aeroflot!

Kuna me lennukist kuigi huvitavaid pilte ei tee, on nüüd vast sobiv hetk meenutada reisi jooksul läbielatut:

Moskva lähedale jõudes hakkab lennuk kohutavalt raputama. Natuke samasugune tunne on nagu laevaga kõrgelt lainelt alla langedes. Ka maandumisel raputab mõnusalt. Sellele vaatamata jätkub maandumisegi ajal vietnamlaste invasioon WC-sse, mida stjuardessid vaevaga tõrjuvad.

Lennujaama järjekorras äratab tähelepanu, et vietnamlastel on kaasas tohutult pagasit ja miskipärast hiiglaslike valgete kilekottide sees. Vietnamlasi kontrollitakse hoolega, aga Eesti pass ulatatakse lahti tegemata tagasi. Vene värk on tore!

Siis ootame 7 tundi järgmist lennukit. Vahepeal sööme oma tuttavas ülakorruse restoranis pelmeene.

Helsingis selgub, et meie pagas on tulemata jäänud. Kahtlustame, et raha kokkuhoidmiseks panid venelased meie pagasi meie Finnairi lennuki asemel paar tundi hilisema Aerofloti lennuki peale. Igatahes saadetakse pagas meile paar päeva hiljem Tallinnasse järele, nii et lõpp hea, kõik hea.

Helsingi
 

Lõpetuseks