Tiitelleht
Saateks
Eesti-Vene piir
Kingissepp
Peterburi: esimene päev
Peterburi: teine päev
Viiburi
Vahelugemist: välismaalastehinnad
Sortavala
Valaam
Sortavala-Petrozavodsk
Petrozavodsk-Šeltozero-Petrozavodsk
Kizhi
Petrozavodsk-Kivatš-Medvežjegorsk
Medvežjegorsk-Povenets-Kem
Solovets
Kem-Belomorsk
Belomorsk-Kostomukša
Kostomukša: teine päev
Kostomukša: teise päeva õhtu
Kostomukša-Olonets

STARAJA LADOGA
vene k. Старая Ладога
vana viikingiaegne nimi Aldejgjuborg (ka Aldajgjuborg)
(ENE-s ei esine ei vene ega viikingi nime, vaid autorid on mõelnud välja oma nime «Vana-Laadoga». Selle peale annab ikka tulla!)

Teel läbi Leningradi oblasti teeme peatuse legendaarses viikingilinnas Staraja Ladogas. Teda on esmakordselt mainitud 846. a. Ta oli valitseja Ruriki (Rjuriki) pealinn, kes hiljem viis pealinna üle Holmgardi (Novgorodi). Venelased peavad Staraja Ladogat «oma» vanimaks linnaks. Tänaseks ei ole viikingiajast järel muud kui künkad, mida nimetatakse sopkadeks ja mille juures on silt «VIII–X sajand»:

Aga nende otsast avanev vaade on väga ilus:

Staraja Ladoga kirik on võimas. Ta näeb kaugelt vaadates välja täiesti ebamaine - nagu kosmoselaevatehas kuskil arvutimängus vms.:

Aga ülejäänu selles asulas ei ole just muljetavaldav:

Eesti piirile jõuame vast seitsme-kaheksa paiku. Enne Ivangorodi on piiritsooni kontrollpunkt. Eestlased? Minge aga! Kuid piiripunktis küsitakse: a u vas talontšik jest? Ei ole - minge tagasi. Nagu Eesti poolelgi, tuleb «lagendil» oodata. Järjekorras on õnneks vähe autosid, alla kahekümne. Sealt lastakse mõnekaupa piiripunkti sillale ootama. Me saame juba umbes nelja tunniga üle piiri.

Piiripunktis näeme silti, mis ütleb muuhulgas, et toiduaineid üle piiri viia ei tohi. Muidugi jääb kontrollimisel vahele pagasnikus olev suitsukala, mida me pole veel viitsinud ära süüa, aga piirivalvur ei hakka tühjast asjast tüli tegema.

Üle Eesti piiri sõita on metsik kontrast, te ei kujuta seda ette. Ma ei pea silmas seda, et kell üksteist õhtul on pime, mis on pärast polaarjoone-lähedast Kemit päris pentsik. Ma räägin tuledesäras linnatänavatest, siledast maanteest ning helkivatest teetelgjoontest ja liiklusmärkidest. Meil on Järvevana tee ülesõidu (mis on natuke konarlik) ees, hoiatussilt «ettevaatust, ohtlikud raudteerööpad». Pärast Venemaalt tulemist ajas see naerma. Seal mõtlesid algul iga teise ülesõidu juures, et kas auto jääb kõhtupidi kinni või mitte. (Pärast harjusid ära.) Nii korralikke ülesõite kui Järvevana tee oma oli seal harva näha.
Tasub mõnikord teispool Eesti-Vene piiri (okei, ajutist kontrolljoont) käia, et tuletada meelde, millest me lahti oleme saanud. Mitte et Eesti taasiseseisvusaegne areng läbinisti positiivne oleks, aga saavutused on ikkagi silmaganähtavad.

Ühesõnaga, meie reis on läbi.

Lõpetuseks