Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
 

Phnom Penhis

Phnom Penhis on kohutavalt palav.

Passikontroll käib kiiresti. Omapärasuseks on veebikaamera, mille piirivalvur sulle näkku keerab. Ei küsita midagi.

Taksolett on kohe väljapääsu juures, aga otsustame enne valuutat vahetada. Lennujaamas on üks valuutavahetus, aga seal on silt, et tulen tagasi kell 14.30. Kell on 11.45. Läheme tagasi taksoleti juurde. Takso linna maksab 7 USD (82 EEK), mootorratas 2 USD/in. (23 EEK). Veoteenuse pakkuja nimetab ennast Taxi Association of Phnom Penh International Airport, seega tundub asi nii ametlik kui nendes oludes mõistlikult nõuda peaks saama. Me võtame selle transpordi. Takso on korralik, ainult et rool on millegipärast paremal. (Liiklus on muidu parempoolne.) Võrreldes äsjakülastatud maaga, torkab silma, et siin on palju autosid. Laoses on pikap-reisiautod peaaegu ainukesed, aga siin on näha palju tavalisi sõiduautosid. Linna sõites on tunne natuke nagu Bangkokis.
Sõidame umbes pool tundi, raamatust valitud võõrastemaja juurde. Takso sõidab kahe maja vahelt praost sisse ja seal see hotell ongi. Kahene ja ühene tuba konditsioneerita lähevad kokku maksma 14 USD (160 EEK). Toas on kõva kopitusehõng ja sooja vett pole, aga mis luksust meile ikka vaja. Maksame kohe ära ja saame osa rahast tagasi Kambodža rielides. (Hotell on muide Capitol 3 ja asub 107. tänaval.)

Homme on edasisõit Siem Reapi, aga täna on vaba õhtupoolik. Läheme linna peale, võttes suuna itta jõe poole. Seal peaksid olema vaatamisväärsused National Museum ja kuningaloss. Midagi nimetatud objekte meenutavat ka teel kohtame, aga kõik kohad on millegipärast kinni.

Liiklus on tihe ja linn väga räpane. Kõnniteed on viimse võimaluseni täis (enamasti pargitud mootorrattaid) ja jalakäijana on liikumistee leidmine kohati vaevaline. Sõiduteed ületada on raske, isegi Hanoiga võrreldes. Tuleb unustada meie liiklusinstinktid ja püüd autosid läbi lasta – siis jäädki ootama. Siin käib asi nii, et kui on natuke ruumi, siis hakkad liikuma; juht näeb sind ja aeglustab või võtab kõrvale, ja nii liigud vähehaaval edasi.

See on bensiinimüüja.

Jõuame välja jõe äärde:

Seal on lipud – kümneid kõikvõimalike riikide lippe reas:

Tahaks ka Eesti lippu näha, aga me ei tea, kummast otsast teda otsida – järjestatud võivad nad ju vabalt olla khmeeri tähestiku järgi või üldse juhuslikult. Hakkame ühes suunas minema, aga sealt Eesti lippu ei leia.

Muide, Andrus oli vist see, kes tegi tähelepaneku, et kolm rahvast ei ole üldse ühesugused. Ainsad, kes on sellised suurte lastena käituvad klassikalised kaguaasialased, on vietnamlased.

Selliseid lõvikujusid võib Kambodžas näha väga palju. Ehkki ilusate naiselike vormidega, on nad tegelikult isased, nagu ka seda pilti hoolikalt uurides aru võib saada.

Siin on palju kerjuseid. Vietnami ja Laosega võrreldes ei ole silmnähtavalt rohkem mitte ainult autosid, vaid ka vaesust ja viletsust. Meie kõrvus kõlavad pidevalt sõnad «wan dollaa» (one dollar; siinsetel rahvastel on raske sõna lõpus r-i hääldada). Oleme üsna kindlad, et esimesed ingliskeelsed sõnad (kui mitte esimesed sõnad üleüldse), mis kambodža lapsed selgeks õpivad, on «wan dollaa».
Kambodža peaks nendest kolmest riigist olema majanduslikult kõige kehvemas seisukorras, aga tundub, et neil on oskus oma armetust maailmale välja mängida ja rahvusvahelisi rahasid riiki meelitada. Siin on kõikvõimalike rahvusvaheliste organisatsioonide esindusi ja isegi naisteministeerium. Mitmesugused (khmeeri ja inglise keeles) loosungid ja plakatid tunduvad olevat PC-pokazuhha, mis on mõeldud lääne inimestele, mitte omadele. Teisisõnu - ma ei saa Kambodžas ringi kõndides lahti tundest, et olen Bosnia-Hertsegoviina filmis «Sütik».

Meile satub teel ette raamatupood. Selles näeme muuhulgas Lonely Planeti Kambodža-raamatut, millel on hinnasilt 2 USD (23 EEK). Tagakaanele trükitud hind on 17.95 (210 EEK), seepärast ei usu me hinnasilti – pood võib ju raamatud mingi hulgihinnaga kätte saada, aga nii palju alla kaanehinna on selgelt ebareaalne. Müüjalt küsimine kinnitab aga, et see raamat tõepoolest 2 USD maksabki. Nüüd uurime raamatut erilise hoolega. Peale vaadates on ta äravahetamiseni sarnane ehtsaga ja ka raamatus olevad värvifotod on laitmatu kvaliteediga. Ainus, mis loata koopiale viitab, on see, et mustvalged kaardid on kahtlaselt udused ja osa lehti on lahti lõikamata.
Igatahes kulub see raamat meile ära, olgu ta hind 2 või 18 USD, ja kuna Lonely Planeti esinduskauplust kuskilt ei paista, siis on see väljaanne ainuke, mida meil on võimalik osta. Muide, Vietnami-raamat, mis on natuke paksem ja kaanehinnaga 22 USD (260 EEK), maksab siin 3 USD (35 EEK).
Raamat käes, ei pea me valuutavahetuspunkti enam umbes otsima, vaid võime võtta raamatust aadresse. Kuid aadressi järgi panga otsimine võtab tükk aega. Raamatus näidatud objektid ei kipu asuma raamatus näidatud aadressidel. Alles mitu korda teed küsides leiame panga. See on Cambodia Mekong Bank Public Limited, kus me vahetame raha ilusa ümmarguse kursiga 1 USD = 4 TKHR.

Khmeeri keele kohta ütleb Lonely Planeti ingliskeelne raamat, et kahjuks on Kambodžas kasutusel prantslaste sisseviidud ladina transkriptsioon, mis ei ole inglise keele kõnelejatele eriti sobiv. Meile see aga mingeid probleeme ei tekita. Kui hästi järele mõelda, siis mistahes keele häälduse esitamine nii, et inglane seda õigesti lugeda oskaks – see on sama lahendamatu ülesanne nagu ringi kvadratuur või püüd maanduda Päikesele öösel.

Raha vahetatud, suundume Wat Phnomi nimelise templi poole, mis olevat selle linna suuremaid vaatamisväärsusi. Tee peal on midagi pargitaolist, kus on vabaõhukohvikud. Istume ühte maha, et midagi juua. Tuleb ettekandja ja küsib: «What would you like to drink?» Ah et kohe nii, et ükskõik mida või? Ettekandja vabandab alandlikult (edaspidi näeme, et Kambodžas on üldse kõik teenindajad alandlik-lipitsevad ja üldse naeratatakse siin palju), et tal on menüü ainult khmeeri keeles, aga loeb siis mõned asjad üles. Võtame apelsinimahla. Selle tegemine võtab nii kaua aega, et vahepeal käiakse vabandamas ja tuuakse – et meid ootamine ära ei tüütaks – jääteed. Jäätee serveeritakse siin ainulaadsel viisil – tuuakse igaühele jääkuubikuid täis klaas ja kann tulist teed. Kas tee tuleb tõesti klaasi kallata? Jüri proovib ja klaas ei lähe katki. Apelsinimahl, mis tüki aja pärast tuuakse, serveeritakse sarnaselt – igale klaas apelsinimahla ja klaas jääkuubikuid. Mahl pole suurem asi.

Wat Phnomi mäe jalamil. See on päris kell, mis näitab õiget aega.

Wat Phnomis tuleb jalatsid ära võtta, kuid erinevalt Laosest ei ole siin maapind puhas, vaid räpane. See-eest lubatakse erinevalt Hiinast templis pildistada.

Templis käib ringi üks tädi, linnupuur käes. Igaüks võib osta dollari eest kaks lindu ja need lahti lasta.


Andrus ja Jüri teevadki seda, aga Olavi keeldub. Olgugi see mingi budismirituaal, millel on sügav hingepuhastav tähendus, aga ikkagi tekib küsimus, mis nad järgmisena välja mõtlevad – piinavad tänavanurgal koera ja küsivad turisti käest viis dollarit, et südantlõhestavalt karjuv loom vabaks lasta?

Raamatust saame teada, et muuseum, mille juures enne käisime, oli kinni sel lihtsal põhjusel, et keskpäeva paiku on mitme tunni pikkune lõunavaheaeg. Kuningalossi aga pärast kuninga Kambodžasse naasmist turiste ei lastagi, v.a. mingisse ühte nurgatagusesse. Nüüd on siestaaeg läbi ja me pääsemegi National Museumi (sissepääs 3 USD (35 EEK)):


Pildistada muuseumis ei lubata.

Ekspositsioon koosneb valdavalt iidsetest invaliidkujudest, s.t. sellistest, millel on üks või mitu jäset küljest ära. Haruharv kuju on terve. Autentsus autentsuseks, aga mind selliste värdkujude vaatamine masendab.
Muuseumis noritakse mitmel pool annetusi. See käib nii, et pistetakse (enne kui õieti arugi saad) pihku jasmiinioks õitekimbuga, mille sa pead panema mingi kuju juurde vette, lisades mõistagi ka raha.
Siin on vaateid muuseumi ümbritsevast pargist:

Pärast muuseumi läheme vabaõhurestorani sööma. Sissepääsu juures seisavad kaks tüdrukut, kelle ainus ülesanne on klientide saabudes ja lahkudes püsti tõusta ja wai-kummardus teha. Meile tuuakse ingliskeelne menüü, kus on lihtsad toidunimetused – sealiha, loomaliha, kana, kala, krabi jne. Söök tehakse laua juures valmis. Nagu Hiinas, on kogu aeg mitu ettekandjat läheduses.

Natuke väsinud, natuke mõttesse vajunud, aga üldiselt siiski väga rahul.

Mõistetavalt ei kulge selline õhtusöök kiiresti, nii et kui ükskord hotelli poole tagasi minema hakkame, on juba hämar. Muide, Phnom Penhis orienteerumine on imelihtne, sest tänavad on nummerdatud – paarisnumbrid kulgevad ida-lääne suunas ja paaritud põhja-lõuna suunas.

Peaaegu hotelli juurde jõudnud, märkame plaadipoodi. Laose järel tundub see tõeliselt võimas – CD-d on lausa karpide sees. Muide, siin on väga lai valik tarkvara. Osadel CD-del on hind peal – enamasti 5 USD (59 EEK), mõnel üksikul 4 (47 EEK) või 6 (70 EEK). Osa on hinnasildita ja selgub, et need maksavad 2 USD (23 EEK). Muide, ühel meie seltskonnast on selle plaadipoe preemiakaart, millega saab iga kaheksanda CD tasuta. Kui keegi Phnom Penhi minemas on, võtke ühendust, võime selle teile anda.
Nüüd polegi enam vaja teha muud kui internetis ära käia. Seda saab kohe hotelli kõrval, 1 TKHR/min (2,90 EEK). Ühendus on väga aeglane. Juba on kottpime, aga ikkagi tundub higi voolavat igalt kehaosalt. See pole Vientiane, kus on õhtuti hästi mõnusalt parajalt soe.
Läheme vara magama, sest esiteks arvame, et siin on öösel ringi kolada ohtlik, ja teiseks tuleb hommikul vara valmis olla.
 

Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks