Tiitelleht
VIIBURI
Viiburi asutasid rootslased
ristiretke ajal 1293. Venelased ja rootslased pidasid seal kandis aastasadade
vältel kõvu taplusi. Viimaks alistus linn aastal 1710 pärast
pikka piiramist Vene vägedele. Aastatel 1917-40 ja 1941-44 kuulus
ta Soomele ning oli riigi suuruselt teine linn. Talvesõjas anastas
Viiburi koos Karjala maakitsusega NSV Liit. Aastani 1956 oli Viiburi Karjala-Soome
NSV, edasi Leningradi oblasti koosseisus.
Saateks
Eesti-Vene piir
Kingissepp
Peterburi: esimene päev
Peterburi: teine päev
vene k.
Выборг
soome k. Viipuri
rootsi k. Viborg
Kui Peterburi linnaliiklus
on meie omast märksa anarhistlikum, siis Peterburi-Viiburi maanteelt
saame ununematu õppetunni liikluskultuurist. Nimelt on maanteel
alguses kahe suuna peale kokku kolm rada. Sõidetakse parempoolses
reas, keskmine rada on möödasõiduks ja seda võivad
kasutada nii ühes kui ka teises suunas sõitvad sõidukid.
Väga mugav liikluskorraldus, mis vääriks ka meil kasutusele
võtmist. Edasi läheb maantee kaherajaliseks. Märkame
aga peagi, et kui keegi mööda sõidab, läheb möödasõidetav
parempoolsete ratastega üle tee paremat äärt tähistava
pidevjoone:
Hämmastav on, et
sama liigutuse teeb ka vastusõitja, nii et tee keskele tekib kujuteldav
kolmas sõidurada, mida mööda saab mugavalt ja ohutult
mööda sõita! Väga kena komme. Paljud eestlased on
täiuslikult omandanud lääge lääneliku «viisakuse»,
kuid teiste inimestega arvestamises on meil, nagu see näide tõestab,
veel mõndagi õppida. On raske leida asju, milles Venemaa
Eestist üle oleks, aga see on üks selline.
Kaardil meenutab Karjala
maakitsus sõela. Veidike maad, veekogu, jälle natuke kuiva
maad, jälle veekogu... Kaarti vaadates paneb mind imestama, et sellisesse
kanti on suudetud rajada nii ulatuslik teedevõrk.
Viiburi äärelinnas
sööme lõunat ja teeme viimase katse muretseda autole kohustuslik
Vene liikluskindlustus. Neiu, kes kindlustusi müüb, ütleb,
et see on uus ja väga segane värk. Tema seletuski on üsna
segane, aga üht ütleb ta veendunult - välismaalastele ei
tee küll keegi praegu veel kindlustust - kui, siis äärmisel
juhul piiri peal. Otsustame, et nüüd oleme küll oma parima
andnud ja võime puhta südametunnistusega kindlustamatuna edasi
sõita.
Viiburi peamine vaatamisväärsus
on vist kindlus:
Hämmastab, et kindluses
on soomlaste fotonäitus 1941-44 «ülesehitustööst»,
s.t. perioodist, mil Soome suutis ajutiselt tagasi vallutada Talvesõjas
kaotatud alad ja rohkemgi veel:
Seal on pilte lihtsalt sõjaaja
elu-olust, aga ka vene sõjavangidest raudteejaama taastamas jms.
Pildiallkirjadel on ka väikeses kirjas tõlked vene keelde.
Poleks uskunud, et sellist
näitust lubatakse korraldada riigis, kus igas vähegi suuremas
asulas seisab mõni tank või kahur ja mälestused «velikaja
otetšestvennajast» vaatavad sulle vastu pea igal sammul.
Vastassein on omakorda kaetud
ühe soome kommunisti piltide ja mälestustega Lappeenranta naistevanglast:
Viiburi kindluse tornist
avaneb võrratu vaade:
Viiburisse ei jää
me kauaks, vaid jätkame teed Priozjorski (Käkisalmi) ja Hiitola
kaudu Sortavalasse. Sõita on atlase andmetel küll vaid 250
km mööda head teed, aga me ei taha väga hilja peale ka jääda.
Vahelugemist: välismaalastehinnad
Loomulikult täidame ka meie kohalikke
kombeid.
Loodus maantee ääres.
Pildiallkiri: «Sortavala vallutajad 14.
VIII 1941, maskotiks lõõtspilli sõrmitsev vene sõjavang».
Käkisalmi (Priozjorsk), aprill 1942. Poodi on
tulnud marmelaadi ja tubakat ning järjekord on sellele vastav.
Uuele elule ärganud Viiburi aprillis
1942.
Jalgpallimatš Viiburi «Sudet» - Helsingi
IFK Viiburi keskstaadionil 5. VII 1942.
Muide, selline nägi välja Karjala lipp aastatel 1918-20 (kui soomlaste toetusel püüti rajada iseseisvat
Karjala riiki) ja 1941-44 (kui suur osa Karjalast oli Soome sõjaväe kontrolli all). Seda näitusel ei
olnud.
Alumisel pildil otsib vangivalvur peidetud
kirjakest.
Sortavala
Valaam
Sortavala - Petrozavodsk
Petrozavodsk - Šeltozero - Petrozavodsk
Kiži
Petrozavodsk - Kivatš - Medvežjegorsk
Medvežjegorsk - Povenets - Kem
Solovets
Kem - Belomorsk
Belomorsk - Kostomukša
Kostomukša: teine päev
Kostomukša: teise päeva õhtu
Kostomukša - Olonets
Staraja Ladoga
Lõpetuseks
(C)2003/2019 Olavi
Jaggo, e-mail: olavi.jaggo@gmail.com
Avalehele