Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
 

Tagasi Vientiane'i

Varahommikul on hotelli akna taga kohutav kolistamine. Sööme hommikust sealsamas eilses kohvikus ja registreerume hotellist välja. Meie bussikviitungi peal on väljasõiduajaks märgitud 9.30, kuid eile reisibüroos oli kirjas 9.00, seepärast oleme igaks juhuks juba üheksast valmis. Kell 9 tuleb meile reisiauto või tuktuk (ei mäleta, kumb) järele, et meid bussini viia. See on korralik mikrobuss, välismaalasi täis. Kviitung võetakse ära, s.t. süsteem on sama nagu Vietnamis – reisijale ei jää mingit sõiduõigust kinnitavat dokumenti.

Ja nüüd sõidame valges, mistõttu on rikkalikult võimalust pildistada. Kuna aga on päeva kõige palavam aeg, on inimesed enamasti majadesse varju pugenud.

Linnadevahelise bussisõidu juurde käib muidugi ka vahepeatus, seekord Kiukachami nimelises asulas:

Ja läheb edasi:

Juht laseb head sõitu. Arvame, et lubatud seitsme tunniga me Vientiane'i vast ei jõua, aga kindlasti läheb kiiremini kui tavalise bussi 7+4. Sõidame mööda mitte ainult aeglastest sõidukitest, vaid ka samasugustest turisti-mikrobussidest. Vang Viengi jõuame 5,5 tunniga. Seal keerab buss meie üllatuseks asulasse sisse ja sõidab ühe hotelli juurde. Teised lähevad välja, nagu oleks kõik korras. Juht ronib katusele ja annab neile nende pagasi kätte. Ta viskab maha ka meie reisikotid. Seletame juhile, et pidime Vientiane'i minema. Ta viib meid bussijaama ja ütleb, et sõitku me bussiga. Meie protesteerime, et oleme Vientiane'ini maksnud. Ta helistab firmasse ja annab telefoni meile. Torust öeldakse, et kolm inimest on liiga vähe, et Vientiane'i sõita, sinna sõidaks buss ainult siis, kui meid oleks vähemalt neli. Seega peame ise bussiga edasi sõitma. Vaidlemine takerdub keeleraskuste taha. Oleme lootusetus olukorras, kuni Andrusel tuleb päästev idee – öelda firmale, et me peaksime raha tagasi saama. Laseme juhil uuesti helistada ja suudame selle väga halba inglise keelt rääkiva tüübiga kuidagimoodi kokku leppida, et saame 8 USD (94 EEK) tagasi ja seda juhi käest. Juht ütleb meile õnnetult, et tema sai ainult 7 (82 EEK). Tegelikult pole ju asi selles, kui palju tema firmalt sai, vaid kui palju firma meilt ülearu sai, aga me jätame talle selle 3x1 dollari (35 EEK). Juht on päris alandlik.
Jüril on hüpotees, et meile müüdi olematu reisi piletid lihtsalt seepärast, et siin pole kombeks klienti tema soovi rahuldamata minema lasta. Kui klient tahab piletit Vientiane'i, aga sinna pole bussi minemas, vaid buss läheb ainult poolele teele, siis pannakse klient selle bussi peale, aga pilet müüakse talle ikkagi Vientiane'ini, et talle mitte pettumust valmistada.
Oleme niisiis tagasi tuttavas Vang Viengi «bussijaamas» sõbraliku piletimüüjapapi juures. Liinibuss on Vientiane'i minemas kell 16.15, pilet maksab 15 TLAK (17 EEK). Sel ajal, kui me bussi ootame, tuleb üks naine pakkuma 50 USD (590 EEK) eest mikrobussi rentimist. Siis tuleb üks autojuht ja ütleb 1200 THB, non-stop, s.t. teisi peale ei võta. Mis kuradi baatidest sa meile räägid, mis raha see selline on? Dollarites teeb see kursi järgi 30 (350 EEK), aga kui juhilt dollarihinda küsime, ütleb ta 35 USD (410 EEK). Meeleheitliku kauplemisega saame hinna 27-le (320 EEK). Ärge ainult küsige, kuidas see juhtus, et me nõustusime maksma autojuhile 9 USD nägu, selle asemel et maksta bussipileti eest 1,5. See on ilmekas näide, millisesse seisundisse Laose transpordisüsteem meid selleks ajaks viinud oli. Me lihtsalt ei suutnud taluda mõtet, et võib-olla tuleb neli tundi bussis püsti loksuda.
Sõit on nagu sõit ikka – pikap-auto kastis mõnusalt jahe ja pärast pimeduse saabumist juba soojeriideidnõudvalt jahe. Aga siin veel pilte tee äärest enne pimedaksminemist:

Kui oleme Vientiane'i jõudnud, ütleb juht, et ta ei vii meid kesklinna, vaid meid viib edasi tuktuk, aga ta rõhutab, et maksis ise tuktukijuhile ära, ärgu meie talle rohkem raha andku. Juht on ülisüdamlik, millest võib järeldada ainult seda, et me maksime ikka häbematult palju. Olavi püüab talle raha anda võimalikult varjatult, aga seda üle lugema tuleb minna autolaternate juurde ja mitu uudishimulikku tuleb sinna päris ninapidi uudistama. Küllap oleme üleüldine naljanumber.
 
Sõidame siis tuktukiga hotelli otsima. Üks hotell on täis, teises, täiesti korralikus maksab neljane tuba 20 USD (230 EEK). (Hotelli nimi on «Dragon Lodge», aadress 311–313 Samsenthai Rd.)

Läheme õhtust sööma, internetti ja siis ongi aeg magama heita. Muide, seal, kus me sööme, on jookide menüü lõpus punkt: «Pudeli avamise tasu – 20 000 K» (23 EEK).
 

Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks