Tiitelleht
SOLOVETSI SAARED
Saateks
Eesti-Vene piir
Kingissepp
Peterburi: esimene päev
Peterburi: teine päev
Viiburi
Vahelugemist: välismaalastehinnad
Sortavala
Valaam
Sortavala-Petrozavodsk
Petrozavodsk-Šeltozero-Petrozavodsk
Kizhi
Petrozavodsk-Kivatš-Medvežjegorsk
Medvežjegorsk-Povenets-Kem
vene k.
Соловецкие
острова,
rahvakeeles
Соловки
kuus saart Valges meres,
suurim neist Solovetsi s.
ei ole Karjalas, vaid kuuluvad
Arhangelski oblasti koosseisu
Siin asus Venemaa kuulsamaid
õigeusu kloostreid (ühtlasi ka asumiselesaatmise koht), mis
rajati XV saj. I poolel. Aastatel 1920-39 oli siin eriti halva kuulsusega
nõukogude vangilaager, mille kohta võite lugeda R. Kaugveri
huvitavast raamatust «Kirjad laagrist».
Meie öö Kemis möödub sekeldusteta. Hommikul pakime oma telgid ja asjad kokku ning sõidame sadamasse. Auto paneme sadama parklasse, mille juurde viiva tee ees on valvuriga värav. Parkimise eest tuleb sadamas maksta 50 rbl./ööpäev.
Rabotšeostrovski sadama putkad
on nagu kõik sadamaehitised Venemaal eriti suure riigikaitselise
tähtsusega, mistõttu, nagu sildilt lugeda võis, sadamas
pilti teha ei tohi:
See laev ei ole tiibur, vaid
tavaline lahtine laev:
Umbes 30-kilomeetrise vahemaa
läbimine võtab sellepärast aega kaks ja pool tundi.
Laeval on hulk soomlasi kiikrite
ja fotoaparaatidega. Üks mees tekitab suure elevuse ja sagina, kuulutades,
et nägi kiikrist hüljest. Kui hoolega silmi pingutada, siis liigub
tõesti kaugel vee peal mingi laik, mis võib väga vabalt
ka hüljes olla.
Ehkki ilm on palav, hakkab
merel puhuvast tuulest jahe ja inimesed panevad sooje riideid selga. Tunda
annab ka ajaviiteprogrammi täielik puudumine:
Viimaks jõuame Solovetsi
saarele:
Kaugelt, eriti üle vee,
on Solovetsi kreml väga muljetavaldav:
Lähedalt ei ole pilt kahjuks enam nii võimas. Hoonete ja ruumide seisukord on armetu.
Aga ma ruttan sündmustest
ette. Kremlis on ju muuseum ning sinna sissesaamiseks tuleb osta pilet,
mis maksab omadele 70 rbl. ja välismaalastele 250 rbl. Tuleb jälle
minul aktsiooni astuda:
–
Четыре
билета,
пожалуйста.
–
Без
экскурсии?
–
Да,
без
экскурсии.
Devuška küsib 280 rbl.
ja teatab siis, et tal pole tagasi anda. Klapime tükk aega raha, mis
on päris raske, kui välismaalase moodi rääkida ei tohi.
Üksteist sosinal eesti keeles sõimates saame siiski raha kokku
kahtlust äratamata ja pääseme sisse.
Kuna Solovetsil asus vanasti klooster, siis on ka muuseumi peateemaks õigeusk. Müüakse laias valikus religioosset kirjandust ja töömeeste seas on ka mustas rüüs munk, kes hoolega midagi puurib. (Pilt temast tuli kahjuks ebakvaliteetne ja seda ei saa välja panna.)
Kõikjal käib vilgas restaureerimine ja suur osa kremlikompleksist on üldse kinni. Selle vähese põhjal, mis on õnnestunud ilusti korda teha, võib arvata, et umbes viie aasta pärast võib Solovetsi kremli külastamine olla tõeline elamus.
Erinevalt Valaamist ja Kižist
on Solovetsi saar päris suur - umbes poolteist Muhumaad. Saarel on
ka lennuväli, mida on natuke näha sellelt pildilt:
Võtame laenutusest
jalgrattad ja sõidame tükk aega ringi. Jõuame siiski saarest läbi uurida ainult väikese osa.
Seal on väikesi järvekesi väikehotellide,
paadilaenutuste jms-ga. Inimesi pole kuigi palju näha. Siin võib olla mõnus paar päeva telkida,
kuigi kuulsin nagu kuskilt, et igale poole telki üles panna ei tohi. Meie juurde tuleb tädi,
kes tahab meile piima müüa. Meie piima ei soovi, aga kui oleme
paar lauset vahetanud, ütleb ta, et issake, te pole ju üldse
venelased, ja siis jääme tükiks ajaks juttu ajama. Tädi
ütleb, et ah jaa, oli vist jah nii, et Eesti on nüüd teine
riik. Selgub, et tema mees on sõjaväelane, kes on kaua aega
Riias elanud, ja õde oli tal Eestis või midagi sellist. Ta
räägib pikalt-laialt elust Solovetsil, kuni meil on viimaks aeg
laeva peale minna.
See on jälle omaette
elamus. Laeva juures on suur rahvasumm ja trapi juures on valvurid, kes
lasevad kõigepealt peale need, kellel on piletid juba olemas. Asi
venib peamiselt selle tõttu, et oodatakse suurt gruppi, kes on tulnud
Kostomukša linnast. Hüüete
«Костомукша!
Уходим!»
kajades rebivad viimased tädikesed ennast vaevaga kioskitest lahti
ja sibavad laeva peale.
Juhtume laeval paiknema sellesama
Kostomukša grupi kõrval. Nad on
juba enne laevale tulekut ohtrasti tarvitanud ja teevad seda edasi. Meie vennastumine algab õieti sellest,
kui üks neist ajab meie kilekoti kolinaga ümber. Selle peale
paluvad nad sõnaohtralt vabandust ja on nõus maksma kinni
kõik katkiläinud asjad (mida õnneks ei ole). Mõne
aja pärast hakkavad nad laulma, siis tantsima. Margus filmib neid
hoolega, mille peale nemad ütlevad, et lähete oma kodumaale ja
seal näitate, et aborigeenid. Aga nad tantsivad oma rahvalikke tantse
edasi ja tahavad väga, et ka meie nendega koos tantsiks. Ning muidugi
räägivad kõik üksikasjalikult ära, kes on Eestis
käinud ja kellel on seal keegi. Lühidalt öeldes, asi lõpeb
sellega, et üks lõbusast seltskonnast nimega Oleg kutsub meid
külla ja annab oma telefoninumbrid, teine nimega Valentina kutsub
meid külla ja annab oma aadressi. Valentina lisab, et ärge täna
tulge, täna ma veel koju ei lähe, vaid olen siin vanemate juures,
aga kui juhuslikult homme Kostomukšasse satute, siis tulge aga külla.
Kostomukša jääb
Peterburi-Murmanski maanteest 200 km kõrvale ja meie kaardi järgi
läheb sinna väga kahtlane tee. Küllakutsujad kinnitavad
aga meie küsimise peale, et tee on siiski korralik. Sellepärast
otsustame, et lähme käime ära. Meil ei ole küll kogemust
sellega, et Venemaal juhuslikud inimesed niimoodi külla kutsuvad,
mistõttu me ei tea, kui tõsiselt küllakutsumine mõeldud
on, aga otsustame, et läheme ja vaatame, mis juhtub, vähemalt
kogemus juures.
Esmalt tuleb siiski autoga
sadamast minema saada. Väravast välja meid aga ei lasta. Probleem
on selles, et tädi on kogemata kirjutanud meie kviitungile eilse kuupäeva.
Valvur arvab, et me tulime parklasse juba eile, ja seletab, et peame tagasi
minema ja ühe päeva eest juurde maksma.
Kuna Kemis, nagu mäletame,
vabu hotellikohti ei leidu, sõidame ööseks Belomorskisse,
mis on kiviga visata - vaid natuke üle 100 km. Aga sellest räägib
juba järgmine peatükk.
Muide, paar nädalat
pärast meie reisi ilmus «Postimehe» viimasel leheküljel artikkel
Solovetsist. Tavalise eesti ajakirjaniku arukusega autor kurtis, et Solovetsi
külastaja tunneb huvi ainult kloostri vastu, Stalini vangilaager ei
lähe talle aga korda. See tainapea võiks korra Solovetsil ära
käia ja siis targutada. Mina tundsin väga suurt huvi just nimelt
Stalini vangilaagri vastu, aga ma ei leidnud Solovetsil selle kohta mitte
kuskil mitte pisimatki vihjet. Ainult klooster – osta küünlaid,
osta ikoone, osta pühi raamatuid.
Kem - Belomorsk
Rattad ära viinud, veedame laeva oodates aega järve ääres:
Nüüd algab teine
vaatus. Pealemurdjate massist eraldatakse inimene, kes on trapi kaldaotsas
seisvale valvurile kõige lähemal. Tema ütleb valvurile,
mitu inimest tema esindatavas seltskonnas on. Siis lastakse ta (üksinda!)
trappi pidi laevale, kus seisavad teine valvur ja rahatädi. Ta maksab
rahatädile nii mitme pileti hinna, kui enne ütles, siis lastakse
temaga kokkukuuluvad inimesed laevale ja mass nihkub vabanenud ruumi võrra
edasi. Pilet maksab nagu siiasõidulgi omadele 250 ja välismaalastele
500 rubla.
Meiegi pääseme
laevale samal viisil. Kui meie järg kahemõõtmelises
järjekorras kätte jõuab, küsitakse minu kui lähima
käest:
«Сколько
вас?»
Vastan:
«Четверо,»
lähen laevale ja annan rahatädile 1000 rubla. Siis lastakse teised
järele. Segadust tekitab ainult Margus, kes ei saa aru, et ma olen
juba nelja eest maksnud, ja võtab rahakoti välja. Minu käest
küsitakse, et kas see on teiega. Ütlen, et on küll. Aga
mida ta siis selle rahakotiga vehib? Suudan Margusele kuidagimoodi märku
anda, et pangu rahakott ära.
Sõidame parklasse
tagasi ja mõtleme, kas tädi usub meid, et on kogemata vale
kuupäeva kirjutanud. Meie ees on üks, kes samuti välja ei
pääsenud, kuna ta oli lihtsalt maksmata unustanud. Temaga arve
ära õiendanud, näeb tädi meid ja küsib, et mis
teie siin teete, teil on ju makstud. Näitame kviitungit ja seletame
asja ära. Tädi mäletab väga hästi, et me tulime
täna hommikul, parandab päeva ära ja kirjutab veel äärele,
et parandus õige. Nüüd saame väravast sekeldusteta
välja.
Belomorsk - Kostomukša
Kostomukša: teine päev
Kostomukša: teise päeva õhtu
Kostomukša - Olonets
Staraja Ladoga
Lõpetuseks
(C)2003/2019 Olavi
Jaggo, e-mail: olavi.jaggo@gmail.com
Avalehele