Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
 

Vang Viengist Luang Prabangi

Reisiraamat ütleb, et Vientiane'i – Luang Prabangi bussidel on Vang Viengis harva vabu kohti. Me üritame siiski.
Näeme ühte bussi, mis läheb Vientiane'i poole. Bussi katusel on tohutu hulk pakke, mille kõrgus on peaaegu pool bussi kõrgusest:

Meie buss tuleb pärast poolt viit. Temagi katusel on kõrge kuhi. Vabu kohti on bussis üle poole, aga vaba ruumi vähendab oluliselt see, et vahekäiku täidavad hiiglaslikud umbes istumiskõrgused kotid, mis paistavad sisaldavat näiteks suhkrut vms. saadust. Istekohtadele pääsemiseks tuleb neid hiigelkotte mööda ronida. Bussi tagumine veerand on aga peaaegu laeni kõiksugu värvi ja kujuga pampe täis. Paari istme seljatoed on katki. Kõigele sellele vaatamata leiame raskusteta endale istekohad, sest reisijaid ei ole kuigi palju.
Buss sõidab ära umbes kell 16.50. Mõne aja pärast tehakse, nagu siinmail kombeks, pikk peatus. Bussijuht vist sööb. Peatuse ajal teeb Olavi ja Andrusega juttu keegi härrasmees, kes osutub tailaseks.
Buss jääbki lõpuni pooltühjaks. Reisijatest väärivad lähemat kirjeldamist kaks. Esimene on oranžis mungarüüs poiss, kes hääletas tee ääres ja paistis peale võetavat ilma, et oleks pidanud raha maksma. Teine on mees automaadiga, kes läheb bussi tahaotsa ja heidab päris lae juurde kotihunniku peale pikali. Meile meenub loetu, et nn. Kuldsele kolmnurgale lähenedes (ja sinnapoole me just suundumegi) võib kohata maanteeröövleid. See mees paistab olevat valvur või äkki lausa politseinik – arvestades selle maa üldist seisukorda, võivad politseinikud väga vabalt erariides olla.
Oma bussireisi lõpuotsa sõidame teosammul mööda mägiteid, bussi mootor ülikõrgetel pööretel möirgamas. Lubatud viie tunni asemel kestab sõit kauem kui seitse. Maalilistest vaadetest pole juttugi, sest umbes poole seitsmest on ju juba pime. Iga kord, kui mägedes ilmub puude vahelt nähtavale asula, loodame, et ehk on see juba Luang Prabang, ja iga kord sõidab buss peatumata edasi. Jälle mets, jälle küla, jälle mets jne.
On saabunud aeg mobiiltelefon bussi põrandale pillata. Kuna Liigandit ei ole kaasas, teeb seda Jüri. Arvestades bussis olevat kaubamassi, on raske uskuda, et ta telefoni enam kunagi näeb, aga sihtpunktis, kui tuli põlema pannakse, leiab ta selle kergesti.

Viimaks oleme Luang Prabangis, kus on lausa midagi bussijaama taolist. Tuktukijuhtid on meil agressiivselt kallal, pakkudes transporti võõrastemajja. Uurime raamatust, kas suudaksime ise öömaja leida, aga tundub, et kõik bussijaamad (me ei tea muidugi, millises me oleme) on linnast väljas. Lepime tuktukijuhiga kokku, et ta viib meid võõrastemajja, 5 TLAK (5,70 EEK) eest inimese kohta. Aga üks hotell teise järel on täis. Neljandas või viiendas ütleb magusast unest äratatud teenistuja, et neil on vaba tuba, aga üksainuke. Toas on kahene voodi ja sinna saaks kaks madratsit maha panna. Loodetavasti ei tule kellegi pähe öösel WC-sse minna, sest teistest üleronimine saaks olema vaevaline.
Maksame tukutukijuhile ära. See on viga, sest me pole veel küsinud toa hinda. Unine kutt ütleb toa hinnaks 1300. See on nii imelik arv, et ootame huviga, mis valuuta nimetus sellele järgneb. Selgub, et Tai baat. Mis raha see veel on? Igatahes on 1300 baati umbes 32 USD (380 EEK), aga kindluse mõttes küsime, kui suur on hind dollarites. Kutt pingutab unist aju ja ütleb 30 (350 EEK). See on absurdne hind toa eest, kus on vaevu ruumi neljal inimesel lamada. Läheme tigedalt ära ja hakkame ise hotelli otsima. See on raske, sest esiteks ei ole neid palju ja teiseks on nad sellel hilisel kellaajal kõvasti lukku pandud. Alles päris tüki aja pärast leiame ühe hotelli aia taga elava hinge. See on mundris valvur. Ta viib meid ühte hotelli (millegipärast ei taha ta meid enda valvatavasse lasta, aga see paistab ka väga luksuslik) ja koputab sealt kellegi üles. Ilmselt ei ole ka seal tuba. Ta viib meid teise lähedasse hotelli, aga seal ei reageerita koputustele. Valvur läheb oma hotelli ja helistab sealt. Siis tehakse uks lahti, uksele ilmub papi, kes palub meid lahkesti edasi. Meile näidatakse kahest tuba ilusa vannitoaga. Tore on, aga üht oleks veel vaja. Mees läheb kõrvaltuppa, räägib kellegagi ja hetke pärast tulevad välja kaks väga unist tüdrukut. Nii saame ka teise toa. Tüdrukud paistavad olevat maganud ühes voodis, sest see on segamini, teine on korras. Olavi loovutab džentelmenina voodi, milles tüdrukud magasid, nooremale - Ristole.

Hotelli nimi on Vatthanaluck, hääldatakse «vatthanalak». Tänava nimi on Thou Gnay Thao Rd. Kahene tuba maksab vist 10 USD (120 EEK) ehk 110 TLAK (130 EEK), s.t. dollarites maksta on soodsam.

 

Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks