Tiitelleht
Saateks
Eesti-Vene piir
Kingissepp
Peterburi: esimene päev
Peterburi: teine päev
Viiburi
Vahelugemist: välismaalastehinnad
Sortavala
Valaam
Sortavala-Petrozavodsk
Petrozavodsk-Šeltozero-Petrozavodsk
Kizhi
Petrozavodsk-Kivatš-Medvežjegorsk
Medvežjegorsk-Povenets-Kem

SOLOVETSI SAARED
vene k. Соловецкие острова, rahvakeeles Соловки
kuus saart Valges meres, suurim neist Solovetsi s.
ei ole Karjalas, vaid kuuluvad Arhangelski oblasti koosseisu
Siin asus Venemaa kuulsamaid õigeusu kloostreid (ühtlasi ka asumiselesaatmise koht), mis rajati XV saj. I poolel. Aastatel 1920-39 oli siin eriti halva kuulsusega nõukogude vangilaager, mille kohta võite lugeda R. Kaugveri huvitavast raamatust «Kirjad laagrist».

Meie öö Kemis möödub sekeldusteta. Hommikul pakime oma telgid ja asjad kokku ning sõidame sadamasse. Auto paneme sadama parklasse, mille juurde viiva tee ees on valvuriga värav. Parkimise eest tuleb sadamas maksta 50 rbl./ööpäev.

Rabotšeostrovski sadama putkad on nagu kõik sadamaehitised Venemaal eriti suure riigikaitselise tähtsusega, mistõttu, nagu sildilt lugeda võis, sadamas pilti teha ei tohi:

See laev ei ole tiibur, vaid tavaline lahtine laev:

Umbes 30-kilomeetrise vahemaa läbimine võtab sellepärast aega kaks ja pool tundi.

Laeval on hulk soomlasi kiikrite ja fotoaparaatidega. Üks mees tekitab suure elevuse ja sagina, kuulutades, et nägi kiikrist hüljest. Kui hoolega silmi pingutada, siis liigub tõesti kaugel vee peal mingi laik, mis võib väga vabalt ka hüljes olla.

Ehkki ilm on palav, hakkab merel puhuvast tuulest jahe ja inimesed panevad sooje riideid selga. Tunda annab ka ajaviiteprogrammi täielik puudumine:

Viimaks jõuame Solovetsi saarele:

Kaugelt, eriti üle vee, on Solovetsi kreml väga muljetavaldav:

Lähedalt ei ole pilt kahjuks enam nii võimas. Hoonete ja ruumide seisukord on armetu.

Aga ma ruttan sündmustest ette. Kremlis on ju muuseum ning sinna sissesaamiseks tuleb osta pilet, mis maksab omadele 70 rbl. ja välismaalastele 250 rbl. Tuleb jälle minul aktsiooni astuda:
– Четыре билета, пожалуйста.
– Без экскурсии?
– Да, без экскурсии.
Devuška küsib 280 rbl. ja teatab siis, et tal pole tagasi anda. Klapime tükk aega raha, mis on päris raske, kui välismaalase moodi rääkida ei tohi. Üksteist sosinal eesti keeles sõimates saame siiski raha kokku kahtlust äratamata ja pääseme sisse.

Kuna Solovetsil asus vanasti klooster, siis on ka muuseumi peateemaks õigeusk. Müüakse laias valikus religioosset kirjandust ja töömeeste seas on ka mustas rüüs munk, kes hoolega midagi puurib. (Pilt temast tuli kahjuks ebakvaliteetne ja seda ei saa välja panna.)

Kõikjal käib vilgas restaureerimine ja suur osa kremlikompleksist on üldse kinni. Selle vähese põhjal, mis on õnnestunud ilusti korda teha, võib arvata, et umbes viie aasta pärast võib Solovetsi kremli külastamine olla tõeline elamus.

Erinevalt Valaamist ja Kižist on Solovetsi saar päris suur - umbes poolteist Muhumaad. Saarel on ka lennuväli, mida on natuke näha sellelt pildilt:

Võtame laenutusest jalgrattad ja sõidame tükk aega ringi. Jõuame siiski saarest läbi uurida ainult väikese osa. Seal on väikesi järvekesi väikehotellide, paadilaenutuste jms-ga. Inimesi pole kuigi palju näha. Siin võib olla mõnus paar päeva telkida, kuigi kuulsin nagu kuskilt, et igale poole telki üles panna ei tohi.
Rattad ära viinud, veedame laeva oodates aega järve ääres:

Meie juurde tuleb tädi, kes tahab meile piima müüa. Meie piima ei soovi, aga kui oleme paar lauset vahetanud, ütleb ta, et issake, te pole ju üldse venelased, ja siis jääme tükiks ajaks juttu ajama. Tädi ütleb, et ah jaa, oli vist jah nii, et Eesti on nüüd teine riik. Selgub, et tema mees on sõjaväelane, kes on kaua aega Riias elanud, ja õde oli tal Eestis või midagi sellist. Ta räägib pikalt-laialt elust Solovetsil, kuni meil on viimaks aeg laeva peale minna.

See on jälle omaette elamus. Laeva juures on suur rahvasumm ja trapi juures on valvurid, kes lasevad kõigepealt peale need, kellel on piletid juba olemas. Asi venib peamiselt selle tõttu, et oodatakse suurt gruppi, kes on tulnud Kostomukša linnast. Hüüete «Костомукша! Уходим!» kajades rebivad viimased tädikesed ennast vaevaga kioskitest lahti ja sibavad laeva peale.
Nüüd algab teine vaatus. Pealemurdjate massist eraldatakse inimene, kes on trapi kaldaotsas seisvale valvurile kõige lähemal. Tema ütleb valvurile, mitu inimest tema esindatavas seltskonnas on. Siis lastakse ta (üksinda!) trappi pidi laevale, kus seisavad teine valvur ja rahatädi. Ta maksab rahatädile nii mitme pileti hinna, kui enne ütles, siis lastakse temaga kokkukuuluvad inimesed laevale ja mass nihkub vabanenud ruumi võrra edasi. Pilet maksab nagu siiasõidulgi omadele 250 ja välismaalastele 500 rubla.
Meiegi pääseme laevale samal viisil. Kui meie järg kahemõõtmelises järjekorras kätte jõuab, küsitakse minu kui lähima käest: «Сколько вас?» Vastan: «Четверо,» lähen laevale ja annan rahatädile 1000 rubla. Siis lastakse teised järele. Segadust tekitab ainult Margus, kes ei saa aru, et ma olen juba nelja eest maksnud, ja võtab rahakoti välja. Minu käest küsitakse, et kas see on teiega. Ütlen, et on küll. Aga mida ta siis selle rahakotiga vehib? Suudan Margusele kuidagimoodi märku anda, et pangu rahakott ära.

Juhtume laeval paiknema sellesama Kostomukša grupi kõrval. Nad on juba enne laevale tulekut ohtrasti tarvitanud ja teevad seda edasi. Meie vennastumine algab õieti sellest, kui üks neist ajab meie kilekoti kolinaga ümber. Selle peale paluvad nad sõnaohtralt vabandust ja on nõus maksma kinni kõik katkiläinud asjad (mida õnneks ei ole). Mõne aja pärast hakkavad nad laulma, siis tantsima. Margus filmib neid hoolega, mille peale nemad ütlevad, et lähete oma kodumaale ja seal näitate, et aborigeenid. Aga nad tantsivad oma rahvalikke tantse edasi ja tahavad väga, et ka meie nendega koos tantsiks. Ning muidugi räägivad kõik üksikasjalikult ära, kes on Eestis käinud ja kellel on seal keegi. Lühidalt öeldes, asi lõpeb sellega, et üks lõbusast seltskonnast nimega Oleg kutsub meid külla ja annab oma telefoninumbrid, teine nimega Valentina kutsub meid külla ja annab oma aadressi. Valentina lisab, et ärge täna tulge, täna ma veel koju ei lähe, vaid olen siin vanemate juures, aga kui juhuslikult homme Kostomukšasse satute, siis tulge aga külla.

Kostomukša jääb Peterburi-Murmanski maanteest 200 km kõrvale ja meie kaardi järgi läheb sinna väga kahtlane tee. Küllakutsujad kinnitavad aga meie küsimise peale, et tee on siiski korralik. Sellepärast otsustame, et lähme käime ära. Meil ei ole küll kogemust sellega, et Venemaal juhuslikud inimesed niimoodi külla kutsuvad, mistõttu me ei tea, kui tõsiselt küllakutsumine mõeldud on, aga otsustame, et läheme ja vaatame, mis juhtub, vähemalt kogemus juures.

Esmalt tuleb siiski autoga sadamast minema saada. Väravast välja meid aga ei lasta. Probleem on selles, et tädi on kogemata kirjutanud meie kviitungile eilse kuupäeva. Valvur arvab, et me tulime parklasse juba eile, ja seletab, et peame tagasi minema ja ühe päeva eest juurde maksma.
Sõidame parklasse tagasi ja mõtleme, kas tädi usub meid, et on kogemata vale kuupäeva kirjutanud. Meie ees on üks, kes samuti välja ei pääsenud, kuna ta oli lihtsalt maksmata unustanud. Temaga arve ära õiendanud, näeb tädi meid ja küsib, et mis teie siin teete, teil on ju makstud. Näitame kviitungit ja seletame asja ära. Tädi mäletab väga hästi, et me tulime täna hommikul, parandab päeva ära ja kirjutab veel äärele, et parandus õige. Nüüd saame väravast sekeldusteta välja.

Kuna Kemis, nagu mäletame, vabu hotellikohti ei leidu, sõidame ööseks Belomorskisse, mis on kiviga visata - vaid natuke üle 100 km. Aga sellest räägib juba järgmine peatükk.

Muide, paar nädalat pärast meie reisi ilmus «Postimehe» viimasel leheküljel artikkel Solovetsist. Tavalise eesti ajakirjaniku arukusega autor kurtis, et Solovetsi külastaja tunneb huvi ainult kloostri vastu, Stalini vangilaager ei lähe talle aga korda. See tainapea võiks korra Solovetsil ära käia ja siis targutada. Mina tundsin väga suurt huvi just nimelt Stalini vangilaagri vastu, aga ma ei leidnud Solovetsil selle kohta mitte kuskil mitte pisimatki vihjet. Ainult klooster – osta küünlaid, osta ikoone, osta pühi raamatuid.
 

Kem - Belomorsk
Belomorsk - Kostomukša
Kostomukša: teine päev
Kostomukša: teise päeva õhtu
Kostomukša - Olonets
Staraja Ladoga
Lõpetuseks