Tiitelleht
Saateks
Eesti-Vene piir
Kingissepp
Peterburi: esimene päev
Peterburi: teine päev
Viiburi
Vahelugemist: välismaalastehinnad
Sortavala
Valaam
Sortavala-Petrozavodsk
Petrozavodsk-Šeltozero-Petrozavodsk
Kizhi
Petrozavodsk-Kivatš-Medvežjegorsk

POVENETS
vene k. Повенец
soome k. Poventsa

Povenets asub natuke maad Medvežjegorskist idas. Me tahame seal käia sellepärast, et seal on üks koht, kus saab näha Valge mere – Läänemere kanali (varasema nimega Stalini kanali) lüüse. Kanal ehitati aastatel 1930-33 ja ta lühendab Peterburi-Arhangelski veeteed 4000 km võrra. Kanal ehitati nagu tollal kombeks peamiselt vangide tööjõuga, kellest kümned tuhanded hukkusid.

Vasakul pool silda selle sinise hoone juures on lüüs. Pildil näha olev tädi tegi meile märkuse, et pildistamine on keelatud. Lähemale minnes nägime keelusilti ka ise (pildi näha tädi pea ja raudteetulede vahel).

Povenetsis on ilus kirik, suhteliselt uus:

Venemaal on peaaegu igas asulas mõni Teise maailmasõja mälestusmärk. Siin on selleks nõukogude kahur, mis kaitseb Povenetsi lehmade (paremal puu all) rahulikku elu:

Meie järgmine sihtkoht on Kem, kuhu on umbes 300 km maad. Võiksime minna tuldud teed tagasi suure maanteeni, aga kuna sama teed kaks korda sõita ei ole huvitav, otsustame Povenetsi ja Medvežjegorski vahel asuvast Pindušist ära keerata ja sõita mööda viletsamat teed, mis jõuab Peterburi-Murmanski maanteele välja 30 km kaugusel Maselgskaja (Масельгская, soome k. Maaselkä) juures. On arvata, et see on kruusatee, aga arvestades, et Maselgskaja juures saame suure tee peale, mis on heas seisukorras, on meil piisavalt aega.

Alguses on tee suurepärane. See on parim kruusatee, mida ma kunagi näinud olen, ja võimaldab sõita kiiremini kui nii mõnigi Venemaa asfalttee. Meie rõõm kahaneb aga sedamööda, kuidas tee järk-järgult kehveneb. Pärast umbes 18 km läbimist, viimased kilomeetrid teosammul läbi aukude, jõuame sillani, millest pika arupidamise järel otsustame mitte üle sõita:

Juba enne imestasime natuke, et ühtegi autot vastu ei tulnud. Silla talad on osaliselt läbi mädanenud. Meid ta kannab, aga kas ka autot, on kahtlane. Igatahes on mõned autod ületanud jõe silla kõrvalt läbi madala vee. Aga on näha, et sealt läheb läbi ainult veoauto. Nii keeramegi kurvastusega tagasi. Mina keeldun seda õudust teist korda läbi tegemast ja annan juhtimisjärje edasi.

Loodus on siin muidugi vaimustav nagu Karjalas ikka:

Muide, Eestis võideldakse karuputkega ja elanikkonnale on lausa öeldud, et kui näete kuskil karuputke, siis teatage kohalikule omavalitsusele. Narvast edasi üle piiri kõrgub aga maanteede ääres kõikjal karuputki ja nendega võitlevat ei paista keegi. Pinduši ja Medvežjegorski vahel on tõeline hiidkaruputkede mets:

 

SEGEŽA
vene k. Сегежа
vana soomekeelne nimi olevat Sekee, aga praegu nimetatakse teda Karjalas ka soome keeles Segezha

Karjala suuruselt teine linn (38 000 el.) Segeža asub Medvežjegorskist sadakond kilomeetrit põhja pool. See on täielik tööstuslinn, milles mitte midagi ilusat ei ole:

Eksleme tükk aega ringi ja jõuame viimaks hoone juurde, millele on kirjutatud «söökla»:

Rahvas voorib sinna sisse. Läheme neile järele, aga sees selgub, et see on mingi ettevõttesöökla ja meile seal küll süüa ei anta.

Sõidame edasi ja leiame viimaks ka kesklinna, kus on lausa mõned poed. Ostame sealt üht-teist, aga sööklat ikkagi ei leia. Süüa saame alles linnast väljas, Peterburi-Murmanski maantee ääres.

Muide, nagu Peterburi ja Petrozavodsk, peab ka Segeža tänavu juubelit, ainult et mitte 300-ndat, vaid 60-ndat. Linnaks sai ta seega 1943. Eks see räägib ka üht-teist tema rolli kohta.
 

KEM
vene k. Кемь
soome k. Kemi
ei ole suur linn, kuid annab kolmandiku Karjala elektrienergiast
(Muide, üks Kemi asub ka Soome läänerannikul.)

Ja ongi jäänud vaid poolteistsada kilomeetrit mööda head teed Kemini. Esialgseid reisiplaane tehes oli mul kasutada ainult kolmkümmend aastat vana NSVL autoteede atlas, mille andmetel ei läinud Kemisse Karjala lõunaosast üldse maanteed. Nüüdseks aga on sinna kanti ehitatud sadu kilomeetreid korralikku asfaltteed. Muljetavaldav saavutus:

Sõitnud päris kaua mööda seda laitmatus seisukorras magistraali, oleme üllatunud, nähes liiklusmärki «soovitatav kiirus 60 km/h». Naerame, et siin panevad liiklusmärke välja samasugused tohmanid nagu Eestis, ja sõidame rahulikult edasi. Ühtäkki hakkab tee autot õõtsutama, korra käib vist isegi summutiots või midagi vastu asfalti. Asi võib olla selles, et pehmele pinnasele ehitatud tee on ära vajunud, igatahes paistab ta ideaalselt ilus, kuid on täis märkamatuid auke-laineid. Edaspidi arvestame soovitatava kiiruse märkidega.

Kemis asub kena väike puukirik:

Siin on aga näide Kemi linnaarhitektuurist:

Meie sihtkoht on õieti Kemist paar kilomeetrit edasi Valge mere ääres asuv Rabotšeostrovski (Рабочеостровск) küla. Tahame minna Solovetsi saartele ja see paistab olevat lähim sadam (saartest u. 30 km), mistõttu loodame, et sealt ka Solovetsile laevu käib.
Ühtegi viita Rabotšeostrovski poole ei näita, aga me sõidame lihtsalt maanteed mööda edasi - ükskord peab ju meri vastu tulema. Tulebki. Maantee lõpus on üsna lääneliku väljanägemisega väikestes majades asuv hotell ja parkla hulga autodega. Eemal paistab sadam. Läheme hotelli juurde asja uurima.
Vaevalt oleme autost välja saanud, kui meie juurde tuleb üks mees ühest vene autoseltskonnast. Ta räägib, et nendel oli olnud plaan minna välja sellel ja sellel kellaajal mineva laevaga, kuid mingi rikas tüüp ostnud kõik piletid ära. Nüüd olevat mingi laev kesköö paiku välja minemas, neil olevat kapteniga kokku lepitud, aga mida rohkem sellele rahvast peale saab, seda vähem igaüks maksma peab, nii et kas me ei tahaks nendega kampa lüüa. Mehe jutt ei ole just kõige arusaadavam, seepärast ütleme, et oleme põhimõtteliselt huvitatud küll, aga käime enne ise sadamas ära ja uurime asja.
Sadamast leiame putka, milles istuv tädi seletab meile lahkesti kõik ära. Solovetsile käib regulaarselt liinilaevu, pilet 250 rbl. Meil on valida, kas sõita öösel ja magada saarel (mitte kaua muidugi) või veeta öö siin ja sõita hommikul. Otsustame teise variandi kasuks (kaheksast minema ja poole üheteistkümneks kohale). Kui piletite ostmiseks läheb, selgub, et välismaalastele on hind kahekordne - 500 rbl., eestlaseks olemine ei avalda tädile mingit mõju.

Niisiis saime Solovetsi piletid kätte üllatavalt kergesti. Ka hotell on mugavalt lähedal. Vastuvõtus tabab meid aga ebameeldiv üllatus - hotell on täis. Mis seal ikka - sõidame tagasi Kemisse ja leiame mõningase vaevaga ühe hotelli, mille aadressi olen võrgust valmis vaadanud. Meie tuju langeb järsult, kui selgub, et seegi on täis. Vähe sellest, meile öeldakse, et Kemis ei ole üheski hotellis vabu kohti.
Me ei suudagi Kemi linna pealt öömaja saada. Leidnud ühe vähenõudlike baari ja söönud selles õhtust, otsustame veeta öö telgis. Ka sobivat telkimiskohta ei ole kerge leida. Koht, kuhu me viimaks paika jääme (pildil), ei ole kuigi kaugel ühest elumajast, aga loodame, et vast ei tule keegi meie vastu ebatervet huvi ilmutama.

Kuna kesköö paiku läks natuke hämaraks, ei saanud kvaliteetset pilti teha.
 

Solovets
Kem - Belomorsk
Belomorsk - Kostomukša
Kostomukša: teine päev
Kostomukša: teise päeva õhtu
Kostomukša - Olonets
Staraja Ladoga
Lõpetuseks