Tiitelleht
Saateks
Eesti-Vene piir
Kingissepp
Peterburi: esimene päev
Peterburi: teine päev
Viiburi
Vahelugemist: välismaalastehinnad
Sortavala
Valaam
Sortavala-Petrozavodsk

PETROZAVODSK-ŠELTOZERO-PETROZAVODSK

Järgmisel hommikul on esimeseks ülesandeks muretseda laevapiletid Kiži saarele. Selleks tuleb üles otsida sadam. Sadama otsimiseks on otstarbekas hankida linna kaart. Selleks on omakorda vaja leida kesklinn, sest seal esineb kõige tõenäolisemalt ajalehekioskeid jms.

Registreerime end hotellist välja ja sõidame mööda teed edasi. Kesklinna leiame kergesti. Tänavanimed on õudustäratavad: Lenini, Marxi, Engelsi, Dzeržinski, Kirovi, Kuibõševi, Krupskaja, Sverdlovi - üks kommunistlik mõrtsukas teise otsa, sekka ka keegi Antikainen, kelle nimelisi tänavaid näeme ka teistes linnades. Muide, Petrozavodsk on ka koht, kus näeme liiklusmärki, mis näitab teed Leningradi-nimelisse linna. Ka «Tallin» on Karjalas levinud kirjapilt.

Pargime auto Andropovi tänavale. Esimeselt tänavanurgalt leiame ajalehekioski, millest õnnestub osta täitsa korralik Petrozavodski kaart. Nii leiame kergesti sadama:

Sadamas selgub, et tänaseks enam Kižile pileteid ei saa. Võtame siis homseks. Ja meil ongi parajalt aega, et käia ära umbes 80 km kagus asuvas Vepsa rahvusvallas (Вепсская нациоиальная волость; asutatud 1994), mille keskus on Šeltozero (Шелтозеро, vepsa k. Šoutar'v, soome k. Shoutjärvi). Vald kuulub Oneega-äärse rajooni (Прионежский район) koosseisu.

XX saj. alguseks oli vepslasi 25 000. Sajandi 20-30. aastatel said nad kirjakeele, omakeelsed koolid, autonoomsed rajoonid ja külanõukogud (s.t. vallad). Aastal 1937 vepsa autonoomia ja igasugune vepsakeelne asjaajamine likvideeriti. Vepslased kannatasid ka «perspektiivitute külade likvideerimise» kampaania tagajärjel. Nõukogude aja lõpuks vähenes vepslaste ametlik arv 8000-le, kuid tegelikult olid paljud vepslased kirjas venelastena. Praegustel andmetel on vepslaste arv umbes poole võrra suurem. Karjalas õpetatakse vepsa keelt kahes kõrgkoolis, on vepsakeelne ajaleht ning tele- ja raadiosaated.

Šeltozeros peab asuma vepsa muuseum. Selle leiame kergesti. Muuseum on tavaline kahekorruseline maja, milles on igasugu etnograafilist kraami nagu järgneval pildil.

Kuna rahvast on vähe, käib iga külastajategrupiga kaasas töötaja, kes keerab ukse lukust lahti, marsitab inimesed toast läbi, siis paneb ukse lukku tagasi ja keerab lukust lahti järgmise. Lõpuks pakutakse veel igasugust nipet-näpet müüa. Pildistamise eest tuleb eraldi maksta, mida ma ei viitsi, sest midagi põrutavat, mida jäädvustada tasuks, muuseumis pole. Olulised pildid õnnestub õnneks ära teha enne kui pildistamistasust juttu tuleb.

Vepslasi oli 1989. a. rahvaloenduse andmetel 12 500. Suurem osa nende asualast jääb lõuna-kagu poole Leningradi ja Vologda oblastisse, kus neil mingit autonoomset staatust ei ole.

Enamik silte eksponaatide juures on nii vene kui ka vepsa keeles. Sealt õpime selgeks paar vepsakeelset sõna nagu «pada» ja «luzik». See on aga kahjuks ainuke vepsa keel, mida me Vepsa rahvusvallas näeme. Väljaspool muuseumi on viimane kui silt ainult vene keeles.


Vepsa rahvusvalla lipp (Internetist leitud, mitte kohapeal nähtud).

Sõit tagasi Petrozavodskisse on põnev - kas jõuame kohale enne kui bensiin otsa saab? Nimelt jäime uskuma võrgust loetud rõõmuhõiskeid, et Venemaal on nüüd bensiini igal pool vabalt saada, mistõttu kanistrite kaasavõtmiseks ei ole mingit põhjust. Tegelikult on bensiini saada tõesti kerge, aga see on 92-ne. Bensiin oktaanarvuga 98 kadus ära kohe pärast Peterburit ja Karjalas on ka 95-ga raskusi. Petrozavodskis on teda küll saada, Šeltozero teel aga mitte kuskilt. Ette rutates ütlen, et jõudsime siiski paagis olnud bensiiniga kohale. Edaspidi aga harjutame endale sisse kombe, et kui näeme tanklat, milles on 95-t, võtame paagi täis. Asja raskendab see, et meie moodi tankimine ei ole Venemaal veel juurdunud - siin tuleb ikka kassasse täpselt öelda, mitu liitrit sa tahad.

Nüüd paar iseloomulikku näidet Karjala külamajadest. Esimene pilt on Vehrutšeist (Вехручей), teine Šeltozerost:

Vehrutšeis on ka mahajäetud ja lagunenud kirik:

Vepsa muuseumis olime teada saanud, et just Vepsamaalt on pärit punane kivi, millest on tehtud Lenini mausoleum ja vist veel Napoleoni sarkofaag vms. Paarkümmend kilomeetrit põhja pool Kvartsitnõi (Кварцитный) külas ongi terve järveäär selliseid kive täis - võta ja vii kaasa, nii palju kui tahad.

Kvartsitnõi juures on meil üks huvitav kohtumine. Suurelt teelt kõrvale keeranud, märkame tee ääres istumas kaht joodikut. Üks nendest tõuseb püsti ja annab käega märku, et me kinni peaksime. Ta palub auto sigaretisüütajast suitsule tuld, siis küsib, kas me oleme Eestist, ja üllatab meid teatega, et temagi on Eestist ja tema nimi on Raimond. Ta toob ka kuuldavale paar eestikeelset sõna. (Muidu käib jutt vene keeles.) Raimond on nii-öelda järvemees - sõidab laeval mööda Oneega järve juba viisteist aastat. Ta ütleb, et tulge külla, tutvustan teid oma naisele, ning juhatab, et sealt keerake vasakule ja siis selline maja ja selline korter. Ise aga läheb istub oma pudelivenna kõrvale tagasi. Meil poleks midagi selle vastu, et talle küll minna, aga astuda kuskile suvalisse korterisse sisse sellise jutuga, et seal tee ääres istus üks mees, kes ütles, et tulge siia, on ka imelik. Sellepärast sõidame edasi.

Õieti keerasime Kvartsitnõisse sisse sellepärast, et tahtsime vette minna. Seal siiski normaalset randa ei ole, pealegi hakkab sadama, mistõttu sõidame Petrozavodski teed edasi. Ilusa liivaranna leiame kohast nimega Derevjannoje (Деревянное):

Natuke maad edasi leiame maantee äärest mustikaid. Tükk aega mustikaid söönud, märkame, et läheduses on pooleliolev mälestusmärk nn. stalinismi ohvritele:

Tagasi Petrozavodskis ja auto tangitud, seisab meie ees ülesanne leida öömaja. See osutub üle ootuste raskeks. Käime läbi pool tosinat hotelli, mille aadressid meil kaasas on, kuid kohti pole kusagil. Viimaks leiame ühe päris luksusliku, kus on vaba tuba. Hind on nelja peale 2200 kr. (selle reisi rekord), kuid eeliseks on, et hotell on päris sadama lähedal.

Siingi antakse meile luksunumber, milles on muuhulgas vinge telekas ja hiiglaslik vann. Pildil üks magamistubadest:

Vannitoas on igaühele mitte ainult seep, šampoon, hambahari ja -pasta, vaid ka karbike habemekraapija (kuidas seda üldse nimetatakse?) ja habemeajamisvahuga. Kuna Margusel ja Jüril on masinad kaasas, tohin ma nende habemeajamiskomplektid endale võtta ning ka Maris loovutab enda oma kahetsuseta minule.

Käime sadama lähedal restoranis õhtust söömas. Aeg on juba hiline, kuid ilm endiselt väga soe.
 

Kiži
Petrozavodsk - Kivatš - Medvežjegorsk
Medvežjegorsk - Povenets - Kem
Solovets
Kem - Belomorsk
Belomorsk - Kostomukša
Kostomukša: teine päev
Kostomukša: teise päeva õhtu
Kostomukša - Olonets
Staraja Ladoga
Lõpetuseks