Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast
Hanoisse
Hanois
Hanoist
Halongi ja tagasi
Bussisõit
Laosesse
Laose
piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist
Vang Viengi
Vang
Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang
Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang
Viengist Luang Prabangi
Luang
Prabangis
Tagasi
Vientiane'i
Laosest
Kambodžasse
Phnom
Penhis
Phnom
Penhist Siem Reapi
Siem Reap
Kuna meil on Lonely Planeti raamat, siis teame ka, milliste vaatamisväärsuste vastu siin huvi tunda. Esmalt läheme krokodillikasvandusse (Siem Reap Crocodile Farm).
Tuktukijuhile maksame 3 USD (35 EEK) ja kasvanduse pilet maksab 2 USD (23 EEK). See on väga huvitav asutus ja üldse mitte haisev, nagu Lonely Planeti raamat väidab. Krokodillid lesivad kümnete kaupa hunnikus, kõnnivad üksteisest üle, astudes vahel teisele peaaegu silma ja üleastutav ei tee väljagi. Mõni krokodill hoiab pead üleval ja püsib pikka aega liikumatult selles asendis, nagu oleks ta topis. Kõige huvitavam on see, kui aeg-ajalt mõned krokodillid võitlema hakkavad.
Tagasi läheme jalgsi, sest tee on tuktukisõidust meeles ja maa ei ole pikk.
Tee peal istume vietnami nimega kohvikus (mis on, nagu selgub, kuulus rahvusvaheline kohvikukett), kus sööme kooki ja joome kokteili. Meie saabudes on teenindajaks hästi ilus tibi, aga kui oleme juba tellimuse esitanud, asendavad teda inetumad.
Muide, siin ei lõõska päike, vaid on pilves, taevas on täitsa hall. Ka taksojuht mainis, et meil veab ilmaga. Sel ajal, kui krokodillikasvanduses oleme, lööb isegi välku. Meile tundub, et hakkab sadama, aga ei hakka.
Järgmiseks sihtkohaks
võtame miinimuuseumi (Land Mine Museum). See on linnast lõuna
poole ja suurest teest natuke kõrval, seepärast võtame
tuktuki. Hinda ei õnnestu kaubelda alla 1 dollari (12 EEK) nägu.
Poole tee peal märkab juht, et tal on kumm tühi, ja jätab
sõidu pooleli. Anname talle ühe dollari, kuigi ta tahaks kangesti
kaht (23 EEK) ja kõige rohkem meeldiks talle üldse, kui me
ootaksime, kuni ta kummi ära vahetab. Võtame teise
tuktuki ja maksame sellele 2 dollarit. Sõidame tüki maad küla
vahel. Juht pakub, et viib meid veel 2 dollari eest pärast linna tagasi.
Nõustume, sest tõesti ei viitsi seda külavaheteed ise
kõndida.
See on natuke ebatavaline
muuseum, seepärast räägin teile ajaloost. Muuseumi asutas
mees nimega Aki Ra. Lapsepõlves oli ta Punaste Khmeeride ja Vietnami
armees sõduriks ning paigaldas ülemuste käsul suure hulga
miine. Pärast sõja lõppu hakkas ta tegelema miinide
otsimise ja kahjutustamisega. Meie reisi ajaks oli ta jõudnud kahjutuks
teha umbes sama palju miine kui omal ajal paigaldas. Aastal 1999 asutas
ta muuseumi, kuhu paigutada tuhandeid enda aastatega kahjutustatud lõhkekehi
ja näidata inimestele nende ohtlikkust. Aga siis keelasid kohalikud
võimud tal muuseumipidamise ära. Põhjus selgus mõne
aja pärast – üks kohalik võimur asutas oma relvastusmuuseumi,
mille väljapanek on kuulu järgi üsna lahja. Aki Ra ei tohi
muuseumi muuseumina pidada, s.t. ei tohi sissepääsu eest tasu
võtta. See tähendab, et muuseum finantseerub ainult külaliste
annetustest. Muuseumi töötajad on vabatahtlikud. Seal võis
ringi liikumas näha ka mitut miinidest vigastada saanud santi, kes elavadki
seal.
Ühesõnaga, see
on väärt üritus, mida tasuks toetada. Neil on
ka veebisait.
Sellised lõhkekehad olid sätitud
maha kukkuma ja plahvatama, kui mööduja astus maapinnast natuke kõrgemale tõmmatud
traadi otsa.
Pärast muuseumikülastust sõidame linna tagasi. Viime vahepeal hangitud asjad hotelli ja läheme kondama. Kõik on nõus, et see päev on asja ette läinud.
Linna peal on näha plakateid, kus kutsutakse sõitma hiljuti avatud lennuliinil Luang Prabang – Siem Reap. Kurat. (Siiski tuleb tunnistada, et tänu sellele, et me sellest ei teadnud, saime Phnom Penhi näha, mis oli tore.)
Leiame linnast plaadi- ja
raamatupoode. Lonely Planeti Kambodža-raamat ei maksa siin enam 2 (23 EEK),
vaid 11 USD (130 EEK). Olavi näeb ühel tänavakaubitsejal
huvitavat DVD-d. Müüja küsib 6 USD (70 EEK). Olavi peab
seda hinda paljuks ja hakkab ära minema. Müüja küsib
5 USD (59 EEK). Olavi pakub 4 (47 EEK). Müüja ütleb, et
ei saa, ta ise maksis selle eest 4. Nii väga Olavi seda DVD-d ka ei
taha. Ta astub eemale, aga kuna teised jäävad veel sinna, ei
lähe ta kaugele, vaid kõigest mõne sammu kaugusele.
Müüja hüüab, et võta siis 4 dollariga. Olavi
võtabki.
Üleüldse üllatab,
et siin ei taheta tingida. Muusikaplaatide müüja ei lase üldse
hinnast alla ja kaup jääb katki. On see idamaa või ei ole?
Läheme edasi ja leiame
plaadipoe, kus Olavil juhtub intsident. Tal on, nagu mäletame, kaasas
natuke aega tagasi ostetud DVD. Samasugune on müügil ka selles
poes. Olavi valib välja kaks CD-d, aga kassas istuv vanamees peab
ka Olavil kaasas olevat DVD-d enda omaks ja nõuab selle eest kolme
dollarit (35 EEK). Olavi püüab selgitada, et see pole poest,
vaid oli tal poodi tulles kaasas, aga vanamees ei oska praktiliselt üldse
inglise keelt ning vangutab pead ja kordab: 3$. Olavi jätab osta kavatsetud
CD-d sinnapaika ja hakkab enda DVD-ga välja minema. Üllatuslikult
ei takista vanamees teda.
Õhtust sööme
uhkes vabaõhurestoranis. Kui lõpetame, on juba pime.
Ohutuse mõttes mõtleme,
et ehk läheks hotelli tuktukiga. Juht küsib 3$, siis 2$ (23 EEK),
aga 1$-ga (12 EEK) ei nõustu. Kuna hotell on suhteliselt lähedal, läheme
jalgsi ja satumegi õigesse kohta.
Muide, hotelli fuajees on
kolm internetiühendusega arvutit. Kiirus on OK, aga tasu suhteliselt
kõrge.
Öösel ei lase magada
kohutav koerte haukumine-ulgumine-purelemine. Peaks hotelli vahetama.
Angkori
templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori
templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi
Vietnamisse
Ekskursioon
Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon
Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon
Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest
Hanoisse
Viimane
väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks