Tiitelleht
Saateks
Eesti-Vene piir
Kingissepp
Peterburi: esimene päev
Peterburi: teine päev
Viiburi
Vahelugemist: välismaalastehinnad
Sortavala
Valaam

SORTAVALA-PITKÄRANTA-MANGA-PETROZAVODSK

Natuke maad pärast Sortavalat tuleb Läskelä küla, millest voolab läbi Jänisjoki (Jänesejõgi). Läskeläs asub väike hüdroelektrijaam või igatahes mingi veejõul töötav agregaat. All on pildid Jänisjoe sillalt ühele ja teisele poole.

Pitkäranta jääb küll suurelt teelt natuke kõrvale, aga me vaatame ta ikkagi üle. Seal on ilus kirik:

Jõuame Koirinoja juures tagasi Sortavala-Petrozavodski tee peale. Nüüd on meil valida, kas sõita Suojärvi kaudu mööda suurt maanteed või Vedlozero kaudu mööda tükk maad lühemat teed. Viimane on kaardil samuti punase (ehkki natuke kitsama) joonega ja Petrozavodski teeviidad näitavad kõik sinnapoole. Pärast kainestavat (ülekantud tähenduses) Sortavala-otsa teame aga, et atlase punast joont ei saa alati usaldada, ja suundume Suojärvi teele. Pärast paari kilomeetrit läheb aga sealgi asfalt üle kruusaks. Otsustame, et siis on juba parem sõita lühemat teed, ja pöördume tagasi.
Otsetee on äärmiselt vilets. Seal käib uue maantee ehitamine ja kord tuleb sõita uuel laial sirgel (kuid ikkagi kruuskattega), kord vanal käänulisel teel, pidevalt üles-alla mööda peale- ja mahasõite. Alles viimane ots enne Prjažat on korralik.
Prjažast alates saame edasi liikuda mööda Vene tee-ehitajate meistriteost - 1400 kilomeetri pikkust Peterburi-Murmanski maanteed. Kümmekond kilomeetrit enne Prjažat teeme aga väikese peatuse Manga (Маньга) külas.

Mangas on väike kirik:

Kõmbime üle künka ja seal ta ongi:

Kirik on mahajäetud ja lukus, aga tal on torn, kuhu saab ronida:

Nagisev trepp peab meie raskusele vastu ja ülevalt avaneb ilus vaade:

Näide kohalikust arhitektuurist:

Viimased poolsada kilomeetrit lähevad juba nagu lepase reega ja me jõuame Karjala pealinna Petrozavodskisse.
 

PETROZAVODSK
vene k. Петрозаводск
asutatud 1703
1703-77 Петровская Слобода
soome k. Petroskoi

Petrozavodski linn sai alguse Peetri relvatehasest. Elanike arvult on ta umbes kaks kolmandikku Tallinnat. Aastal 2003 tähistas ta nagu Peterburigi 300. sünnipäeva. Pidustused toimusid küll kahjuks ära juba suve alguses.

Siin on meile teada ka mitme hotelli aadressid, aga natuke pärast sissesõitmist märkame tee ääres hotelli «Pjotr» ja otsustame seda vaatama minna. Neiu vastuvõtus ütleb, et kõige soodsam variant neljale inimesele on luksusnumber, mis maksab 1600 rbl. öö. Käime seda vaatamas ja läheme tagasi alla, kus algab vene kombe kohane pikk-pikk paberite täitmine. Kui kõik andmed on hoolega raamatusse kirjutatud ja reisikotid autost sisse tassitud, tuleb neiule ühtäkki pähe, et me oleme välismaalased ja peame maksma toa eest hoopis 100 eurot. Teen peas kiire rehkenduse: euro kurss on natuke alla 16, seega teeb sada eurot ikka umbes 1600. Imestan, mis pagana päralt nad meiega nii kangesti eurodes tahavad arveldada, kui summa sama tuleb.
Neiu käib kuskil tagaruumis euro kurssi küsimas. Siis hangib ta taskuarvuti ja hakkab sadat eurot rubladesse ümber arvutama. See läheb tal nii vaevaliselt, et mul saab viimaks ootamisest kõrini ning ma otsin kotipõhjast välja teise rahakoti ja annan neiule 100 eurot. Nüüd on formaalsused õiendatud ja saame üles minna. Alles tüki aja pärast taipan, et 100 EUR on ligikaudu 1600  k r o o n i , mitte rubla. Seega maksime kaks korda kõrgemat hinda kui algul kokku lepitud.

Luksusnumber on vägev, kahe piraka toaga. Üks nendest näeb välja selline:

Esikus on külmkapp, mis teeb hirmsat mürinat:

Aeg on juba hiline. Õnneks leiame üsna hotelli lähedalt baari, kus saab süüa. Seltskond on natuke iseäralik, aga mingeid vahejuhtumeid ei juhtu.

Just selles baaris õpime selgeks, et ettekandjale öeldakse Venemaal (east sõltumata, muide) «devuška». Kui me tahtsime, et ettekandja meie laua juurde tuleks, võisime käega vehkida ükskõik kui kaua, mingit reaktsiooni sellele ei järgnenud. Aga piisas vaid hüüda: «Девушка!» ja ettekandja oli plaksti kohal.

Teine omapärane asi vene keele juures on see, kuidas nad kogu aeg kasutavad nn. diminutiive. (See on see, kui ütled nt. «kassi» asemel «kassike».) Ma ei kuulnud terve Venemaa-reisi jooksul kordagi sellist sõna nagu солнце. See, mis taevas paistis, oli alati солнышко. Ka mehed rääkisid nii. Maksekaart oli ikka карточка ja klaas стаканчик. Kõige lõbusam oli see, kui üks tädi ütles «утричком» (hommikukesel). Reisi lõpuks hakkasime juba omavahel eesti keeleski naljatamisi rääkima stiilis, et «anna korraks käärikesi» ja «väljas hakkab vist vihmakest sadama».
 

Petrozavodsk - Šeltozero - Petrozavodsk
Kiži
Petrozavodsk - Kivatš - Medvežjegorsk
Medvežjegorsk - Povenets - Kem
Solovets
Kem - Belomorsk
Belomorsk - Kostomukša
Kostomukša: teine päev
Kostomukša: teise päeva õhtu
Kostomukša - Olonets
Staraja Ladoga
Lõpetuseks