Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
 

Luang Prabangis

Hommikust sööme hotelli lähedal prantsuspärases kohvikus «Le Cafe Ban Vat Sene». Menüü on prantsuse ja inglise keeles. Arve tuleb kolme peale 10.49 USD (120 EEK).

Kohvik hotelli poolt vaadatuna.

Näeme linna peal palju valgetele turistidele mõeldud teenindusettevõtteid. Ka inglise keelt osatakse päris palju. Ilmekaks näiteks, kui harjunud/valmis siin ollakse turiste teenindama, on see, et peaaegu iga teise sõiduki peale on kirjutatud sõnad «waterfall» ja «cave».

Seega on Lääne turistil isegi Laoses (ja Vietnamis ammugi) palju kergem hakkama saada kui Hiinas. Teisest küljest, kui arvestada, kui raske on Luang Prabangi pääseda, on hämmastav, et nii paljud on viitsinud selle vaeva ära näha. (Tõsi küll, nad võivad olla tulnud lennukiga.)

Meie kohviku lähedal on kool. Hommikusöögi ajal kuuleme, kuidas koolikella sümboliseeriva klopsimisega lapsed tundi kutsutakse. Sooja kliima tõttu ei ole maja päris kinnine ja me näeme koolipinkides istuvaid lapsi. Õpetaja juttu siiski nii kaugele kuulda ei ole.

Pärast hommikusööki hakkame otsima transporti tagasi Vientiane'i. Reisibüroid on palju. Paraku selgub, et kõik lennukid on täis. Ehkki tahtsime väga seda vältida, ei jää meil muud üle kui bussiga kogu see maa tagasi loksuda. Tavaline buss maksab 7 USD (82 EEK), VIP-buss 8 USD (94 EEK), mikrobuss (kohalik termin on mini-van), mis lubaduste kohaselt jõuab kohale 7 tunniga, 15 USD (180 EEK). Võtame selle viimase. Seitsme tunniga kohalejõudmist ei usu me muidugi hetkekski, aga siiski on põhjust loota, et mikrobuss sõidab märksa kiiremini kui need tavalised risud.
Nüüd on piisavalt aega tutvuda vaatamisväärsustega. Luang Prabang on ju vana Laose kuningatelinn, nagu Tais Ayutthaya, Kambodžas Angkor ja Vietnamis Hue. (Või olen ma seda juba öelnud?)

Kõnnime mööda suurt poodidega ääristatud tänavat:

Nagu võõrastemajja, ei lasta Laoses välisjalatsitega ka poodi. Teistest erines üks pood, mille uksel oli silt, et võite jalatsid jalga jätta.
Ühes kohas proovime ära kohaliku joomisväärsuse, mis on purustatud puuviljad purustatud jääga – natuke kokteili moodi. Selle asja nimi on shake (vastavalt puuviljale siis mango shake, pineapple shake jne.).
Läheme kaardi järgi kohta, kus on mäe otsas mingi tempel. (Selle nimi on That Phu si.) All ründavad meid jäledad vanaeided ja pakuvad meile meeleheitlikult mingeid rituaalseid esemeid. Me ei tea, mida nendega teha, aga ostame, sest me ei ole päris kindlad, et see ei ole templisse sissesaamiseks kohustuslik. Tegelikult tuleb ikkagi veel ka pilet osta (10 TLAK / 11 EEK):

Vanamuttidelt ostetud lõhnaküünlad paneme aga üleval templis põlema:

Mäe peal asub hiiglaslik külili Buddha kuju, mis ongi selle templi peamine tõmbenumber:

Mäge mööda kõndides kuuleme teeraja kõrval pirisevat häält, mis meenutab maatriksprinterit. Peame tükk aega tõsiselt aru, kas see ongi printer või häälitseb nii mingi sitikas. Heli on kahtlaselt ühtlane – ei ole printerile iseloomulikku reavahetuseheli. Sellepärast jõuame otsusele, et see on ikkagi elusolend. Nimetame nähtamatu häälitseja üksmeelselt printersitikaks. Hiljem kuuleme ka maal sarnast olendit, kes häälitseb natuke teistmoodi, nii et teda enam printeriga segi ajada ei saaks. See tõendab, et tegu on tõepoolest sitika, mitte printeriga.

Näeme mäe pealt Mekongi jõge:

Mäenõlval on aga näha munkade eluaset kuivavate mungarüüdega:

Ilm on hirmus palav. Läheme alla ja kõnnime jõeäärset teed pidi.

Ühes kohas teeme peatuse ja maiustame puuviljadega nagu Vang Viengis: tellime tänavaäärselt müüjalt erinevaid puuvilju ning laseme puhastada, tükkideks lõigata ja lauale tuua.

Edasi läheme paleemuuseumi:

See on endine kuningaloss, kuid nimeks on tal lihtsalt Luang Prabang Museum. Endise kuninglikkuse meenutamine paistab võimudele vastumeelt olevat – ka kuningliku teatri sildilt on sõna «royal» üsna barbaarselt välja lõhutud:

Pargis on päris ilus:

Restaureeritav kõrvalhoone lossi territooriumil:

Ja paar detaili selle küljest:

Muuseumi pilet maksab 20 TLAK (23 EEK). Jalanõud tuleb jätta garderoobi. Siin on kogu Laoses ainuke koht, kus me näeme müügil originaal-CD-sid. (Muidu on plaate saada ainult turgudel ja nad on selgesti isetehtud.) Need on siinses mõistes hingehinnaga – 10 USD (120 EEK). Müüakse ka paari lihtsamapoolset keeleõpikut.
Kuningaloss võib siinse standardi järgi luksuslik olla, aga meie mõistes on ta lihtsalt üks suur maja. Eksponaatideks on eklektiline kogu mitmetest maadest, sh. NSV Liidust, saadud kingitustest. Kingituste hulgas on ka Websteri entsüklopeedia köited, mis on muuseumis uhkelt välja pandud.

Päikeseloojangu lähenedes muutub eelmainitud mäetempli juurde viiv suur tänav hiigelturuks. Kõigi nelja tuule poolt saabuvad müüjad, kes laotavad oma kaubad tänava äärtesse ja keskele laiali. Müüdavast kaubast 90% moodustavad aga mingid riidest asjad, mille otstarve jääbki mulle arusaamatuks.

Veel pilte linna pealt:

Sööme õhtust ja käime Internetis. Siin saab Olavi viimaks oma kojuununenud reisikindlustuse välja trükitud. Jüri ja Andrus leiavad koha, kust saab osta lennukipileteid Kambodža Siem Reapist Vietnami Ho Chi Minhi. Teeme selle ära. Risto, kes, nagu öeldud, soovib kauemaks Laosesse jääda, teeb sealsamas pikenduse oma Laose viisale. Muide, siin saame teada, kui kaua Laose transiitviisa kehtib. Selgub, et täiesti juhuslikult just meie ärasõidupäevani.
 

Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks