Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
Laose piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
 

Hue (2. osa)

Ülejärgmisel päeval on aeg muretseda piletid Hanoisse. Reisibüroosid on läheduses mitu, aga me väga viletsat ei taha, sellepärast otsime natuke, kuni leiame ühe normaalsemana paistva. Seal on tüdruk, kes räägib inglise keeles päris hästi, aga aru saab väga vähe. Selgub, et lennukid lähevad kell 8.25, 14.40 ja 20.30. Homseks on saada vaid 8.25, ülehomseks kõiki. Pilet maksab 850 TVND (630 EEK). Küsime, kuidas rongidega on. Tüdruk ütleb, et rong sõidab 24 tundi. Raamatu järgi olime küll välja arvutanud, et rongisõit peaks kestma ainult 15 tundi, seepärast ei taha seda 24 tundi hästi uskuda, aga ju tema teab paremini.
Tüdruk küsib, millal me tahame sõita. Kust meie seda teame, me ju ei tea rongiaegu! Mis kuradi pärast küsitakse igas reisibüroos, millal me tahame sõita?? Kas on tõesti nii raske tulla selle peale, et me tahame teada, millal on sõiduvõimalused, et saaksime otsustada, millal sõita?
Neiu võtab välja sõiduplaani. Seal on kirjas rong, mis läheb välja kell kaheksa õhtul ja jõuab kohale hommikul kell 11. See oleks ideaalne. Olavi seletab talle, et näe, see pole 24 tundi, vaid 15. Tüdruk vaatab ükskõikselt, et ahah, polegi. Ta küsib, mis liiki pileteid me tahame. Ütleme, et pehmet vagunit, aga kui seda ei peaks olema, siis platskaarti. Ütleme seda mitu korda, aga ta küsib ikka, kumba. Ütleme siis, et pehme vagun. Kas konditsioneeriga või ilma? Ütleme mitmel eri viisil, et ükskõik. Ta ei saa aru, vaid küsib nagu robot, et kas konditsioneeriga või ilma. Ütleme siis, et ilma. Kas ülemist või alumist kohta? Lolliks oled peast läinud või? Loomulikult tahame me kõik ühte kupeesse ja siis on paratamatult osa üleval ja osa all. Imekombel saame seekord talle selgeks tehtud, et ükskõik. Nüüd ütleb ta, et maksku me talle 310 TVND/nägu (230 EEK), siis läheb ta raudteejaama ning uurib, kas on pileteid või mitte, ja kui võimalik, siis ostab ära. Tänan väga, raudteejaama võime väga vabalt ise kõndida. Läheme ära ja tüdruk ei paista sugugi õnnetu.
Asume teele raudteejaama suunas, aga enne kui kuigi kaugele jõuame, jõuab üks meist otsusele, et tema tervis on siiski veel nii kehv, et ta üle poole ööpäeva kestvat rongisõitu mingil juhul ei soovi. Seega tuleb kahjuks minna lennukiga. Soovimata enam mingite kahtlaste arvutita tegelinskitega jännata, hakkame otsima Vietnam Airlinesi esindust, mille teame lähikonnas olema pidavat. Ongi. Selgub, et erinevalt eelmises reisibüroos väidetust on homseks pileteid ka 14.40 lennule ja pilet maksab kõigest 820 TVND (610,25 EEK). Piletid trükitakse kohe välja. Kuna meil on sularahavarud otsakorral, maksame krediitkaardiga, ehkki hinnakirja järgi lisandub siis 3%. Neiu tahab meilt saada 177 USD (2074,26 EEK), mis teeks ühe pileti hinnaks ligi 930 TVND (692,11 EEK). Kuidas see võimalik on? Ta hakkab meie nähes taskuarvutiga arvutama. Kõigepealt arvutab ta 820 TVND dollariteks, kursiga 15000 (s.t. teeb meile juba kursiga 5% külma), siis liidab 4%, mitte hinnakirjas oleva 3%, ja saab 171,6 USD (2010,98 EEK), ümardades selle 172-ks (2015,67 EEK), ehkki krediitkaardilt saaks võtta ka osa dollarist. Ja lõpuks lööb ta masinasse ikka 174 USD (2039,11 EEK). Me ei jaksa enam vaielda.
Küsime ka transporti lennujaama. Neiu ütleb, et buss maksab 2 USD nägu (23 EEK). Mõttetu, taksosõit siia maksis vähem.

Piletid ostetud, sööme oma tervislikule seisundile vastava tagasihoidliku lõuna ja läheme jõele (mille nimi on muide Lõhnaõlijõgi - Perfume River) paadiga sõitma. Andrus oli eile kohanud mingit tüüpi, kes viiks meid 10 USD (120 EEK) eest paadiga jõe ääres asuvate vaatamisväärsuste juurde. Leiame ta ja läheme kaasa paadi suunas, aga siis tuleb teine mees kauplema, et ärge temaga minge, tulge 8 USD (94 EEK) eest minuga. Seepeale laseb esimene meeski hinna 8 dollarile ja me läheme temaga. Lepime kokku, et meid viiakse nelja vaatamisväärsuse juurde, millest üks on see eelmainitud pagood, mida kõige rohkem näha tahame. Kell on natuke enne ühte päeval. Paadis on üks naine ja paadijuht, ärimees ise läheb ära.

Paat.

Paadimehe juhiluba (vist).

Pettus toimub seekord järgmise skeemi kohaselt: 1) boss läheb ära ja laeva jäävad ainult inimesed, kes ei oska inglise keelt, v.a. arvsõnu; 2) natuke aega pärast sõidu algust tuleb juht ja näitab meile menüüd, kus on beef, pork, chicken, crab jne. – vietnami ja inglise keeles, hindadeta. Me ei tea, kas see on sõiduhinna sees või mitte, ega ole kindlad, kas tahamegi süüa. Nähes meie kõhklust, arvab juht, et me ei tea, mida valida, ja pakub krabi. Mõtleme, et mis seal ikka, võtame. (See on viga, mida Vietnamis kunagi teha ei tohi. Alati tuleb iga asja puhul enne küsida, mis see maksab.)
Ühes kohas tehakse peatus. Naine läheb maale ja tuleb natukese aja pärast tagasi kolme käsist-jalust seotud krabiga.

Sõidame edasi:

Esimerne vaatamisväärsuspeatus on Thien Mu pagoodi juures:

Meiega sobitab sõprust kari jõnglasi, kellele väga meeldib pildistuda:

Pagoodi territooriumil on üks hoone, mis on nii püha, et jalatsid tuleb ära võtta. Paraku on põrand pimedamas otsas kaetud mingi märja lögaga. Kui nõutakse jalatsite äravõtmist, peaks külastajal olema õigus eeldada, et põrand on puhas! :-(((

Pagoodi taga avaneb selline vaatepilt:

Kaugemal paistab midagi hiigelkalmistu taolist:

Kui sõit jätkub, läheb paadis lahti tõeline turg. Tädi laob laua täis kõiksugu metallvidinaid, millest osa oleksid päris ilusad, kui nad poleks nii vanad ja kopitanud – või on nad spetsiaalselt nii tehtud, et vanemad paistaksid? See pole aga kaugeltki kõik. Edasi hakkab nagu küllusesarvest tulema kõikvõimalikke riideesemeid. Nende kaupade hinnad peavad olema vietnamlaste jaoks suured summad, kui nad viitsivad selle nimel niimoodi vaeva näha.

Kaua aega tegeleb tädi ainult Andrusega. Olavi ei näita erilist huvi ja jäetakse tükiks ajaks rahule. Jüril on aga eriomane anne rahanorijaid mitte ligi tõmmata.

Siis tehakse teine peatus, kus peaks olema mingi vana kuninga hauakamber. Viimasel hetkel selgub, et asi ei ole jõe ääres, vaid sinna tuleb mootorrattaga sõita. Sõidutamise eest küsitakse 60 TVND/in. (45 EEK). Seda on häbematult palju, aga paremat võimalust pole. Õnneks on hauakambreid kaks - saame ühe maksmisega mõlema juurde.

Sissepääs maksab 55 TVND (41 EEK) kummassegi. (See on välismaalasehind – omadele on 20 TVND (15 EEK).)

Esimeses, Tu Duci hauakambris käimiseks annavad mootorrattajuhid meile 30 minutit. Tegelikult läheb meil umbes 20 min. ja oleme jälle väljas:

Teise, Khai Dinhi hauakambri juures nad enam ajapiirangust rääkima ei hakka. Seal läheb meil palju kauem aega:

Muide, ühes paviljonis istub mees, kes pakub meile kõigile teed ja laseb raamatuid vaadata, lootes, et me mõne ära ostame. Ta on meeldivalt pealetükkimatu. Hauakambri hiigelterritooriumi ei jõuagi me läbi käia, sest kui päike hakkab loojuma, lähevad kõik ära. Läheme meiegi oma mootorratturite juurde ja sõidame jõe äärde tagasi. Pärast kokkulepitud tasu äramaksmist hakkavad nad peale käima, et andke veel raha. Siit sünnib uus kõnekäänd «häbematu nagu vietnamlane».

Tädi küsib, kas minna tagasi Huesse. Õieti oli meil peremehega kokku lepitud neli sihtkohta, aga kuna oleme juba päris väsinud ja päikeseloojang läheneb, oleme hea meelega nõus tagasi minema. Suveniiride ja riiete laat on ära koristatud ning meile serveeritakse krabi.

Krabi avamiseks kasutatakse siin krabitangide asemel haamrit. Saame teada, et ka krabi keha täitev tumepruun, igati väljaheidet meenutav ollus on söödav (üks meist jääb eriarvamusele, et täpsem sõnastus oleks «leidub inimesi, kes seda söövad»), nagu ka sealtsamast leiduv sarnase konsistentsiga oranž löga. Pruun ollus on natuke maksa maitsega ja temast jääb tükiks ajaks paha tunne.
Paadisõit hämaras mööda jõge on aga väga meeldiv:

Sadamas küsib tädi toidu ja jookide eest summat, mis meie meelest on häbematult suur. Kaupleme kaua ja ägedalt. Viimaks kutsutakse laevale lausa üks inglise keele oskaja, kuid tema toetab täielikult häbematut tädi. Kõik trumbid on nende käes, sest me jätsime hinnas eelnevalt kokku leppimata. Ainult tänu sellele, et me nõuame, et meile öeldaks täpselt, kui palju üks või teine asi maksab ja milline on valuutakurss, ning lastes köik meie silme all kokku korrutada ja liita, saame kogusumma (koos laevasõidutasuga) 19,4 USD (227,73 EEK) peale esialgu nõutud 23 (269,54 EEK) asemel.
Pärast reisikirja jaoks dollareid ja donge Eesti kroonidesse ümber arvutades saab selgeks, et summa, mille me üle me elu ja surma peale vaidlesime, oli Eesti elatustaset arvestades nii mõttetult tühine, et sellest on lausa piinlik kirjutada. Olgu see meile endale ja teistelegi ränduritele õpetuseks.
Meie Huesse jõudmise ajaks on juba päris pime. Ühisüritused on tänaseks lõppenud.
 

Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks