Tiitelleht
 

Sissejuhatus

Kuidas see juhtus

Kui talv tulema hakkas, haaras meie seltskonda jälle reisipisik. Olavi pakkus välja, et võiks minna Vietnamisse. Mõte tuli õieti sellest, et kuna sotsialistlikuks oodatud Hiinas ei olnud kuskil mingit erilist sotsialismi näha, siis äkki õnnestub idamaa tüüpi sotsialismiga tutvuda Vietnamis.
Edasi tuli mõte, et kui juba Vietnamis oleme, siis vaataks korra ka Laosesse ja Kambodžasse sisse – teeks mõnes piirilinnas jalutuskäigu teisele poolele vms. Seepärast otsustasime igaks juhuks teha Vietnamisse mitmekordsed viisad. Lõpuks kujunes välja nii, et 22 reisiööst veetsime 6 Laoses, 3 Kambodžas ja 13 Vietnamis. Vietnami-reisist sai Indo-Hiina-reis.
Ka viisade tegemine oli omapärane ettevõtmine. Nimelt tuli passid, pildid, täidetud ankeedid ja inimese kohta 600 SEK (1100 EEK) pluss 20 SEK (35 EEK) postikuludeks sularahas (ühekordse oleks saanud vist umbes veerandi võrra odavamalt) Stockholmi saatkonda saata. Me ei tahtnud nii väärtuslikku saadetist päris postiga saata, vaid kasutasime kullerfirmat, mille peale läks veel 75 EEK. Me ei saanud muidugi mõjutada seda, mil viisil saatkond meie passid meile tagasi saadab, aga kohale nad tulid. Kahju ainult, et ühekordsete viisadega. Raha tagasi ei antud. No nii, see on siis esimene kogemus asjaajamisest sotsialistliku Vietnami ametiasutustega, mõtlesime. Igaks juhuks kirjutasime siiski saatkonda, et vabandage, teil juhtus selline väike eksitus. Meie üllatuseks vastati saatkonnast, et oi, läks valesti, saatke passid uuesti, raha ei pea rohkem saatma. Ja ennäe – kui passid jälle tagasi saime, oli viisades üks koht parandusvalgega üle tõmmatud, pastakaga «multiple» peale kirjutatud ja midagi templitaolist peale löödud.
Reisiajale ja -marsruudile avaldas muidugi mõju lennukipiletite saadavus ja hind. Kuna Vietnam on pikk ja kitsas nagu koera keel, oli algne püüd saada lennukipiletid nii, et sinnasõit oleks ühte otsa (nt. Hanoisse) ja tagasisõit teisest otsast (nt. Ho Chi Minhist). Kuna see olnuks ebamõistlikult kallis ja, nagu öeldud, muutus reisi kavandades järjest tugevamaks soov vaadata ka naaberriike, kujunes lõppmarsruudiks Põhja-Vietnam – Laos – Kambodža – Lõuna-Vietnam – Kesk-Vietnam – Põhja-Vietnam.

Reis toimus 2005. a. veebruaris-märtsis.

Riikide põhiandmed

Et saaksite reisi sihtriikidest mingi ettekujutuse, on järgevas tabelis nende pindala, rahvaarv ja SKT ühe elaniku kohta. (Viimane peaks ligikaudselt näitama hinnataset ja elanike jõukust). Iga arv väljendab seda, mitu korda on vastav näitaja Eestist suurem. (Näiteks võite tabelist näha, et Kambodža on pindalalt umbes neli korda suurem kui Eesti, ja et vietnamlased on eestlastest ligikaudu 5 korda vaesemad.)
Võrdluseks on toodud ka kahe tähtsama naaberriigi Hiina ja Tai andmed.
 
 

	pindala	elanike arv	SKT 1 el. kohta
Vietnami Sotsialistlik Vabariik	7	60	1/5
Laose Rahvademokraatlik Vabariik	5	4	1/6
Kambodža Kuningriik	4	9	1/8
Tai Kuningriik	11	40	2/3
Hiina Rahvavabariik	200	900	1/3

 

Piirkonnad ja ajalugu

Vietnam jaguneb kolmeks ajalooliseks piirkonnaks.
Põhja-Vietnam ehk Tonking, mille keskus on Hanoi, on vietnamlaste algkodu. Ta oli meie ajaarvamise alguses tuhatkond aastat Hiina võimu all. Sellest ajast on pärit tohutu hiina mõju vietnami keelele ja kultuurile, mis on võrreldav saksa mõjuga Eestis.
Kesk-Vietnam ehk Annam, mille ajalooline keskus on Hue, kuulus vanasti rahvale, keda hüüti tšamideks. Neil oli riik nimega Champa. Kui Vietnam võitles ennast hiina võimu alt vabaks, hakkas ta lõunasse tungima. Champa oli kultuuriliselt arenenum, kuid Vietnam oli sõjaliselt üle. Ta vallutas Champa ja hävitas tšami kultuuri. Praegu on tšamid mõnetuhandene tähtsusetu vähemusrahvus.
Lõuna-Vietnam ehk Kotšinhiina, mille keskus on Ho Chi Minh, kuulus vanasti Kambodžale, aga tasapisi lõuna poole tungides vallutas Vietnam selle piirkonna viimaks ära. Sellest ajast pärineb khmeeride (Kambodža põhirahva) vaen vietnamlaste vastu.

Laoses oli XIV saj. saadik kuningriik, mis paarsada aastat hiljem jagunes kaheks ja sattus osaliselt Tai võimu alla.

Kambodža ajalugu on tihedalt seotud Tai omaga. Autori pealiskaudse võhikliku mulje järgi tekkis iidsetel aegadel Tai ja Kambodža aladel riik, mis Tai ajaloo järgi oli muistne tai riik, Kambodža ajaloo järgi aga muistne khmeeri riik. Tai allikate järgi kuulus Taile mõnisada aastat tagasi peaaegu kogu Indo-Hiina poolsaar, kuni pahad prantsuse imperialistid vallutasid suure osa sellest tükkhaaval, luues mingid imelikud moodustised nimega Laos ja Kambodža. Mõistagi räägivad Kambodža allikad sellest teisiti, aga siin ei ole mõtet detailidesse laskuda.

Selge on igatahes, et keskajal oli Indo-Hiinas ports väikeriike. Omapärast rolli etendas regioonis Hiina Keisririik. Pidades suurt osa Indo-Hiina kuningriikidest oma vasallideks, kuid omamata nende üle reaalset võimu, oli ta siin omamoodi vanemaks vennaks. Kuningad saatsid Hiina keisrile aeg-ajalt sümboolseid annetusi, mille eest Hiina jättis neile oma sõjaväed kallale saatmata. Kui mõnele kuningale naaber kallale kippus, kaebas ta Hiinale, kust siis omakorda tülinorijale peale käratati. Mõnikord võeti teda kuulda, mõnikord mitte.

Uusajal pani kogu kremplile käpa peale Prantsusmaa. Asi algas õieti sellest, et mõned prantsuse misjonärid läksid Vietnamisse ja hakkasid seal, nagu kristlastel ikka kombeks, kuulutama, et teie rahva usk ja kombed on kõik täielik jama, hakake hoopis Jeesust kummardama ja elama nii, nagu meie teile õpetame. Valitsejatele see arusaadavalt ei meeldinud ja nad hakkasid misjonäre mättasse lööma. Siis tõsteti Pariisis hirmsat kisa, et vaadake, mis need idamaa metslased meie kodanikega teevad, võtku valitsus kiiremas korras midagi ette. Lühidalt, Prantsusmaa vallutas tasapisi Indo-Hiina poolsaare idaosa, peamiselt XIX sajandi jooksul. Kolm riiki, milles meie käisime, moodustasid XX sajandi 50-ndate aastateni Prantsuse asumaa Indo-Hiina. Tai, mis hakkas üksvahe prantsuse mõju alla sattuma, suutis iseseisvuse säilitada ja on üks väheseid riike maailmas, mis ei ole kunagi olnud eurooplaste asumaa.

Koloniaalsüsteemi lagunedes iseseisvusid raske sõja järel ka Indo-Hiina maad, ainult et Vietnam jagunes Põhja- ja Lõuna-Vietnamiks. Põhja-Vietnamis haarasid võimu Ho Chi Minhi juhitud kommunistid. Kadunud Ho on tänapäevani vietnamlaste rahvuskangelane, keda jumaldatakse vist umbes samamoodi nagu Tais ja Kambodžas kuningat. XX saj. 60-ndatel aastatel ägenesid kapitalistlikus Lõuna-Vietnamis kommunistide mässud, kuni kahe Vietnami vahel puhkes see kuulus Vietnami sõda, millesse sekkus ka USA ja mis on tänapäevani valus haav ameeriklaste hinges. (Vietnamis nimetatakse seda muidugi Ameerika sõjaks.) Aastal 1973 sõlmiti rahu ja USA väed läksid välja. Seejärel tungis Põhja-Vietnam rahulepingut rikkudes Lõuna-Vietnamile kallale ja vallutas ta kiiresti. Kaks riiki ühendati 1975. Umbes samal ajal toimus sotsialistlik revolutsioon Laoses. Kambodžas leidsid aset aga hoopis kummalised sündmused.

Läänes on levinud ettekujutus, et pärast Prantsuse võimu alt vabanemist oli Kambodža armas demokraatlik riigike, mis oli Laost ja Vietnamit kimbutanud kommunismipisikust täiesti puutumata. Siis ilmus äkki ei tea kust välja Pol Pothi juhitav verejanuliste mõrtsukate bande ja uputas maa verre. Kuidas just seal niisugune õudus aset võis leida, on täiesti seletamatu.
Tegelikult oli Kambodža nime poolest küll kuningriik, kuid kuningas oli punane ja poliitika samuti. Riigis hakkasid võitlema erinevate huvidega mässajad. Ühtedel nendest, lihtsustatult öeldes kapitalistlikel (neid nimetati «sinisteks khmeerideks»), õnnestus umbes 1970 kuningas kukutada ja võim haarata. Teine, kommunismi eriti räigest Hiina variandist vaimustuv grupeering (neid hüüti «punasteks khmeerideks»), mille juht oli Pol Poth, jätkas võitlust ja nendega astus liitu ei keegi muu kui siniste khmeeride poolt maapakku aetud kuningas. Sellele oli oma riigi tagasisaamiseks iga abinõu sobilik ja ega punased khmeerid talle esialgu ka ideoloogiliselt nii väga vastumeelt ei olnud. Sellelsamal ajaloolisel 1975. aastal õnnestuski punastel khmeeridel Kambodžas võim haarata. Nende hirmuvalitsus oli isegi kommunistide standardi järgi üliverine – nad tapsid umbes veerandi või kolmandiku riigi elanikkonnast. Arvestades, millise kaose nad tekitasid, on muidugi hämmastav, kuidas neil kolm aastat võimul püsida õnnestus. Sellele aitas kaasa kolm mõjurit:
1) liit kuningaga, keda lihtrahvas jumaldas (tema esimene külaskäik kodumaale tekitas nii tohutut vaimustust, et punaste khmeeride valitsus pidas kindluse mõttes paremaks, et Tema Majesteet läheks tagasi Hiinasse ja jääkski sinna);
2) vietnamlaste vastase viha õhutamine;
3) toetus Hiinalt ja – hämmastaval kombel – kapitalistlikult Tailt, kes mõlemad tahtsid vahendeid valimata takistada Vietnami mõju suurenemist regioonis.

Pol Pothi valitsusel oli tõsimeeli plaanis Vietnamile kallale tungida ja ajaloolised Kambodža alad tagasi vallutada. Rahvale kinnitati seejuures, et Vietnam ootab ainult sobivat võimalust, et Kambodža ära vallutada. Kambodža sõjavägi tungis mitu korda Vietnami territooriumile ja korraldas veriseid tapatalguid. Lõpuks sai vietnamlastel nendest põrunud kõrilõikajatest mõõt täis. Oma elanikkonna kaitseks tuli midagi ette võtta, aga Kambodžat lausa vallutama minna ka ei julgetud: mis viga siis võimuritel rahvale öelda, et näete, mis me teile rääkisime – nüüd nad tulevadki meile kallale. Olukorra lahendas lõpuks see, et Vietnamisse vooris massiliselt põgenikke punaste khmeeride enda leerist, kes olid millegagi hakkama saanud (näiteks lahingu kaotanud) ja kellel vältimatust surmanuhtlusest pääsemiseks ei jäänud üle muud kui pageda üle piiri Vietnamisse ja paluda vanadelt vaenlastelt kaitset. Kui ülejooksnud Kambodža väepealikke oli Vietnamisse kogunenud piisavalt palju, võis sõjarekt (Kambodža lippude all, kuid Vietnami toetusel) alata. Edu oli täielik. Punastele khmeeridele maksis viimaks kätte see, et nad olid kõik vähegi haritumad inimesed ära tapnud. Kõnekas näide on see, et Vietnami toetatud mässajate Phnom Penhi jõudes seisid pealinna lennuväljal reas Hiinalt saadud tuttuued Mig-hävitajad – punastel khmeeridel polnud piloote, kes oleksid osanud nendega lennata.
Ühesõnaga, siis oli Kambodža mõnda aega «sotsialistlike riikide vennalikus peres». Kodusõda muidugi ei lõppenud. Olukord muutus alles kaheksakümnendate lõpus-üheksakümnendate alguses. Vietnami väed viidi välja, kuningas toodi sisse ja võim riigis jagati verivaenulike grupeeringute vahel kentsakal viisil, mille kõrval Liibanoni omaaegne võimujaotus oleks paistnud lausa demokraatlikuna. Viimane sõjaväeline riigipööre toimus aastal 1997 ja sellest ajast saadik on olukord olnud enam-vähem rahulik.

Märkimist väärib, et seitsme-kaheksakümnendatel aastatel pidasid ka Hiina ja Vietnam aeg-ajalt väiksemamastaabilist sõda. Hiina suurimaks saavutuseks jäi mitme piiriäärse linna maatasa tegemine tohutute oma inimkaotuste hinnaga. See oli vast mõlemale poolele Pyrrhose võit.
Sõja põhjuse kohta ütlevad peaaegu kõik allikad, et Hiina peast põrunud riigijuhtidele tuli lihtsalt pähe, et oleks paras aeg jälle natuke inimesi maha tappa lasta. Pealegi, mida see Vietnam seal lõunas laiutab, ise endine Hiina valdus. Alles üsna hiljuti lugesin ühest kaunis usaldusväärsest raamatust, et tegelikult oli Hiinal väga konkreetne eesmärk – Kambodžas olevate Vietnami vägede sidumine, et päästa hävingust Tai piiri ääres tegutsevaid purupunaseid mässajaid (ja teistel, väheusutavatel andmetel ka vältida Vietnami kallaletungi Taile). Selle eesmärgi Hiina saavutas – Vietnam oli sunnitud suurema osa oma eliitvägedest maa põhjaosa kaitsele tooma.
 

Meie reiseelne ettekujutus

Arvasime, et Vietnam, mis asus reformide teele mõnevõrra hiljem kui Hiina, on viimasest sotsialistlikum, vaesem ja turistivaesem ning et ametivõimud on turistide suhtes umbusklikumad-jälgivamad.
Laosest ei olnud meil mitte mingisugust ettekujutust (selles mõttes, et kas seal näiteks hotelle on; kuulujuttude põhjal lootsime, et suuremates linnades ikka mõne leiab). Oletasime, et see maa on vaesem ja võib-olla veel sotsialistlikum kui Vietnam.
Kambodžas oli veel kümme aastat tagasi (seal elavate Lääne inimeste kirjelduste järgi) enam-vähem anarhia – marihuaana ja relvad olid vabalt saadaval, kurjategijate eest kaitses eelkõige relvastatud kaitsesalk (nendel, kes seda endale lubada võisid), sest politsei suurt millessegi ei sekkunud jne. Praegugi on Kambodža turismiraamatutes õpetused, kuidas käituda, kui tänaval mingi tüüp sinu juurde tuleb, püstoli nina alla paneb ja raha nõuab. Näiteks Vietnami reisiraamatutes ei ole selle kohta sõnagi. Ühesõnaga, pidasime Kambodžat oluliselt ohtlikumaks kui Vietnamit või Laost, sellepärast otsustasime seal viibida kõige lühemat aega ja liikuda linnade vahel ainult lennukiga.

Need ettekujutused osutusid suuremalt jaolt valedeks.
 

Keel

Selles regioonis ei lange riigi- ja rahvuspiirid üldse kokku, aga ligikaudne pilt on selline.
Vietnami elanikest on ligi 90% vietnamlased, kes räägivad vietnami keelt.
Laose elanikest on umbes 65% laolased, kes räägivad lao e. laose keelt ja umbes 10% nendega lähisuguluses olevad väikerahvad. (Entsüklopeedia nimetab Laose põhirahvast laodeks, aga ma ei näe mingit põhjust, miks nad ei võiks olla laolased. Tais on ju tailased, mitte taid, ja Hiinas hiinlased, mitte hiinid. Õieti vajaks eesti keele maa- ja rahvanimede süsteem üldse põhjalikku korrastamist (avaldan tunnustust Rein Taageperale, kes sellega natuke algust on teinud), aga siin reisikirjas ei ole selleks õige koht.)
Kambodža põhirahvast nimetatakse, nagu juba öeldud, mitte kambodžlasteks, vaid khmeerideks. Nad moodustavad 85% riigi elanikkonnast ja räägivad khmeeri keelt.

Keeleteaduse järgi moodustavad vietnami ja khmeeri keel kumbki omaette keelkonna (koos võib-olla mõne pisikese sugulaskeelega), s.t. nad on teistest suurematest keeltest täiesti erinevad. Lao keel on väga lähedane tai keelele ja nad on suguluses hiina keelega.
Tegelikult on hoopis nii, et vietnami keel on väga hiina keele moodi. Umbes pool vietnami keele sõnavarast on pärit hiina keelest. Vietnami keel kõlab nagu kantoni (lõunahiina) keel ja nende vahel vahet teha ei ole üldse kerge.
Lao ja tai keel on tõepoolest väga sarnased – tundub, et lähedasemad kui eesti ja soome keel. (Näiteks numbrid ühest kümneni paistsid olevat täpselt samad.) Kindlasti on nende vahel üleminekumurdeid. Üle veerandi Tai elanikkonnast moodustab rahvas või rahvad, kes Eesti Entsüklopeedia andmetel on laolased, Tai statistika järgi aga tailased.
Khmeeri keel on mõnevõrra omamoodi, kuid ühe tai keelt vabalt valdava ameeriklase andmetel on sõnavaras ja grammatikas siiski palju ühist tai keelega.

Kokkuvõttes võib öelda, et kõikidel nendel keeltel on suured sarnasused. Vietnami keel on väga hiina keele moodi ning lao ja tai keel on peaaegu sama.
Üks selle piirkonna rahvusvaheline sõna on «biia», mis tähendab nii tai, lao kui ka vietnami keeles «õlu».
 

Kiri

Tai, lao ja khmeeri keel kasutavad igaüks oma kirjasüsteemi. Need on üksteisega sarnased, umbes nagu ladina, slaavi ja kreeka kiri – kirjasüsteemi põhimõte on sama, kuid osa tähti on ühesugused ja osa erinevad. Üldprintsiip sarnaneb natuke tiibeti kirjaga – konsonandimärgist üles, alla, paremale ja vasakule kirjutatakse abimärke, mis tähistavad vokaale, toone ja teisi konsonante – nii moodustub silp. Silbid kirjutatakse üksteise järele vahesid märkimata, nii et mõnikord tuleb mõistatada, kas mingi täht on eelmise silbi lõpus või järgmise alguses. Et asi liiga lihtne ei oleks, võib sama häälikut märkida mitme eri tähega, s.t. nt. tai keeles ei piisa, et sa õpid selgeks tähe «kh», vaid sa pead teadma, milline kolmest kh-tähest just selles sõnas käib. Muidugi ei hääldata ka alati nii, nagu kirjutatakse. Välismaalased imetlevad sageli nende kirjade ilu, aga kui neid õppima hakata, kaob vaimustus kiiresti.

Lao kirja näidis

Khmeeri kirja näidis. Sõna «Inter» järel on kirjutatud «1-1». Numbrid kirjutatakse muide khmeeri, lao ja tai kirjas ühtemoodi ning sagedamini kasutatakse ikkagi araabia numbreid.

Vietnami keel kasutab ladina tähestikku, aga see on natuke nagu parlamentaarne demokraatia Aafrikas – mitte päris see, mida meie selle all ette kujutame. Siiski on orienteerumine (ja vajaduse korral keele äraõppimine) Vietnamis tänu tähestikule oluliselt kergem kui naabermaades. (Muide, aastasadu tagasi kirjutati vietnami keelt hiina kirja eeskujul loodud hieroglüüfidega, mida võite ka ajaloolistest ehitistest tehtud fotodel näha.)

Märgime veel, et üheski kolmes keeles ei tunta kokku- ja lahkukirjutamist. Lao ja khmeeri keeles märgitakse ainult lausevahed, silbivahesid aga mitte. Vietnami keeles kirjutatakse kõik silbid lahku. Seega on kõigi kolme riigi elanikel raske saada selgeks kokku- ja lahkukirjutamist inglise keeles. Nende jaoks ei ole mingit vahet, kas kirjutada «Welcometoluangprabang» või «Wel Co Me To Luang Pra Bang».
 

Nimed

Vietnami kohanimedel on mõistagi standardne ladinatähestikuline kirjaviis. Väike probleem on ainult diakriitiliste märkidega, mis on nii keerukad, et Eesti Entsüklopeedias jäetakse nad trükitehnilistel põhjustel ära. Loodame, et ka meile on see andestatav.
Nagu äsja öeldud, ei ole vietnami keeles kokku- ja lahkukirjutamise reegleid – kõik silbid kirjutatakse lahku. Need ingliskeelsed inimesed, kes väidavad kategooriliselt, et isegi inglise keeles ei tohi kirjutada Vietnam, sest vietnami keeles on Viet Nam, lähevad küll ksenofiiliaga liiale. Aga tõesti ei ole mingit loogilist reeglit, mis ütleks, kas eesti keeles oleks õigem Hanoi, Danang, Hochiminh ja Dienbienphu või Ha Noi, Da Nang, Ho Chi Minh ja Dien Bien Phu. Siin reisikirjas eelistame meelevaldselt kirjutada kahesilbilised nimed (Vietnam, Hanoi, Sapa, Cantho) kokku ja kolmesilbilised (Ho Chi Minh, Buon Ma Thuot) lahku, pidades seda eesti lugejale kõige silmapärasemaks.
Pean vajalikuks märkida, et ma ei pea õigeks nimetada Ho Chi Minhi Ho Chi Minh Cityks. Tõepoolest kirjutatakse vietnami keeles tihti Thanh Pho Ho Chi Minh ja lühendatakse TP.HCM, aga nad ütlevad samamoodi «Hue City», «Hanoi Capital» jne. See on sama, nagu venelased kirjutavad ümbriku peale «g. Kursk» – meie ei pea sellepärast veel Kursk City ütlema.
Vaatamata ladina tähestikule, arvestagu lugeja sellega, et vietnami nimesid ei hääldata alati nii, nagu kirjutatakse. Nh on alati eesti keele pehme n, nagu sõnas «onn» ja mitte nagu sõnas «on». Ph on f; d on mõnikord z (aga mõnikord d!); r on ž; tr on tš; u on u, ü või õ; a on a, ä või õ; o on o, õ või ö. Nimedes vanast ajast säilinud «uy» on minu teada ü. Näiteks levinud lõunavietnami perekonnanimi Nguyen ei ole kaks silpi «ngu-yen», vaid üks silp «ngüen». Muu peaks olema enam-vähem nagu kirjutatakse. Nt. Nhatrang hääldatakse «njatšang», Ho Chi Minh hääldatakse «hotšiminn» ja mitte prantsuspäraselt «hošimin».

Laoses ei ole ühtset ladina transkriptsiooni nagu Tais. Seetõttu võib Luang Prabang olla Luang Phrabang, Luang Phabang, Louang Prabang või isegi Luong Prabang (kõik variandid kokku või lahku). Mingi standard (mis annab häälduse üsna täpselt edasi, mitte nagu see inglispärane õudus, mis on kasutusel Tais) paistab neil olevat praegu loodud ja sageli kasutusel, aga palju esineb veel koloniaalajast pärinevat prantsuspärast transkriptsiooni, või kirjutatakse üldse, nagu jumal juhatab. Sellepärast ei ole alati lihtne välja selgitada, kuidas mõnda kohanime õigesti kirjutama peaks.

Kambodžas tundub olevat nii ladina transkriptsioon kui ka kokku-lahkukirjutamine olevat enam-vähem välja kujunenud. Näiteks nime Kampong Som ei kirjutata kunagi Kam Pongsom ega Kam Pong Som. Ainult üks meie reisisiht Siem Reap on vahel Siem Riep või ka Siemrieb. Khmeeri nimede häälduse kohta ei oska ma üldjuhul midagi öelda. Näiteks pole mul aimugi, kuidas Phnom Penh õigesti hääldatakse. Pole võimatu, et hääldataksegi «phnom penh».
(Korrektsuse huvides pean lisama, et olen Saksamaal väljaantud atlases näinud ka mingit täiesti eriskummalist kirjaviisi, aga ma ei taha hakata asja keeruliseks ajama, pealegi Kambodžas endas seda ei kasutatud.)
 

Rahad

Vietnami rahaühik on dong (VND), Laose oma kip (LAK) ja Kambodža oma riel (KHR). Ühtegi nendest ei ole Eestis saada. Olime kuulnud, et nendes maades käibib päris palju ka USA dollar ja soovitatav on võtta kaasa väikesi dollariküpüüre, et raha tagasiandmisega jama ei tekiks. Olavi ostiski Hansapangast 50 ühedollarilist, mille peale Viru tn. kontori teller vaatas väga hapu näoga – ilmselt tuli tal pärast pool tundi Rahapesu Andmebüroo jaoks kahtlase tehingu aruannet täita. Aga ühedollarilised kulusid reisil marjaks ära.

Kohalike rahade kursid olid reisi ajal:
1 VND = 0,0007442 EEK;
1 LAK = 0,0011492 EEK;
1 KHR = 0,0029350 EEK.
Kuna kõik kolm rahaühikut on väga väikese väärtusega, siis arvestame neid tuhandete kaupa ja tähistame TVND, TLAK ja TKHR. Ligikaudsed kursid peast arvutamiseks on 1 TVND = 3/4 EEK, 1 TLAK = 1 EEK ja 1 TKHR = 3 EEK.
 

Kaart

Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks