Tiitelleht
Sissejuhatus
Tallinnast Hanoisse
Hanois
Hanoist Halongi ja tagasi
Bussisõit Laosesse
 

Laose piirilt Vientiane'i

Me ei jõua kuigi kaua nõutult Laose piiripunkti juures istuda kui tuleb auto. Aga siin peame küll korraks peatuma ja seda sõiduriista lähemalt kirjeldama.
Tegemist on Laoses ja mõnel muulgi maal tüüpilise reisijateveosõidukiga. See põhineb pikap-kerega sõiduautol, s.t. sellisel, millel on kast taga nagu veoautol. Aga kast ei ole lahtine nagu tavaliselt Austraalia filmides jm., vaid talle on katus peale ehitatud. Külgedel on lahtine sõrestik, nii et vihm reisijatele pähe ei saja, aga tuul puhub küll. Mulle tundub, et üldiselt nimetatakse seda sõiduriista jeepney, aga Laoses kannab ta nime khongthääu või midagi sellist. Selles reisikirjas nimetame teda reisiautoks.
Niisiis, auto sõidab meie juurde. Juht pakub küüti lähimasse asulasse Laksaosse. Sõidu hind on 2 USD nägu. Võtame selle, muud võimalust ju pole. Ka siinpool piiri on muljetavaldavad mägiteed. Ilm on juba hästi soe.

Meie autole võetakse bensiini juurde.

Loksume Laksaosse, mille nime kirjutatakse ka Latsao ja Lakxao. S ja x kipuvad lao ladina transkriptsioonis üldse teineteist kohati asendama (Pakse/Pakxe jne.). Äkki tähistab x pehmet s-i nagu hiina ja vietnami keeles?
Laksao bussijaamaks on hiiglasuur liivaplats kõrvetava päikese all. Kolmes küljes on pikad sarad, platsi keskel seisab umbes neli bussi. Meile pakutakse kohe võimalust sõita reisiautoga Vientiane'i, 5 USD (59 EEK) nägu. Sõit kestaks 7h. Teine võimalus on buss, mis väljub kell 5 hommikul (või oli see nüüd 5.30?) ja maksab 45 TLAK (52 EEK), mis on 4,5 USD. Autojuht keeldub hinda alla laskmast. Teised meiega koos sõitnud turistid arvavad, et 7 tundi sellises autos loksuda on jama, parem olla hommikuni siin ja sõita bussiga. Meie otsustame, et kuna kiiret pole kuhugi, siis käime enne söömas, las' automees ootab. Leiame ühes saradest söögikoha. Kohe söögilaudade lähedal on voodid, kus keegi magab, ilmselt on siin nende eluase. Sööklas haiseb. Tuleb poiss, kes suudab meile selgeks teha, et tal on pakkuda suppi ilma lihata ja liha. Võtame liha. Meile tuuakse juba Vietnamist tuntud nuudliroog, mis on tegelikult samuti supp. Toit valmistati kohe (nägime liharaiumist) ja sai valmis kahtlaselt kiiresti. Liha ongi liiga vähe keenud ega pole seetõttu suurem asi.
Pärast sööki läheme bussijaama tagasi. Nüüd pakutakse võimalust sõita 3,5 USD (41 EEK) eest Paksani, mis on poolel teel Vientiane'i. Juht ütleb, et sõit kestaks 4 tundi – ühest välja, viiest kohale. Kaks rootslast ütlevad, et tuleksid meiega, kui meie läheme. Juht laseb hinna kiiresti kolmele. Risto meelest on seda ikka veel palju. Nii kaupleme tükk-tükk aega elu ja surma peale, rohkem põhimõtte kui raha pärast, kuni juht lõpuks nõustub 2,5-ga (29 EEK).
Et kokkulepitud väljasõiduajani on veel aega, läheme otsima, kust saaks vett osta. Meiega seltsib koerakutsikas, kel pole veel aru peas ja kes seetõttu ei oska inimesi karta (suured koerad, nagu enne öeldud sai, üldjuhul põgenevad inimeste eest):

Leiame turu, kus on palju selliseid kaubalette:

Ostame sealt paar asja ja läheme bussijaama tagasi.

Meie auto võtab ennast tee pealt rahvast paksult täis:

Aga tee ise läheb heaks – korralikuks asfaltkattega maanteeks.

Tüüpiline Laose maja.

Jõuame lubatud ajal – viieks – Paksani. Vaevalt on auto peatunud, kui meile näidatakse kõrval seisvat teist samasugust autot ja öeldakse, et see läheb Vientiane'i, kahe tunniga, hind 2 USD (23 EEK). Nii käeulatuses pakkumisest on raske keelduda. Mõne aja pärast läheb ruttu pimedaks ja siis jahedaks. (Päeval on see lahtine sõiduk siinses kliimas ideaalne, aga pärast päikeseloojangut ei ole enam nii palav.) Kahe tunni asemel sõidame kolm. Seega hoiame hirmsa kauplemise tagajärjel kokku pool dollarit nägu algsest hinnast ja aega üldse mitte.

Ka Laose pealinna nime kirjutatakse mitutmoodi. Vientiane on selgesti prantsuspärane nimekuju. Aga mis see õige laokeelne on, ei tea ma tänapäevani. Ühel kaardil on Vianchang, teisel Viangchan, kolmandal Viengchan jne. (kord kokku, kord lahku kirjutatult). Aga Laoses oli ülekaalukalt sagedasim kirjaviis Vientiane (hääldus «vientjan»). Seepärast kirjutame ka siin reisikirjas nii.
Laoses ei toimi linnadevaheline transport nii nagu meil, et kohaletooja viib su bussijaama ja sealt vaata ise edasi. Ei, meie autojuht tahab teada, kuhu meid täpselt viia. Rootslased näitavad Lonely Planeti raamatust kesklinna, kus peaks olema soodsaid hotelle. Meiegi läheme seal maha, jätame rootslastega edu soovides hüvasti ja hakkama öömaja otsima.
Siin on osa majutuspaiku hotellid (hotel) ja osa võõrastemajad (guesthouse). Viimased ei ole mingid ühiselamud ega hostelid, vaid meie mõistes samuti hotellid, lihtsalt lihtsamad ja odavamad. Meie teele satub kiiresti kaks või kolm võõrastemaja, aga need on meie pettumuseks täis. (See on Laoses, nagu hiljem näeme, tavaline asi.) Lõpuks leiame ühe päris luksusliku hotelli, milles öö maksab 27 USD (320 EEK) inimese kohta:

Ühes toas kahest ei ole sooja vett. Üks meist, kes on väsinud, jääb hotelli, ülejäänud kolm lähevad aga iseseisvuse päeva puhul õhtust sööma. Vientiane on väga rahvusvaheline linn. Keskuses on palju mitmesuguste maade restorane ning inglise ja prantsuse keeles silte. Kuna aga kell on kümme läbi, kipuvad kõik kohad kinni olema. Ühest restoranist öeldakse, et süüa enam ei saa, ainult juua. Läheme siiski edasi ja leiame restorani, kust saab süüa (pilt on muidugi tehtud järgmisel päeval valges; oli vist ikka seesama?):

Sel ajal, kui meie tellimust täidetakse, koristatakse juba menüü väljast ära, nii et meil vedas. Valuutaprobleeme siin ei ole. Menüüs on hinnad dollarites, all on kirjas, et vastu võetakse kippe, baate (Tai raha) ja eurosid. Ei ole öeldud midagi selle kohta, et vastu võetaks ka dollareid, aga siiski võetakse. Tegelikult on Laoses igal pool dollar ja kip paralleelselt käibel, kurss on ülilihtne – 10 000 / 1 – nii et piiri peal kippide vahetamine oli õieti mõttetu.
Muide, kõigil kolmel maal, kus me käisime, olid paljudes söögikohtades menüüd õues – ilma igasuguse Euroopa Liidu poolse sunnita.

Natuke tasuks võib-olla teha juttu ka Eesti rahvusspordist – mobiililevi otsimisest. Ühelgi meie kolmest reisimaast Eesti mobiilid ei levi. Vietnamis ostsime, nagu juba mainitud, kohalikud mobiilikaardid, mis aga Laoses ega Kambodžas ei tööta. Viimases kahes riigis arvame end viibivat nii vähe aega, et mobiilikaarte pole mõtet ostma hakata. Igas uues peatuskohas katsetame aga sportlikust huvist nii Vietnami kui Eesti mobiilikaarte - mine tea, äkki on levi, proovimine ei maksa ju midagi. Edu meil siiski kusagil ei ole.
Siin Vientiane'is 4. korruse hotellitoas juhtub aga üks omapärane asi. Üks mobla ununeb ööseks välja lülitamata ja juhuslikult jääb talle sisse Eesti kaart. See püüab öösel kinni mingi Tai võrgu ja saab sellelt tervitussõnumi. Ma ei tea, kui kaugel Tai on, aga Vientiane on jõe kaldal ja üle jõe on juba Tai. Tervitussõnum tuleb öö jooksul lausa kaks korda. Ilmselt kaotab mobla vahepeal ühenduse ja leiab siis uuesti.
 

Vientiane'ist Vang Viengi
Vang Vieng: teine päev koos vägeva peoga
Vang Vieng: raske hommik pärast vägevat pidu
Vang Viengist Luang Prabangi
Luang Prabangis
Tagasi Vientiane'i
Laosest Kambodžasse
Phnom Penhis
Phnom Penhist Siem Reapi
Siem Reapis
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga
Angkori templid ja hüvastijätt Siem Reapiga (2. osa)
Tagasi Vietnamisse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse
Ekskursioon Mekongi jõe deltasse (2. osa)
Ekskursioon Cu Chi sõjaväljale
Hue
Hue (2. osa)
Huest Hanoisse
Viimane väljasõit
Lahkumispäev
Lõpetuseks