Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
 

Hanoist Halongi ja tagasi

Järgmisel hommikul seisab siis ees lõbureis Halongi lahele. Ärasõit on määratud varahommikuks hotelli ette. Läheme õigel ajal alla ja personal palub meid lahkesti lauda, kus serveeritakse hommikusöök: tee saiaga. Kui kõik, välja arvatud natuke hiljem saabunud Olavi, on jõudnud ära süüa, saabubki mikrobuss, milles istuvad juba mõned valged turistid sees. Sõiduk peatub veel paari hotelli juures ja võtab inimesi peale. Siis sõidame mööda kummaski suunas kaherealist eraldusribaga kiirteed, mis on samasugune nagu eile nähtu.
Omapärane on, et siin pannakse suunatuli sisse ka siis, kui teisel real sõites möödutakse esimesel real olijast rada vahetamata. Õigupoolest pannakse vasak suund sisse ka siis, kui teises reas lähenetakse eessõitjale. See on märguanne, et tõmba eest, paremasse ritta. Sama funktsioon on tulede vilgutamisel ja signaali andmisel. Keeramise või rajavahetamisega pole suunatulel midagi pistmist. Milleks muuks ongi autojuhil märguandeid vaja kui ütlemaks, et teelt eest ära? (Möödumine vaba paremat rada pidi on mõistagi välistatud.)
Jõuame ristmikule, kus on stoppmärk. Kas bussijuht peatub? Ei, muidugi mitte.
Inglise keele oskajaid on vietnamlaste seas päris palju, aga nendest on raske aru saada. Lisaks l-le ja r-le ajavad nad vahel segi ka l ja n. Bussis ütleb giid «my lame is...», hiljem ühes koopas ütleb ta mäe materjaliks «nimestone».

Jõuame Halongi sadamasse;

Sadamas seisavad sellised väikesed laevad tihedalt üksteise kõrval nagu silgud pütis:

Meid aidatakse ronida laevale, mis näeb välja üsna täpselt nagu see:

Siis ootame ärasõitu. Siin maal ei rutata.

Vaade laevalt.

Selliste paatidega sõidavad ringi igasuguste asjade müüjad.

Mingil hetkel läheneb meile teine umbes samasugune laev ja pöörab. Me vaatame, et nüüd põrkab ta küll otsapidi meie vastu. Teiselt laevalt hüütakse midagi. Laevad panevadki kokku. Käib väike kolks, laev rapub natuke, aga midagi hullu ei juhtu. Üsna täpselt sama tunne, mis lõbustuspargis autodega kokku sõites.
Mõne aja pärast asume teele.

Karstikaljud meres on samasugused nagu Hiinas Li jõe ääres nähtud, aga siin on vaatepilt veel palju võimsam.
Muide, siin on ilm juba selgelt soojem kui Hanois, kus oli täitsa jahe.
Laeval serveeritakse meile lõunasöök:

Näeme, et laevaliikluses kehtib sama reegel nagu maismaaliikluses: suurem sõidab, kuhu tahab, ja väiksema asi on eest ära saada. Meie tee viib ühel saarel asuva koopa juurde, mille nimi on muide Sung Sot Cave. Saarele lähenemisel ületab meie trajektoori väike paadike kahe sõudva naisega. Naised sõuavad meeleheitlikult, et mitte alla jääda, aga meie laev pöörab just nende sõidusuunas, nagu tahaks neid meelega alla ajada. (Tegelikult on meil lihtsalt vaja sinnapoole minna.) Viimaks jõuab paat meie trajektoorist üle, naised lõpetavad sõudmise ning istuvad kergendatult, ähkides ja puhkides.

Läheneme saarele. Laev sõidab kolaki vastu muuli ja jääb selle tõttu seisma. Ronime maale ja käime hästi toredas koopas:

Edasi ronime mäe otsa:

Sealt avaneb selline vaade:

Siis ootab meid ees kajakisõit. Ilm on soe ja ümberringi on imeilus sile meri.
 

Lubatud kajak osutub aga kahtlaseks kummipaadiks. Saadame Risto katsetajaks, koos ühe välismaalasega, kellel on taoliste ujuvvahenditega natuke kogemust. Katsetajad kinnitavad meie muljet: kummipaat on praktiliselt juhitamatu – läheb, kuhu ise tahab. Vaadates, kuidas teised paatkonnad piltlikult öeldes üle kivide ja kändude ukerdavad, meeleheitlikult püüdes paati enda soovitud suunas liikuma panna (mille juures tuleb muidugi ka suurte laevade teelt eest hoida), peavad teised paremaks seda seiklust ise mitte ette võtta.

Meie giid (istub paremal). Mäng, mida mängitakse, on muide hiina male.

Rannas lonkides selgub, et siinsed koerad kardavad inimest. Kui lamava koera poole astud, tõuseb ta püsti ja vantsib natuke maad eemale, kus heidab uuesti pikali.

Nii kaugele õnnestus Jüril üliaeglaselt sentimeeterhaaval koerale läheneda. Koer lesis hetk tagasi seal, kus ta praegu seisab.

Õhtul räägitakse, et homme viiakse meid ühte koopasse veel. Tänase õhtu sisuks on aga koos lõbusalt ajaveetmine, mille käigus on meil võimalik, nagu giid juba bussis ütles, üksteisega lähemalt tuttavaks saada. See võimalus tagatakse nii, et kõik pannakse istuma laudade taha, kuhu mahub ära ainult neli inimest ja toole juurde panna ei saa, ning mängima pannakse nii vali muusika, et isegi ühes lauas istujad peaaegu ei kuule üksteise juttu. Kuna teiste seltskondadega ühineda ei ole võimalik, mängime neljakesi kaarte.
(Järgmisel päeval tuleb Jüri mõttele, mis oli üks seltsimise ebaõnnestumise põhjus – me oleme nii suur vähemusgrupp, et meil pole huvi enamusega integreeruda.)

Vietnami miljonimäng. Arvan, et nii palju saab iga lugeja vietnami keelest aru, et selle küsimuse õiget vastust teada.

Mõne aja pärast panevad vietnamlased peale karaoke. Laulavad nad iseenesest hästi, aga ühte ulguvat kurba laulu lastakse ikka ja jälle uuesti. (Või on need tõesti nii sarnased laulud, et meile tundub, nagu oleks sama?) Mõtleme juba peaaegu raha pakkuda, et see tüütus järele jäetaks.

Magamegi keset merd laeva peal, kahestes kajutites:

Meri on rahulik ja ilm on soe, nii et täitsa mõnus on.

Hommikul selgub, et kui laevamootorid seisavad, ei ole elektrit, nii et mobla ööseks laadima panemine oli mõttetu. Olavil tuleb mõte, et küsiks karaoket, siis saaks voolu. Kui niisama voolu küsida, siis võib-olla ei meeldi neile, et nende energiat moblade laadimiseks kasutatakse, aga soov karaoke järele on inimesele nii loomuomane, et see ei tohiks aasialastes mingit kahtlust tekitada.

Hommikupooliku istume niisama – ei mingit koobast ega üldse ühtegi üritust. Aga laevalael vette vahtida ja mõtteid mõlgutada on ka igati meeldiv. Märkame, et päike hakkab isegi läbi pilvede peale, ehkki teda nähagi pole.

Siin veel üks eriskummaline veesõiduk:

Tagasi Halongi sadamas. See võib tunduda uskumatuna, aga me randusime sinna trepi äärde, nende kahe laeva vahele.

Tagasiteel Hanoisse näeme, et vietnami liikluses ei kehti siiski ainult džungliseadus. Nimelt ukerdab maanteel ühes kohas teel kutsikas, kes on segaduses ega ei tea, kummale poole minna. Vastu tuleb uhke «Mercedes», mis sõidab temast suure kaarega mööda. Meiegi möödume ettevaatlikult kutsikast.
Mõne aja pärast näeme, kuidas mootorrattur lipsab läbi meie ja möödasõidetava vahelisest pilust hetk enne kohakuti jõudmist. See manööver on nii hulljulge, et paneb isegi meie juhi pead vangutama.

Eile ütles giid bussis, et öelge kindlasti, kui tahate kuskil peatust, et pilti teha. Teel Halongi nägimegi ühte väga uhket silda ja mõtlesime, et tagasiteel peab seda kindlasti pildistama. (Ilusama pildi saaks just Hanoi poolt, s.t. tagasiteel pärast silla ületamist.) Täna ütlemegi, kui oleme sellest sillast möödunud, et pidage kinni, me tahame pilti teha. Giid ütleb, et siin ei saa peatust teha, sest tee on liiga kitsas. (Tegelikult võiks ta vabalt sõita üle parema joone, seal on asfalti küll.) Buss sõidab tükk aega edasi, asulasse sisse ja keerab mingi poe juurde parkimisplatsile. Giid küsib, kas siin sobib. Ei, loomulikult mitte, siit pole silda nähagi. Silmagi pilgutamata sõidetakse edasi, nagu oleks kõik kõige paremas korras.
 

Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks