Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
 

Bussisõit Laosesse

Tagasi Hanois saame passid kätte. Alles hiljem avastame, et Laosesse on tavaliste asemel tehtud transiitviisad. Kui üleeile rääkisime, lubati teha 15-päevased. Tagasi Eestisse jõudnud, märkame siiski, et ka kviitungile oli erinevalt suulisest kokkuleppest kirjutatud «7 päeva».

Hotellis istudes ja bussi oodates teeme aega parajaks hotelli fuajeest võrgus käies. (See pilt on küll tehtud juba üleeile.)

Pärast hotelliarve maksmist küsivad vietnamlased veel raha – hea teeninduse eest või nii. Me ei anna. Olavi katsetab Hiinas väga edukaks osutunud kohalikega suhtlemise meetodit – annab ühele vietnamlastest Tallinna vaatega postkaardi. Vietnamlane ütleb: «Ei, raha! Mis sa mulle sellest annad?» Pärast seda me Vietnamis enam kellelegi postkaarte ei paku.
Muide, näeme hotelli personali seas ka seda tüüpi, kes meile lennujaamas selle petistaksojuhi kaela määris. Seega ei teinud ta mitte ainult taksoga külma, vaid see hotellgi on otseselt temaga seotud.
Ühesõnaga, meil ei ole mitte üks raas kahju sellest hotellist ja tema pidajatest lahkuda. Olavil õnnestub hotellipidaja tähelepanematust ära kasutades tema pastakas kaasa võtta. Asi seegi.

Hotelli juurest viiakse meid suure reisibussi juurde. Kviitung võetakse bussi minnes ära. Kuna bussijaamu ei ole, vaid ilma mingi tähistuseta buss seisab suvalises kohas tänava peal, siis piletita sõitmise ohtu siin maal ei ole. Sa ei jõua bussinigi, kui sul piletit ei ole.
Bussi peale minnes seltsime saksa turistidega, kes, kuuldes, et me läheme Laosesse, soovitavad kindlasti veeta mitu päeva Luang Prabangi ja Vientiane'i vahel asuvas väikelinnas nimega Vang Vieng. Nii kaua me seal muidugi aega raiskama ei hakka, aga korraks võib ta ju üle vaadata. Kuuldes, et me kavatseme sellesama bussiga (lääne suunas asuvasse) Luang Prabangi sõita, ütlevad sakslased, et midagi on korrast ära, sest see buss sõidab Huesse (mis asub lõuna pool). Aga me läheme siiski peale. Hiinas oli ju tavaline asi, et ühe bussiga sõidutati teise bussi juurde. Pealegi, mis meil muud üle jääb kui minna sellele bussile, kuhu vietnamlased meid saadavad?

Kell kolmveerand seitse õhtul on siin juba pime.

Kui sõitma hakkame, käibki mööda bussi ringi papi, kes küsib igaühe käest, kuhu ta läheb. Seega ongi ilmselt tegu mingi kogumisbussiga, mis viib ühed inimesed ühte kohta, teised teise. Papi jõuab järjega meie juurde. Kuhu? Luang Prabangi. Ah? Luang Prabangi. Laosesse? Jah. Papi läheb edasi.
Jõuame linnast välja ja bussis kustutatakse isegi tuled ära. Asi on kahtlane. Me ei tea, kuhu buss läheb, ja meil pole ühtegi paberit, mis kinnitaks, et oleme maksnud Luang Prabangi sõidu (või ükskõik millise sõidu) eest. Kell 12 pannakse muusika mängima – ega's reisijad öises bussis ometi magada taha! Kella üheks oleme juba kindlad, et meid on petetud, aga ei möödu poolt tundigi, kui peatume väikeasulas mingi söögikuuri juures:

Seal on palju turiste. Meid ei ole unustatud – mingi mees käib alatasa ringi ja helistab. Busse tuleb ja läheb pidevalt, ühed turistid teiste järel viiakse minema. Meie aga ootame ja ootame. Kuna kuupäev on juba 24. veebruar, siis helistame igavusest peaminister Juhan Partsile ja soovime iseseisvuspäevaks õnne.

Kella nelja paiku pannakse söögikoht kinni. Meid aga kutsutakse sisse ja lubatakse põrandale magama heita:

Külje alla antakse pappi ja peale võtmiseks kilet. Nii on tõesti soojem – öösel läheb juba natuke jahedaks. Minu meelest oli see liigutav sõbralikkuseavaldus – inimesed jagasid meiega seda vähest, mis neil oli. Reisikotid pea all, jääme magusasti magama.

Magada saame alla tunni, siis aetakse üles. Millegipärast tuleb kähku-kähku bussi peale tormata. See on viletsam, kolhoosibussi tüüpi. Peale meie on veel neli turisti. Algul tundub, et kõik on rootslased, pärast selgub, et ühed on Kanadast või kuskilt. Kuna kell on natuke viis läbi, on paras aega saata õnnitlussõnum Vabariigi Presidendile. (Eestis on just saabunud kesköö). Tee pealt võetakse peale veel reisijaid (kohalikke), rohkemgi kui on istekohti. Katusele tõstetakse arvukaid pakke ja kolm või neli jalgratast:

Meie ees istuv turist on surmväsinud ja saab lausa vihaseks, kui vietnamlane tema kõrvale istub ja tukkumist häirib. Meie aga naeratame inimestega vastastikku. Ühestki sõnast, mis meie nendele või nemad meile ütlevad, ei saada aru, aga kõigil on lõbus.
Sõidame tükk aega, siis tuleb istuda ümber teisele bussile. See on mikrobuss, turistikas. Selle peale läheme meie kaheksakesi ja veel kaks kohalikku naist. On ilmne, et meie reis ei lähe plaani järgi, aga hämmastaval kombel süsteem siiski toimib: meile orgunniti asendustransport.

Asfalttee lõpeb ja me sõidame pikalt mööda pinnasteed muljetavaldavate mägede vahel. Buss sõidab piirini, kus läheme maha ja kõnnime Cautreo piiripunkti. Jälgime rootslasi, sest meie ju ei tea, kustkohast ja missugune buss meid teiselt poolt edasi viib. Aga me jõuame nendest ette, sest osal rootslastest ei ole Laose viisat ja nad jäävad seda tegema. Meie esitame oma dokumendid ära ja läheme välja. Mis edasi saab? Vietnamist oleme me välja lastud, aga kas Laose piiripunkti polegi? Nad võiksid ju ikkagi huvi tunda, kes nende riiki sisse tuleb. Aga mida ei ole, seda ei ole. Ümberringi on mäed. Ainuke koht, kuhu minna, on teed mööda üle künka. Kõmbime mõnda aega ja siis tuleb ikkagi Laose piiripunkt (Namphao):

Ametnikud on meie vastu väga lahked. Piiripunktis saame ka Laose raha vahetada.
Olavi ja Andrus saavad varem valmis ning jäävad Jürit ja Ristot ootama. Ühtäkki tuleb Vietnami poolt keskmise suurusega buss. Tädi hüüab aknast: «Luang Prabang!» Olavi ja Andrus peaksid selle informatsiooni peale karjudes ja kätega vehkides bussi poole jooksma, aga rumalad, nagu nad on, tõusevad nad lihtsalt püsti ja kõnnivad seisva bussi poole. Kui nad on bussini jõudnud, paneb see hääled sisse ja sõidab ära. Nii ei jää Olavil ja Andrusel üle muud kui edasi oodata, kuni saabuvad Jüri ja Risto ning teised neli turisti. Nüüd hakkame esimest korda üksteisega suhtlema. Selgub, et nemad on ostnud piletid Vientiane'ini. Kõigile on selge, et meid on petetud. Vietnamlaste laitmatu transpordisüsteem toimetas meid üle riigipiiri ja mis edasi saab, ei ole nende mure.
Avalikustame siinkohal ka petistefirma nime. See oli «Duc Thai Co., Ltd.» ja nad teevad koostööd mingi suurema konsortsiumiga, mille nimi on «Open Tour – Sinh Cafe».

Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks