Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
 

Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)

Hommikust sööme mingis urkas. Hommikusöök on armetult kasin. Kust on vietnamlased pähe võtnud, et valged ei taha hommikuti süüa rohkem kui linnunokatäie? (Võib-olla valgetelt turistidelt, kes ei tahagi hommikul süüa rohkem kui linnunokatäie.)

Grupp jagatakse kaheks selle järgi, kes on kahe- ja kes kolme- või neljapäevasel reisil. Meiega ühendatakse kahepäevalised mingist teisest grupist. Käib suur sagimine ja sebimine, aga siiski mitte hiina omaga võrreldav.

Kahepäevaste grupp viiakse laevale ja laevaga Cairangi ujuvturule. Eile mõtlesime, kuidas see ujuv turg välja peaks nägema – kas sõidame paadiga ühe müüja juurest teise juurde, kusjuures paadis tekivad tülid, kuna üks tahab üht ja teine teist kaupa? Milline rumal mõte! Loomulikult tuleb siin maal kaup ostja juurde:

Paatide seas on kohutav tunglemine, vahepeal sõidetakse natuke otsa ka. Vietnamlased liiguvad mööda paate hämmastava osavusega.

Müüakse peamiselt puuvilju ja jooke, ka sooja süüa ja kütust. Muud kaupa peaaegu pole. Näiteks ei näinud me et keegi oleks müünud kalliskive, televiisoreid, elusloomi jms.

Oleme tükk aega ananassilaeva küljes (ülemisel pildil) ja meid viiakse väikese paadiga sõitma, aga ootamatult selgub, et paate on ainult kaks, turiste grupis aga rohkem kui kahte paati mahub. Seepärast peavad osad tükk aega ootama. Paadisõit on mõnus.

Siis sõidame mööda kanalit edasi.

Randume selle paadisilla ääres:

Siin viiakse meid kaldale vaatama, kuidas riisinuudleid tehakse. Kanali äärest tuleb natuke maad majade vahele jalutada. Seal on väike-ettevõte. Tegelikult me nuudlite tegemist ei näegi, vaid ainult kaks naist teevad riisipaberit, mis hiljem lõigatakse nuudliteks:


Riisipaberilehed on kuivama pandud

Giid selgitab tootmisprotsessi, siis läheme laevale tagasi. Giid räägib, et see riisipaberitootmine on ainult oma küla tarbeks, mujal teevad seda suured tehased.

Edasi sõidame külasse ja jalutame tükk aega küla vahel. Kontrastid on hämmastavad. Uhke häärberi kõrval võib olla vilets onn, kus pole peaaegu ühtegi mööblieset peale televiisori.

Pärast külaskäiku (s.t. küla vahel kõndimist) sõidame laevaga edasi:


Paljud majad on niimoodi kahest otsast lahti – tänava ja jõe poolt.

Meie laev tahab vahepeal ka tankimist.

Meid viiakse riisitehasesse. Seal on igal pool suured kotid. Masinad tehases meenutavad natuke meil leivatehases olevaid ja jahvatavad riisi eri suurusega toodeteks:

Täna tehas ei tööta, küll aga mängib üks seltskond innukalt kaarte:

Giid selgitab meile eri riisisaadusi:

Riisitehase juures saab 1 TVND (0,74 EEK) eest WC-s käia. Seal on ka müügilett, kust saab jooke ja näksimist osta. Müügileti läheduses on paar punaste kaelarättidega last (üks neist on alumisel pildil). Lapsed arendavad üsna heas inglise keeles vestlust saksa tädidega, kes on meeletus vaimustuses, kuni lapsed jõuavad jutuga selleni, et ehk ostaksite mulle ühe koola, millest sakslannad on šokeeritud.

Peatus on päris pikk. Viimaks viiakse meid laevale tagasi ja Cantho linna sööma.

Söögimaja on selle koha lähedal, kus eile, aga natuke peenem ja teisel korrusel. Hinnatase on siiski sama. Tellimuste täitmine on kohutavalt aeglane. Ilmselt linnugripiepideemia tõttu ei ole üldse kanalihatoite (s.t. menüüs on, aga kui tellida tahad, siis öeldakse, et ei ole).

Söögimaja aknast paistab seesama Ho Chi Minhi ausammas.

Kui tagasi läheme, on meie asjad (loodetavasti kõik) juba teisele laevale tõstetud. Sõidame laevaga edasi.

Jõuame asulasse, mille nimi on Caivon. Algab bussisõit, mis peab plaani järgi kestma 3,5–4 tundi. Kahetunnise sõidu järel teeme peatuse. Giid rõhutab, et see on väga lühike peatus – kõigest 20 minutit, millest jätkub ainult WC-s käimiseks. Peatuskohas on vabaõhurestoran, mille juures on puurid loomadega. Madu võib isegi söögiks olla, aga ahvid, oletan, siiski mitte. Ahvid on hästi toredad, hüppavad lustakalt. Ühe kollakat värvi ahvi leivanumber on keerutada ennast ümber toru algul kahe käega hoides, siis ühe käe ja ühe jalaga hoides ning seejärel uskumatu kiirusega õrrelt õrrele hüpates puuri teise otsa söösta. (Olavi vaatab seda mitu korda pealt ega saa ikka aru, kuidas ta seda teeb.)

Joogimüüja juures on kohutav saba, tänaval nõutakse ebamõistlikult kallist hinda ega olda nõus tingima. Seisame igavledes bussi kõrval ja ootame, millal see ülilühike peatus ükskord lõpeb. Siis läheb veel poolteist tundi ja oleme kohal.
 
 
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks