Tallinnast Hanoisse
Vietnamisse jõuame järgmisel viisil: laevaga Tallinnast Helsingisse ja sealt lennukiga Moskva (Šeremetjevo 2) kaudu Vietnami pealinna Hanoisse.
Esimene etapp siis, nagu öeldud, laevaga. Pildil olevad inimesed ei ole
meie.
Helsingis on veebruariti külm ja täna eriti. Sadamast lennujaama minekuks ei ole aga keegi viitsinud hakata sooje riideid kaasa vedama. Kuna meil tuleb reisil palju ringi liikuda, on kotiruum kallis. Selle väikese jalutuskäigu mööda Helsingit kannatame oma napiski riietuses ära.
Helsingi-Moskva lennukis
tuuakse meile ainult näksimist – pähklid ja jook. No muidugi
- Aeroflot, mõtleme. Mõne aja pärast selgub aga, et
esmamulje oli ekslik. Meile tuuakse ka süüa: leiba-saia, vorsti,
kurki, tomatit. Isegi Soome lehti pakutakse.
Muide, näeme, et Eesti
on selgelt maailma kaardil – lennukis pakutava toidu hulgas on Eesti või.
Moskva kujutab ennast meie
jaoks suurt tundmatut. Me ei tea, kui keerukas ümberistumisprotseduur
on. Halvimaks variandiks valmistudes tegime igaks juhuks ka Vene transiitviisad
– oleks ju tobe jõuda Moskvani ja kuulda, et niimoodi te, kullakesed,
küll edasi ei sõida.
Ka meie pagas on vormistatud
ainult Moskvani. Seega tuleb see kätte saada ja siis Hanoi lennule
registreerida. Kohta, kust pagasit antakse, ei suuda me aga kuidagi leida.
Viimaks õnnestub rahvasummas pääseda ühe leti ääres
istuva tädini. Küsime, kust pagasi kätte saame. Eht-nõukoguliku
ametniku olekuga tädi vastab: «Vam ne nužno poluchit' bagaž!» ja soovitab pöörata tähelepanu
lähedalasuvale vähesilmapaistvale lauale, mille taga istub teine
tädi, kes teeb ära check-in'i ja vormistab ka pagasi uue
sihtkohani.
Pärast seda on meil rikkalikult aega. Käime ringi. Poodides on hinnad eurodes, kurss on õige. Siin on ka krediitkaardiga töötav internetiautomaat, mis arvestab hindu dollarites. Olavi kasutab seda. Mõne aja pärast läheb arvuti lolliks ja teeb restardi. Kättemaksuks viib Olavi süsteemi seisundisse, kus see piiksudes ootab, et klient kohe krediitkaardi sisestaks, ja läheb ära, jättes arvuti piiksuma. Ei ole teada, kas tänu lolliksminemisele jätab arvuti Olavilt raha võtmata või vastupidi arvab, et ta pole arvuti tagant ära läinudki, ja arvestab muudkui tasu juurde. Seda välja selgitada pole võimalik. (Pärast reisi selgub, et võttis õige summa.)
Läheme restorani. Kellaaeg on juba hiline. Restoran on tühi. Leti lähedal istub üks naine. Küsime: «U vas otkrõto?» Vastuseks kostab mingi arusaamatu mõmisev häälitsus. Leti taga pole kedagi. Istume laua äärde, mille peal on silt: seda lauda teenindab kelner. Me ei tahagi õieti süüa, lihtsalt pole midagi targemat teha ja siin on kõige parem koht istumiseks. Mujal on vähe ruumi. Seepärast teeninduse puudumine meid ei häiri. Tükk aega läheb mööda, siis tuleb koristajatädi, näeb meid, läheb tagaruumi ukse juurde ja hüüab: «Gosti prišli!» Uksest tuleb välja noorem naine, küsides: «A chto oni hotjat?» Siis tuleb uksest välja üks mees ja küsib meilt, kas tahame süüa. Ütleme, et ei, juua. Aa, seda küsige ise letist. Teeme siis moepärast ühed õlled. Aga nagu näete, ei maksa vene värki kiruda – Moskva lennujaama restoranis oldi kell 11 õhtul valmis meile süüa andma, mitte nagu Helsingi lennujaamas, kus restoran oli lau- ja pühapäeviti kinni.
Lõpuks on siis käes
aeg minna lennukile. Suur osa reisijatest on arusaadavalt vietnamlased.
Pardakaartide näitamiseks pole tavapärast järjekorda, vaid
tropp – natuke sedamoodi, nagu hiinlased läheksid rongile. Ka lennukis
käib metsik edasi-tagasi sebimine. Kas tõesti on nii raske
kohta leida?
Näeme reisijate seas
mõnda segapaari. Üks vietnami mehega koos olev valge naine
keelab vihaselt oma pilusilmset last. Paljud vietnamlased räägivad
vene keelt, ühega õnnestub aga natuke suhelda soome keeles.
Lennukis on üllatavalt palju lapsi – peaaegu igal naisel on titt kaasas.
Lend väljub õigel
ajal, aga isegi siis kui lennuk sõidab juba stradirajale,
jätkub lennukis närviline sebimine, ehkki tuleb tunnistada, et
90% inimestest juba istub. Stjuardessid otsivad lennukit mööda
taga lapsevankri omanikku, mis seisab seal, kuhu ei tohi asju panna. Samal
ajal piserdatakse lennuki tiibu jääeemaldajaga.
Ristol tuleb (võrgust
ja reisiraamatutest loetut meenutades) filosoofiline mõte: kui vaatad
neid kõrgklassi vietnamlasi ülikondades, tekib küsimus,
kas neil on Vietnamis tõesti selline kraanivesi, et võtad lonksu
ja istud kaks päeva peldikus. (Lääne raamatud ju hoiatavad kogu aeg
terviseohtudest, sh. vee joodamatusest.)
Kiirustasin siiski, öeldes,
et väljume õigel ajal – tegelikult seisame tükk aega,
siis sõidame aeglaselt tükk aega mööda imeilusat
lumist puudega ääristatud teed. Viimaks oleme õigel stardirajal
ja mootorid hakkavad hoogsalt tööle. Õhkutõusmiskiirus
on üllatavalt väike, aga üles ta läheb. Moskva on ilusates
tuledes. Eriti kaunis on valgustatud ringtee – Sadovaja või mis
ta nimi on.
Lennukit juhib laevakapten (vene k. komandir korablja). Sellele vaatamata jõuame õnnelikult pärale. Ja ma kahtlustan, et laeva kaptenit venelased nii ei nimeta, vaid selle jaoks on kindlasti mingi muu iseäralik termin.
Öösel, kui tahaks magada, röögib üks titt tükk aega meeleheitlikult. Siis teatatakse, et turbulentsid, pange turvavöö kinni. Minge õige...
Lõpetuseks märgime,
et Eesti või ruulib ka siin.
Hanois
Hanoist
Halongi ja tagasi
Bussisõit
Laosesse
Laose
piirilt Vientiane'i
Vientiane'ist
Vang Viengi
Vang
Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang
Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang
Viengist Luang Prabangi
Luang
Prabangis
Tagasi
Vientiane'i
Laosest
Kambodžasse
Phnom
Penhis
Phnom
Penhist Siem Reapi
Siem
Reapis
Angkori
templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori
templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi
Vietnamisse
Ekskursioon
Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon
Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon
Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest
Hanoisse
Viimane
väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks