Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
 

Vang Vieng: seiklusrikas teine päev koos vägeva peoga

See on meie hotell. Nagu näete, järgitakse siingi laose kommet, et välisjalatsitega sisse ei minda. Need seisavad välisukse juures ja ära neid ei varastata:

Kahjuks ei saa sama öelda raha kohta. Kahel meie hulgast varastati selles hotellis ära kummaltki mõnesaja krooni väärtuses erinevaid vääringuid, isegi Vene rublasid. Kogu raha pihtapanemise asemel võttis varas igast valuutast ainult paar rahatähte, lootes, et vargust ei märgata. Asi tuligi välja ainult tänu sellele, et need kaks lugesid aeg-ajalt oma raha üle ja panid kõik kulutused kirja. Algul avastas üks, et tal on kulunud mõnikümmend dollarit millegi peale, mida ta ei suuda meenutada. Kui sama asja üle avaldas imestust ka teine, siis oli selge, et see ei ole lihtsalt juhus. (Ülejäänud kahelt kas ei varastatud või nad ei pannud seda tähele.) Andmeid võrreldes sai selgeks, et seletamatud kulutused tekkisid ajal, kui me viibisime Vang Viengis. Järelikult pandi vargus toime selles hotellis – teist võimalust ei ole. Sellepärast soovitame ülemisel pildil kujutatud hotelli vältida. Varas ei pruugi seal muidugi enam töötada, aga põhimõtte pärast oleksime teile tänulikud, kui valiksite peatuspaigaks mõne teise hotelli – neid on ju piisavalt palju.

Aga praegu, hommikul pärast esimest Vang Viengis veedetud ööd on kõik veel tore ja ilus. Sööme hotelli lähedal poolvabaõhusööklas (siin on kõik sellised) hommikust. Pannkook tuuakse kohutava aeglusega. (Eile kõrtsis käidi ühte tellimust täites meie laualt tassi võtmas, kuna ilmselt olid tassid otsas. Täna naljatame, et tellimuse täitmine võtab nii kaua aega sellepärast, et siin on üksainus pannkoogiserveerimistaldrik, mistõttu järgmisele ei saa pannkooki tuua enne, kui eelmine on enda oma ära söönud. Nii hull, nagu selgub, asi siiski ei ole.)
Me tahame täna õhtul Luang Prabangi sõita. Pärast hommikusööki hakkame uurima, kuidas sinna saab. Meie pettumuseks väljuvad kõik turistibussid kell 9 või 10 hommikul, s.t. on ammu läinud. Bussijaamast on buss minemas kell 16.30. Aga kui me tahame siin ümbruskonnas ringi vaadata, siis on ka pool viis ära sõita kole vara. Otsustame, et kolame ümbruskonnas ja tuleme umbes kuueks linna, siis ehk saab mõne autojuhiga kaubale. (Selguse mõttes lisan, et sellest, milline on tee Luang Prabangi ja kui kaua sõitmine aega peaks võtma, ei ole meil aimugi.)

Suurt maanteed eraldab Vang Viengist selline hästi lai tühi (või vähemasti ehitistega katmata) riba, mis ilmselt on lennukite maandumisrada – midagi nagu meil see Vene sõjaväe avariilennuväli ühel maanteel, kui Jõgeva poole sõita. Praegu, kui lennukeid ei ole, toimib see hiigelplats bussijaama ja natuke ka turuna.

Võtame laenutusest jalgrattad. Seal on kaks head ratast, mis paraku võetakse meie nina alt ära. Saame natuke viletsamad, millel käigud tunduvad siiski normaalselt funktsioneerivat. Sõidame maanteed mööda välja ja siis Risto raamatu järgi külavaheteele, mis peaks viima ühe kose juurde. Seal selgub, et need rattad ei sõida ülesmäge. Lülita käike, palju tahad, kett viskab lihtsalt üle ja ainuke võimalus mäest üles saada on ratast käekõrval lükata. Palavus on kohutav, varju ei ole kuskil. Mõni saab lubada endale luksust päev läbi vee sees lösutada (tõsi küll, kui järele mõelda, siis ei takistaks keegi meid sedasama tegemast):

Ühes külas (ülal pildil) küsime teed. Üks mees pakub, et tuleb meid 80 TLAK (92 EEK) eest mootorrattaga saatma. Pakume 40 (46 EEK). Ta ei nõustu ja me hakkame edasi sõitma – lõppeks pole meie eesmärk ilmtingimata mingisse kindlasse kohta jõuda, vaid lihtsalt ringi luusida. Mees alandab hinna 50 TLAK (57 EEK) peale ja me lööme käed.

Sõidame edasi, siis jätame teejuhi nõuandel rattad lukkupandult maha ja jätkame teed jalgsi.

Tuleb minna mäest üles, vahepeal natuke ka alla, läbi võsa (rataste tassimine oleks siin tõesti tappev olnud), kuni jõuame väikese koseni, mille all on tunne nagu duši all.

Oleme täitsa läbi. (Põhjus võib olla suures kõrguses, või vähemalt võib ennast sellega lohutada.) Puhkame tükk aega ja vedeleme vees. Hästi mõnus on.

Tagasi rataste juurde jõuame üllatavalt ruttu. Sõidame linna tagasi. Siis istume mingis söögikohas, kus õnnestub saada ahvatlev puuviljavaagen. Olavi ostab ühest india söögikohast jäätise, mis on üsna tahke ja vedela piiri peal, rohkem vist siiski sinna tahke poole.

Täna sööme õhtust ühes sellises söögimajas, kus saab laua ääres lamada. Seal näidatakse filmi. Tellimust täidetakse ülikaua. Muide, üheks ettekandjaks on valge mees, kes mõjub sellises ametis väga kohatuna.

Terves Vang Viengi linnakeses pole näha ühtegi mundrikandjat. Mõistatame, mis juhtuks, kui siin kuritegu toime pandaks. (Ette rutates mainin, et hiljem öeldakse meile, et siin on siiski politsei olemas. Ju ta näeb siis välja selline, et meie ei oska teda märgata.)

Lõpetame söömise vist kella 9 paiku. Siis läheme Andruse ja Jüri juhatamisel külasse, kus oli eile kontsert olnud – äkki on täna jälle. Tõepoolest kuuleme juba kaugelt muusikat. Kõnnime kottpimedas läbi pisitänavate, aeg-ajalt juhatavad inimesed meile teed. Muusikale lähemale jõudes kohtame suurt rahvamassi. Edasi minna ei saa, sest teed tõkestab ilusate tüdrukute rivi. Tuleb osta pilet – 5 TLAK/in. (6 EEK). Pileti asemel kinnitavad aga tüdrukud igaühele rinda punase lehvi.
Läheme sisse. Näeme kaubalette ja laudade ääres istuvaid inimesi. Aga muusika tuleb ikka kuskilt kaugemalt. Edasi minnes näeme lõpuks lava, mille peal mängib bänd, lava ees on lage plats ja selle ümber jälle lauad. Istume ühe tühja laua äärde, olles enne võtnud õlled (10 TLAK/pudel) (11 EEK).

Lavaesisel platsil toimub tantsimine. See käib nii, et paarid (mees ja naine, näoga teineteise poole) on üksteise järel reas, moodustades ringi või peaaegu-ringi. Nad astuvad aeglaselt edasi, liigutades seejuures natuke käsi. Kõiki laule tantsitakse ühtemoodi.

Mõne aja pärast tabame ära süsteemi. Iga laulu alguses lähevad keskele 1–2 naist ja jäävad sinna seisma. Siis astub iga naise juurde publiku hulgast üks mees, mõlemad teevad wai algul teineteisele ja siis publikule. (Wai on kaguaasia tervitus, mille puhul pannakse käed, peopesad koos, rinna või näo ette ja kummardatakse kergelt. Mida tähtsam on tervitatav tervitajaga võrreldes, seda kõrgemale pannakse käed. Kui paned käed nii, et sõrmeotsad on ninast kõrgemal, näitad, et teine on sinust tähtsam.) Nad alustavad tantsimist ja natukese aja pärast tulevad tantsima ka teised paarid. Kui lugu lõpeb, lähevad kõik kohtadele tagasi ja järgmise laulu alguseks tulevad uuesti paar naist platsile. Üksi seisma ei jää nad sinna kunagi. See rituaal kordub laulust laulu ja toimib laitmatult.
Üsna pea pärast meie saabumist tuleb üks mees meiega juttu ajama. Siis tuleb üks teine mees meiega kätlema. See osutub meie teejuhiks külast. Seekord on ta peo puhul valge särgiga.
Kontserdi eripäraks on see, et laulude vahel räägib mingi mees juttu, naerdes iga natukese aja tagant lause lõpus «häh-häh». See on tüütu. Tahaks muusikat nautida, aga iga kahe laulu vahel tuleb kuulata pikka loba, milles ainus, millest me aru saame, on «häh-häh».

Nüüd tuleb meie juurde üks naine ja valab rätikuga kaetud pudelist järgemööda igaühele. See on mingi kangem jook kui õlu. Edasi kutsuvad neli naist meid tantsima. Pärast tantsu tuleb natuke tähtsamana paistev mees meiega inglise keeles rääkima. Tema peamine sõnum on: te olete Laoses teretulnud. Natukese aja pärast kutsub ta meid oma lauda, kus on paarkümmend inimest. Meie ülekolimist saadab üleüldine rõõmus naer. Istume laua otsas istuva tähtsa mehe juurde ja tema hakkab tegema joogiringe.
Joogiring käib selliselt, et ringitegija valab topsitäie õlut ja joob ära. Siis raputab ta topsi kuivaks, valab jälle täis ja ulatab järgmisele. See joob topsi tühjaks, raputab samuti viimased tilgad maha ja annab topsi tagasi ringitegijale, kes valab topsi jälle täis, annab järgmisele jne. (Naised joovad sageli nii, et valavad pool topsitäit või rohkemgi maha. Neile antakse see andeks.) Risto teab rääkida, et ka Euroopas juuakse nii, eriti korporatsioonides.
Muide, mis õllesse puutub, siis oleme seni märganud Laoses igal pool ainult ühte marki õlut: Beerlao. Siin saame võimaluse küsida, kas siin rohkem õllemarke polegi. Selgub, et ei, Laoses ongi ainult üks õllesort – Beerlao. Mis mõttega seda iga nurga peal reklaamitakse, kui konkurente pole, jääb arusaamatuks.
Kui tähtis mees on (väikeste vaheaegadega muidugi) paar joogiringi teinud, annab ta meile märku tema eeskuju järgida.

Naised õpetavad meid pidevalt, mismoodi ühes või teises olukorras käituda. Muuhulgas seletavad nad, et kui tahad kedagi tantsima kutsuda, siis pead tema juurde minema ja wai tegema. Keegi naistest ei oska ühtegi meile arusaadavat keelt, aga see ei vähenda nende suhtlemisindu ja tõepoolest suudavad nad end žestidega suurepäraselt arusaadavaks teha. Aeg-ajalt kutsub üks ja teine naine meid tantsima, siis öeldakse jälle rõhutatult meile, et võime võtta tantsima, keda tahame. Laudkonnas on kahjuks ainult kaks sellist naist, keda võiks tahta, ning needki on abielus ja lastega. Võtame naisi tantsima suvaliselt, ka inetumaid, et ühelt poolt mitte kedagi solvata ega teiselt poolt näidata oma sümpaatiat kellegi vastu – saab viimati veel pärast kodus peksa. (Võõrastest seltskondadest tantsupartnereid otsima minna me igaks juhuks ei riski.) Me ei näita siiski üles suurt tantsuaktiivsust. See pole probleem, sest enamikel juhtudel paistavad ka teistes laudades olevat kutsujateks naised.

Tunnid mööduvad lõbusasti. Tähtis mees läheb koju, jättes meiega südamlikult hüvasti. Üks teine, kes oskab vene keelt (ajades vahel küll vene ja hiina sõnu segi), viibib meie seltskonnas veel kaua ja kutsub meid homme hommikuks külla. Ikka veel antakse aeg-ajalt märku, et pange uus joogiring käima. Joogiringe teevad muide ka naised. Korra juhtub, et kolm ringi käib üheaegselt ja Andruse juurde tekib järjekord. Et anda oma panus peo õnnestumisse, toome pidevalt õlut juurde. Sedamööda, kuidas pidu edeneb ja rahvas rohkem purju jääb, lähevad ka tantsijate liigutused hoogsamaks, nii et kohati meenutab asi juba natuke meie diskot. Siiski ei võta sellinegi tantsimine higi lahti (mis on selles kliimas muidugi ülimalt positiivne) ja tantsijad ei puuduta üksteist. Ning muidugi ei saa me paljustki aru, mida kohalikud teevad või ütlevad, mille peale nad naeravad jne.
Mingil hetkel tuleb mõte, et mõelda vaid, milline kontrast siin on, võrreldes sellega, mis toimub ainult pool kilomeetrit eemal Vang Viengis, kus nõmedad turistid lesivad kümnete kaupa vabaõhurestoranides ja vahivad Ameerika videofilme ega kujuta ettegi, millisest erakordsest elamusest nad ilma jäävad.

Pidu kulmineerub sellega, et meilt küsitakse nimed, pannakse lao tähtedega kirja ning mõne aja pärast teatab teadustaja rahvale, et peol on külalised Eestist ja loeb meie nimed ette. See õnnestub tal piisavalt sarnaselt, et me nad ära tunneme. Siis lähevad neli naist keskele ja meile öeldakse, et peame nad tantsima võtma. Läheme keset tühja platsi seisva nelja naise juurde, teeme wai, nagu komme nõuab ja asume asja kallale. Nagu ikka, järgneb ka see kord tantsualustajatele kiiresti rahvamass.

Kokkuvõttes: meil oli plaan enne magamaminekut väike jalutuskäik teha ja korraks kontserti vaadata, välja kukkus aga nii, et veetsime seal platsil umbes kuus tundi ja järgmiseks päevaks kutsuti meid külla. Läheme laolaste pundiga koos ära. Meie uus sõber tahab meile hotelli järele tulla kell 8, aga õudusest kahvatu Olavi ettepanekul lükkame selle aja 9-le. (Tundub, et rohkem nõuda oleks juba liiga ebaviisakas.) See tähendab umbes 4-tunnist magamist. Laolane lubab muuhulgas, et ostab kilose kala ja viib meid ümbruskonnas igale poole, kuhu me tahame. Koduteel näitab ta meile oma maja. Läheme hotelli sõnulseletamatult rahulolevana. See oli jälle üks selline kogemus, mis ületas kõiki meie ootusi ja mida üheltki turismifirmalt kunagi saanud ei oleks.
 

Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks