Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
 

Ekskursioon Cuchi sõjaväljale

Õhtul Ho Chi Minhi tagasi jõudnud, võtame samast reisibüroost poolepäevase Cuchi reisi. Pakutakse ka tervepäevareisi, aga see ei ole mitte terve päev Cuchis, vaid Cuchit saaksime ikkagi ainult pool päeva, õhtupooliku täidaks aga mingi uue laineid lööva religiooni kaodai (vtn. k. cao dai) tutvustus jumalateenistuse külastamisega. Selleta saame me küll ära elatud.
Küsime ka Huesse sõitmise võimaluste kohta. Selgub, et nemad müüvad ainult bussipileteid, aga Lonely Planeti andmetel kestab bussisõit 29 tundi. Seda me ei taha.
Leiame hotelli, milles ilus kolmene tuba on 25 USD (290 EEK). Seal tuleb ka kraanist soe vesi. (Tavaliselt tuleb sooja vett ainult dušist, kraanist mitte.) Hotelli nimi, kui kedagi huvitab, on Orient Hotel, asub ta De Tham Streetil.

Üle tee reisibüroost saame tellida lennukipiletid Huesse, 55 USD tükk. Läheme sööma. Igasugused tänaval ringi käivad müüjad tulevad söögimajja sisse ja lausa laudade juurde sööjaid tüütama.


Selline näeb välja tüüpiline vietnami tänaval-raamatumüüja.

Algul tuleb väike tüdruk mingi mõttetu pudipadiga. Ettekandja ajab ta välja. Meil on hea meel, et niimoodi klientide rahu eest hoolitsetakse. Kuid rõõm on enneaegne: meie juures jõuab käia mitu-mitu igasuguste asjade müüjat, ka seesama väike tüdruk, kes on üsna agressiivne ja torgib Olavit lausa näpuga, kui see midagi osta ei taha. Muide, kõrvallauas on umbes tosin turisti, kes ajavad näost sisse hamburgereid, friikartuleid ja pitsat. Pärast sööki läheme internetti, mis on sealsamas teisel korrusel. Siin on enam-vähem esimene kiire internet.
Hommikul on tuttav värk – vara üles ja bussile. Kohal olla kästi seekord 8.20. Oma reisikotid jätame hotelli.

Giidiks on vanem mees, kes oli Lõuna-Vietnami sõjaväes. Ta räägib palju oma sõjaelamustest, aga kahjuks pole bussi tahaotsa peaaegu mitte midagi kuulda.

Ühel kitsal pööramiskohal manööverdame tükk aega, siis sõidame suure vaevaga natuke tagasi ja läheme teisest kitsast tänavast. Tundub, et kui see juht esimest korda bussiroolis ei ole, siis siin linnas sõidab ta küll esimest korda. Kui kogu sõit peaks minema sellises tempos, siis me oma lennuki ajaks tagasi ei jõua.

Vietnamlased ei ole muhameedlased, nad lihtsalt ei taha päikesevalgust näo peale, sest hele nahk on prestiižne. Päevitus jätab mulje, nagu sa peaksid teenima leiba füüsilise tööga. Sama kehtib Hiinas jm.

Cuchi kandis on moes koerakujukesed väravapostide peal:

Cuchi lähedal on kummipuumets. Vietnam olevat kõva kummieksportija:

Kohapeal näidatakse algul vietnami aktsendiga inglise keeles mustvalget dokumentaalfilmi sellest, kuidas pahad ameeriklased tulid rahumeelseid vietnamlasi (eelkõige muidugi naisi ja lapsi) pommitama. Siis viiakse meid metsa, näidates pommikraatrit, Vietkongi tunnelite sissepääse ja ülijulmi lõkse. Lõksud töötasid sellel põhimõttel, et maapinnal oli maskeeritud luuk, mille peale astudes sattus ameerika sõduri jalg ora otsa (või nt. kahel rullil pöörlevate orade vahele):

Soovijatele antakse võimalus vietnami sõdurite suuruse järgi tehtud avadest sisse pugeda ja välja ronida püüda:

Vaatamiseks-katsumiseks on välja pandud Ameerika tank:

Seest on tankil kahjuks kõik, mis vähegi võimalik, ära võetud:

Tanki kahuri toru.

Siis viiakse tulistama:


Meie giid.

Meile pakutakse innukalt Kalašnikovi automaati, nagu oleks see midagi erakordset, aga Andrus ja Olavi kirtsutavad selle peale põlglikult nina. Nad tahavad ühte ameerika püssi proovida ja võtaksid kahe peale magasinitäie – 10 padrunit, aga padruneid müüakse millegipärast ainult 30 kaupa. (Iga padrun maksab dollari (12 EEK).) Nii jääb kaup katki. Natukese aja pärast pakutakse Olavile kuulipildujast tulistamise võimalust. Sellele saab küll 10 padrunit osta, kuid Olavile tundub, et 10 on vähe ja ta võtab 20. Arvestus on nii korrektne, et 20 dollarist antakse lausa 14 000 dongi (10 EEK) tagasi. Lasta on tore ja teine kord läheb kindlasti täpsemini.

Edasi tuleb 100 m pikkune kõndimine tunnelis, mida mööda kommunistlikud partisanid sõja ajal maa all ringi lasid, ning mis turistide jaoks on natuke kõrgemaks ja laiemaks tehtud:

Neile, kel poolel teel küll saab, on kahes kohas (30 ja 60 m järel) võimalus üles punkrisse minna. Ühes kohas on tunnel nii kitsas, et tuleb minna neljakäpukil. Igaüks sealt läbi ei mahukski:

Tore oli!

Lõpetuseks näidatakse haiglapunkrit ja sööklapunkrit:

...ning külalisteraamatut:

Siis istume giidi tungival soovitusel jooklas ja läheme viimaks Ho Chi Minhi tagasi.

Vietnamis on palju kohti, kus jääb mulje, nagu poleks sõda lõppenud kolmkümmend aastat tagasi, vaid alles äsja:

Linnas on liiklus üsna paha. Kohale jõuame kell pool kolm. Saame oma eile õhtul tellitud lennukipiletid kätte. Meile pakutakse sealtsamast büroost ka taksot lennujaama 4 USD (47 EEK) eest, mis on õige hind. Lepime kokku, et takso tuleb kell 4, ja läheme sööma. Kell 15.30 võtame kotid ja läheme reisibüroosse ootama. Kuna Olavi ei viitsi niisama vahtida, läheb ta paar maja edasi internetti. Takso tuleb kohe pärast tema äraminekut. Olavi aga saabub mõni minut enne nelja. Takso sõidab lennujaama kohutavalt signaalitades. Ilmselt on juhil vaja näidata, kuidas ta meie kiirema kohalejõudmise nimel vaeva näeb.
 
 
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks