Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
 

Huest Hanoisse

Sööme hommikust. Siis läheme hotellist välja registreeruma. Neiu küsib, kas maksame dollarites või dongides. Kust meie teame? Ütle enne, palju vahetuskurss on! Selgub, et 15 800. Sel juhul maksame dollarites. Arve peab tulema 81 USD (950 EEK), aga neiu näeb taskuarvutiga kurja vaeva, et liita kokku 3*(15+12). Viimaks tal see keeruline tehe siiski kuidagimoodi õnnestub. Anname 100-dollarilise. Neiu teeb nõutu näo. Meile meenub soodne kurss ja ütleme, et võid tagasi anda donge. Oleme enda arust jõle kavalad, aga kui neiu hakkab summat ümber arvutama, selgub, et niipidi vahetades on kurss 15 000. Katkestame teda resoluutselt ja nõuame tagasi ikkagi dollareid.
Küsime hotellist ka taksot lennujaama. See maksvat 8 USD (94 EEK) – rohkem kui eile bussi eest küsitud 6 USD (70 EEK). Keeldume ja läheme tänavale. Seal pakutakse taksot 120 TVND (89 EEK) eest. Kaupleme 110 (82 EEK) peale.

Sellele väikesele finantsjagelusele vaatamata oli see meeldiv ja sõbralik hotell, mida võime teilegi soovitada.

Lennujaam on täiesti inimtühi. Teisest küljest on ka veel aega. (Läksime varem kohale sellepärast, et hotellist tuli niikuinii kella 12-ks välja minna.) See on väike lennujaam – siit läheb mingi pool tosinat lennukit päevas.
Eks me siis istume ja ootame. Selleks ajaks, kui check-in lahti tehakse ja meie seda märkame, on juba jõudnud järjekorda asuda tohutu mass sagivaid ja käratsevaid prantslasi. (Nende ringisebimine ja askeldamine on vietnamlaste tavapärast käitumist arvestades muidugi tagasihoidlik.) Vietnamlasi peaaegu pole. Väraval ei ole numbrit, sest siin lennujaamas on ainult üks värav. Ka lennujaamamaksu ei tule seekord maksta.
Sõidame alla 2 tunni. Lennukis pakutakse sändvitši.

Hanoi jaoks oleme seekord Lonely Planeti raamatust valinud välja ühe sobida võiva hotelli. Me ei hakka mingite taksolettide ega tegelinskitega jändama, vaid astume kindlal sammul lennujaamahoonest välja. Vaatame ringi, kuhu minna, ja näeme taamal taksopeatuse silti. Aga tarvitseb meil vaid hoone väljapääsu juures paariks sekundiks seisma jääda, kui kohe on mundris mees juures ning pärib aru, et kuhu ja mis asjus. Ütleme, et tahame taksot Hanoisse. Ta osutab sellesama taksopeatuse poole. Hakkame sinnapoole astuma, aga enne kui kohale jõuame, tuleb mingi mees ja pakub taksot 8 USD (94 EEK) eest. Küsin, kas maanteemaks (road tax) on hinna sees – on küll. Järgneb juba harjunud vietnami transpordimäng – mees ütleb, et tulge minu järel, siis näitab, et minge näete selle järel, siis viipab see mees kuskilt auto. Ei ole võimalik aru saada, kas keegi kokkulepitud hinna ka juhile teatas. Igatahes saab takso sõita ainult paar sekundit, enne kui ta peatatakse. Mingi tüdruk avab esiukse ja annab Olavile taksofirma (Noibai Taxi) reklaamvoldiku. Olavi märkab, et seal on kirjas, et sõit lennujaamast linna maksab 10 USD (120 EEK). Seepärast pistab ta voldiku ruttu taskusse ja püüab ära unustada, millisesse. See õnnestub.

Juht küsib, kas soovime jahutust. Soovime küll, sest ilm on palav, ehkki mitte nii tapvalt palav kui Hues. Väljas on aga näha, et inimesed on riides selgesti soojemalt kui Hues.
Kohta, kus keegi maanteemaksu nõuaks, meie teel seekord polegi. Kui kohale saame, ei jõua me veel väljagi astuda, kui hotellist tuleb mingi tüüp vabandama, et hotell on täis, aga neil on lähedal teine hotell, sama hind, samasugused toad ja ta sõidaks meiega sinna kaasa. Nõustume, kuid kaasa tuleb siiski hotellist teine tüüp. Mõtleme, kas nüüd küsib taksojuht lisaraha – Bukarestis raudselt küsiks. Juht aga hakkab muret tundma, et ega kallid kauged külalised ometi ei külmeta, ja paneb soojenduse täisvõimsusel tööle. See on kohutav, aga õnneks jõuame vaatamata tihedale liiklusele Hanoi vanalinna kitsastel tänavatel üsna kiiresti teise hotelli juurde. Anname juhile 8 USD. Nagu kartsime, ei ole ta sellega rahul, vaid näitab kätega, et kümme. Seletame, et mees lennujaamas ütles 8. Hotellitüüp ütleb juhile, et tõmba uttu, ja juht lähebki.
Meile näidatakse tuba. Hind on 12 USD (141 EEK). Kolm voodit täidavad enam-vähem terve põrandapinna, kuid kõik eluks vajalik – teler, külmkapp ja soe vesi – on olemas:

Igaks juhuks küsime kolme öö hinda. Kutt ütleb 10 USD (120 EEK) öö, s.t. kokku 36 asemel 30.
Käime veel linna peal ja leiame kaubamaja, kus on supermarket. Vahepeal hakkas juba tunduma, et selliseid asju Vietnamis ei olegi.
Jüri ja Andrus annavad pesu pessu. Lubatakse, et homme hommikul kell 11 on valmis. Olavi arvab, et need paar päeva veab veel välja ja enne ärasõitu polegi mõtet pesu pesta – mida hullemini koti sisu haiseb, seda vähem on tollimolkustel tahtmist seal sorida.

Homme, laupäeval, on vaba päev – igaüks kõnnib oma soovidele vastavalt linna peal ringi.
Siinkohal on sobiv hetk rääkida kaubandusest Hanoi vanalinnas. See on korraldatud kvartalite kaupa. (Kvartali mõiste on tinglik – kaubitsemispiirkonnad ei lange täpselt kokku elamukvartalitega.) Ei ole nii, et üks tänavakaubitseja müüb kruvisid, teine kõrval mobiiltelefone, kolmas arbuuse. Ei, kui sa oled kruvide kvartalis, siis on seal kõrvuti 10–20 kaubitsejat, kes müüvad kõik kruvisid. Edasi tuleb 10–20 kaubitsejat, kes müüvad kõik mobiiltelefone jne. Näiteks meie hotelli kõrval on kvartal, kus müüakse ebamääraseid kassikullast esemeid. Selle kõrval on keevitustööde kvartal, siis kottide kvartal, siis pottide kvartal jne. Kui ühes teises suunas kaugemale minna, siis tuleb elektrilampide kvartal, siis metallvidinate kvartal, toiduainete kvartal jne. Kui sa tahad osta kella ja juhtud olema hauaplaaditegijate kvartalis, siis ei ole sul muud võimalust kui kõndida nii kaua mööda linna ringi, kuni satud kellamüüjate kvartalisse, või sul veab ja leiad mõne kellamüüja, kes on juhuslikult sattunud muude kaupade kvartalisse. (Seda juhtub, aga harva.) Näiteks käis Olavi internetikohvikut otsides kogu hotelli ümbruskonna risti-põiki läbi. Lõpuks leidis ta ühe mitu tänavavahet edasi. Käisime kõik kolm pidevalt seal – kauge küll, aga rohkem lihtsalt ei olnud. Ühte teist tänavat pidi kaugemale edasi minnes oli aga päris mitu internetikohvikut peaaegu üksteise kõrval. Lausa internetikohvikute kvartalisse me siiski ei sattunud, vaid nad tundusidki olevat suhteliselt hajutatult. Ka puu- ja köögiviljade müüjaid oli mitmel pool hajali, ehkki oli olemas ka suur toiduainemüüjate kvartal.

Vaatamisväärsustest mainime siinkohal kahte. Esimene on muuseumiks muudatud Hoalo vangla. Selles hoidsid vanasti prantsuse kolonistid erakordselt ebainimlikes tingimustes vabadusvõitlejaid ja revolutsionääre, giljotineerides nendest suurema osa. Hiljem aga istusid seal lisaks muudele kurjategijatele vangivõetud USA sõjaväelased, keda nende toimepandud roimadele vaatamata koheldi täiesti humaanselt. (Info pärineb vanglamuuseumi infovoldikust ja -stendidelt.)

Teine vaatamisväärsus on Vietnami sõjaajaloomuuseum, kus kahjuks natuke enne kinnipanekuaega lukustatakse juba kannatamatult uksi, nii et päris kõike näha ei õnnestu.

Õhtul hakkame järgmiseks päevaks ekskursiooni valima. Mõistagi saab seda mugavalt teha meie enda hotelli fuajees. Üks pakutud ekskursioonidest tundub meile parimana, aga kõhkleme seda võtmast, sest see sisaldab lahtistes paatides sõitmist ning ilmateade lubab homseks ja ülehomseks vihmahooge. Vietnamlane ütleb, et homme ei saja. Meie ütleme, et ilmateate järgi peaks sadama. Ta ütleb, et sel aastaajal ei tule üldse korralikku vihma. Jääme teda uskuma.
Jüri ja Andruse puhtakspestud pesu saab kätte alles õhtul. Jüri jääb puhtuse osas eriarvamusele. Teisest küljest ei küsitud ka raha, nii et hinna ja kvaliteedi suhte üle pole põhjust nuriseda.
Muide, laupäeval selgub, et Risto on Laosest elus ja tervena tagasi, või vähemalt nii tervena, et telefoniga rääkida.
 

Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks