Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong
Shenzhen
Guangzhou
Guilin
Guanyan
Yangshuo
Nanning
Beihai
Haikou
Sanya
Qionghai
Jälle Haikou
Jälle Shenzhen

PEKING

Beijing (hääldus "peidžing", vananenud kirjaviis "Peking"): Hiina Rahvavabariigi pealinn, moodustab omaette provintsi (s.t. meie mõistes vabariikliku alluvusega linn), 12.2 milj. el.

Kella kaheteistkümne-ühe paiku (rong peab kohale jõudma umbes kell kolmveerand kaks) helistab diplomaat ja küsib, kas ma lähenen Pekingile. Ütlen, et ei tea — maastik on tunduvalt teistmoodi kui lõunas ja mingi linn siin on, aga mis linn, ei tea. Kell 13.35 olen kohal. Lähen välja ja leian diplomaat Marek Lutsu või õigemini leiab tema minu. Mareki auto on Eesti numbrimärgiga, sest tal ei ole juba aasta aega õnnestunud seda registreeritud saada. Asi on selles, et Hiina ametnikud pilluvad talle kaikaid kodaratesse, kuna tema on paha ega anna viisasid sellele hiinlastemassile, mis Eestisse kipub. Huvitav on see, et kuna Hiinas on valget värvi numbrimärgid sõjaväeautodel, siis antakse ka Mareki autole siin-seal eksikombel au.

Eesti saatkond on üks kontor suures büroohoones. Samas majas on teisi saatkondi ja igasuguseid firmasid, mh. Maserati ja sobivasti ka Lufthansa. Marek räägib, et saatkondade pärast on selle maja ümber valvekaamerad. Ükskord juhtunud mingid pätid maja lähedal kedagi röövima ja kohe hakanud igast august politseinikke välja valguma. Pätid pannud jooksu ning hüpanud jõkke, kus kükitanud vee all ja hinganud läbi kõrte. Vesi olnud külm ja politseinikud ei olnud viitsinud neile järgi minna, vaid istunud jõe kaldal ja oodanud. Kahe tunni pärast saanud röövlitel sügissuplusest küll ja nad tulnud välja.

Saatkonnas võtab meid vastu hiinlanna preili Lü, kes on midagi sekretäri taolist. Näen ära ka suursaadik Mait Martinsoni. Nii Martinson kui Luts on hästi pikka kasvu ja sellepärast hüütavat neid diplomaatilistes ringkondades "Twin Towers". Asja puuduseks olevat, et kui nad mõnelt vastuvõtult puuduvad, torkab see kohe kõigile silma.
Määrime Marekiga natuke paberit ja sõidame siis Hiina julgeolekusse. Seda on vaja sellepärast, et minu riigist lahkumise loale pandi kehtivusajaks üks nädal. Seega on 8. veebruar viimane päev, mil ma tohin Hiinas viibida. Lennuki peale saamine on aga kokku lepitud pühapäevaks, 9. veebruariks. Julgeolekumaja juures peame sõduritega läbirääkimisi, kuni meil lastakse väravast sisse sõita ja maja taha parkida. Pääslast kaugemale me aga ei pääse — seal ajame valvuri kaudu telefoni teel asju ja lepime kokku, et tuleme pabereid vormistama laupäeval kell 8.30. Edasi sõidame hotelli. Marek on leidnud mulle tõeliselt soodsa hotelli ("Jia Li"), milles öö maksab kõigest 180Y.
Õhtusöögil juhtun Marekile mainima paari päeva tagust uudist kõikide aegade esimesest lennureisist Shanghaist Taivani pealinna Taibeisse. See oli Hiina ingliskeelses televisioonis. Omapärane oli uudise juures see, et lennuk peab tegema vahemaandumise Hongkongis (see on umbes sama, mis sõita Tallinnast Riiga Vilniuse kaudu), kuna Taivani võimud ei luba otselendu Hiina RV-st Taivanile. Marek seletab mulle, et tegelikult ei luba otselendu Hiina, aga nad ütlevad teleuudistes, et Taivan ei luba. Sedasi siis.
Saan kinnituse ka juba Tallinnas kuuldud jutule, et kui Hiinas kurjategija maha lastakse, siis nõutakse tema perekonnalt sisse mahalaskmise kulud, sh. 7Y padruni eest.
Veel saan teada, et Marek on abielus jaapanlanna Mayumiga — sellesamaga, kes oli 90-ndatel Tartus ja õpetas jaapani keelt. Minagi olen teda korra näinud. Nii väike see maailm siis on! Enne Hiinat töötas Marek diplomaadina Jaapanis. Muuhulgas juhtunud seal selline lugu, et jaapanlased võtnud endale pähe, et Eesti on NSV Liidu õigusjärglane ja talle lähevad üle kõik NSV Liidu kohustused. Marek pakkunud siis neile, et võib kohemaid organiseerida neile ametliku dokumendi, millega Eesti annab Jaapanile Kuriili saared tagasi. Siis taibanud jaapanlased, et nii ikka päris ei saa.

Reede, 7. veebruar

Kuna ma juba Pekingis olen, siis topin ennast paksult riidesse ning sõidan taksoga kesklinna, et vaadata üle Taevase rahu väljak (Tiananmen) ja keisripalee (nn. Keelatud Linn). Muide, Pekingis annavadki taksojuhid reisijale sõidu lõppedes kviitungi.

Taevase rahu väljak on lihtsalt üks tohutu suur tühi plats. Mao Zedongi mausoleumi on hirmus pikk saba ja silt käsib olla valmis dokumenti esitama, sellepärast ma sinna ei lähe.

Keisripalee sissekäik Taevase rahu väljakult. Ja kuna mõned on seda juba küsinud, siis jah, see on päris, elus sõdur.

Keisripalees ei ole aga mitte midagi erilist, või täpsemalt öeldes, oleks küll, kui kõik vähegi huvitav ei oleks kaugel klaasi või barjääri taga. Inimesi lastakse ligi ainult hunnikule üsna ühtemoodi paviljonidele, ühes üks portselanpottide kogu, teises teine portselanpottide kogu. Teisest küljest märkan, et hiinlane katsub kõike, mida vähegi saab, näpuga, koputab käega, togib jalaga. Kui see kari siinsetesse imeilusatesse troonisaalidesse sisse lasta, ei oleks neist varsti enam palju järel.
Märkimist väärib, et kui olen väravast sisse läinud, teeb minuga juttu üks mitte kuigi ilus neiu, kes ütleb, et on kunstiüliõpilane ja et neil on siin näitus — kas ma ei tahaks vaatama tulla. Lähen siis. Ta seletab mulle iga pildi juures pikalt ja põhjalikult, mida seal üks või teine asi sümboliseerib. Osa pilte on väga ilusad ja ma ostan kaks tükki isegi ära. Olen küll kuulnud, et kultuuriväärtusi ei tohi riigist välja viia, aga ma loodan, et mingite üliõpilaste tehtud maale ei peeta nii hindamatuteks. Maalid on ülesriputatavad. Transportimiseks keeratakse nad rulli ja pannakse karpi, nii et neid on väga mugav vedada. Muide, neiu keeldub tingimast — ma pean maksma selle hinna, mida ta küsib.

Keisripalees on paljudes kohtades vanaaegsed sildid, millel peaks olema kirjas värava, hoone vms. nimi. Omapärane on see, et nad on kakskeelsed — paremal pool, s.t. arvatavasti tähtsamal kohal on keel, mis näib olevat mandžu keel.

Vaade keisripalee tagumisest väravast välja.

Paar minutit pärast seda, kui olen keisripaleest välja tulnud, helistab Marek ja me käime ära Lufthansa kontoris, mis on Eesti saatkonnaga samas majas. Mulle vormistatakse pilet laupäevaks 11.30-ks. Ikkagi pean veetma ühe öö Frankfurdis, aga mis parata. Vähemalt ei pea ma nüüd riigist lahkumise luba pikendama minema.

Eesti saatkonnas igaks juhuks tehtud kiri, milles räägitakse Hiina ametivõimudele, kui tore inimene ma olen ja et minu riigist lahkumise luba võiks ikkagi pikendada. Kuna lennukikoht õnnestus saada juba laupäevaks, ei läinud see kiri kunagi käiku ja anti mulle mälestuseks. Paremal on fragment kirjast suurendatult.

See on koopia tagasipöördumistunnistusest, mis anti mulle Pekingi saatkonnast passi asendavaks dokumendiks. Originaal võeti Tallinna lennujaamas ära.

Õhtul lastakse mul saatkonnast võrgus käia ja siis läheme Marekiga sööma. Õhtueine saksa restoranis (kus Marek on muide püsiklient — tal on lausa nimeline õllekann) kasvab üle meeldejäävaks retkeks läbi Pekingi kõrtside. Pärast saksa restorani läheme asutusse nimega "Hard Rock Café". Seal esineb hiinlastest bänd tuntud ingliskeelsete lauludega, muuhulgas "Call Me Al", "No Woman No Cry", "I Shot the Sheriff" — need pealkirjad peaksid andma stiilist üsna hea ettekujutuse. Kuulen ka teist korda tänase õhtu jooksul "Aserejéd", aga sõnad tulevad lauljataril üsna umbes ja hispaania keelt hääldatud saada pole tal vähimatki lootust. (Inglise keele häälduse on hiina lauljad üllatavalt hästi selgeks õppinud.)

"Hard Rock Cafés" on palju eurooplasi, aga edasi läheme baari, kus on peamiselt hiinlased (ehkki pildile on just mitu valget sattunud). See näeb välja ehtne idamaa urgas — madal, pime, vilkuvad tuled, teknomuusika. See kõik loob atmosfääri, milles purjuspäi on kohutavalt hea olla. Kohe, kui istume, tuleb minu kõrvale tüdruk, aga Marek hoiatab, et tema seltskond on tasuline, sellepärast ütlen talle "buyao" ja ta läheb ära.

Teel ühest baarist teise kõnetavad meid naised, kes pakuvad massaaži. Marek lollitab neid, rääkides, et tema on ise professionaalne massöör ja on nõus naistele massaaži tegema, aga muidugi peavad nemad maksma. Naised jäävad eriarvamusele, et maksma peaksime meie ja massaaži tegema nemad. Nii jääbki kaup katki.
Kolmas baar on üsna euroopalik kõrts, milles mängib kantrimuusika. Rahvast on vähe. Meiega seltsib keegi inglane, kes töötab autodisainifirmas. Natukese aja pärast tuleb üks inglane veel. Mõlemad on huvitavad inimesed ja me veedame väga meeldivalt aega.
Tagasi hotelli jõudes on mul ainult üks soov — heita pikali ja magada. Aga ei saa — tuleb ära pakkida asjad, mida ma, nagu oma pahameeleks avastan, ei taibanud varem teha. Loobin nad kuidagimoodi kotti. Kell pool kuus saan hakata võtma oma auga väljateenitud kolme tundi und.

Laupäev, 8. veebruar

Magan sügavalt, kuid ärkan õigel ajal suuremate raskusteta. Marek viib mu lennujaama. Maksan ära 90Y lennujaamamaksu ja lähen läbi esimesest kontrollist, kus tuleb see ette näidata. Siis lähen check-in'i leti juurde. Kell on 10.40. Naine leti taga ütleb, et check-in'i aeg oli 10.30-ni, nüüd aga on check-in suletud ja sõita ei saa. Seda hoolimata tabloost, mis kinnitab, et check-in kestab 11.00-ni. Sealsamas on üks norra kutt, kes tahab samuti lennuki peale saada. Me ei suuda esimesel hetkel uskudagi, et meiega tõsiselt räägitakse. Kui aga meid ikka kuidagi jutule võtta ei taheta, püüame kuidagi lennuki juurde pääseda. Passikontrollist ei lasta meid aga piletiga läbi, vaid nõutakse pardakaarti. Meie seletusest ei saa kontrollija muidugi aru. Läheme tagasi check-in'i. Sinna on jõudnud juba ka kaks hiinlannat. Lennufirma töötajad ütlevad meile kategooriliselt, et check-in on lõppenud ja lennuki peale ei saa. Oleme šokeeritud. Milline kohutav bürokraatlik tähenärimine! Hiinlased on hullemad kui sakslased! Eriti vapustav on selline kohtlemine pärast sõbralikkust ja vastutulelikkust, mis sai mulle osaks Haikou ja Shenzheni politseis.
Meil kästakse minna kolmandale korrusele Lufthansa kontorisse. Seal on kõrvuti Lufthansa ja SAS-i letid. Lufthansa letis pole kedagi. SAS-i neiu seletab, et Lufthansast pole kedagi kohal, sest kõik on värava juures. Ootame tükk aega, kuni Lufthansa töötaja välja ilmub. Algab vastastikune sõimlemine. Tema ütleb, et nii tehakse alati, need on rahvusvahelise õhusõidu reeglid. Tabloo kohta ütleb ta aga lihtsalt, et see on lennujaama ja mitte lennufirma rida, nii et see temasse üldse ei puutu. Meie, nördinud sellisest ülbusest, ütleme, et ärgu tulgu meile, vanadele huntidele, rahvusvahelise õhusõidu reegleid õpetama. Euroopas on lihtsalt võimatu, et reisijatega niimoodi käitutaks. Olukord laheneb lõpuks nii, et meid pannakse teistele lennukitele — kes homseks, kes ülehomseks. Teised lepivad sellega kergelt hambaid kiristades, aga minule ei sobi selline lahendus mitte üks põrm, sest minu lahkumisloa viimane päev on ju täna, ja nüüd ei saa ma ka enam kella poole üheksaks julgeolekusse minna! Igatahes jõuab vahepeal kohale Marek, kellele ma helistasin, ja kes minu asukohta tükk aega lennujaama mööda taga otsis. Nüüd võtab ta läbirääkimised enda kindlatesse kätesse. Neiu helistab tema nõudmisel lennujaama julgeolekusse ja ütleb, et ärgu me muretsegu — kui lahkumisloaga läheb üks päev üle, siis sellest ei ole midagi. Marek ei taha selle peale lootma jääda ja nõuab temalt inimese nime, kes talle selle info andis. Neiu ütleb millegi nutma- ja karjumahakkamise vahepealse äärel, et ärgu me seda temalt küsigu, temal ei ole õigust julgeolekutöötajalt nime küsida. Marek läheb ise julgeolekubüroosse, tuleb sealt tüki aja pärast tagasi ja ütleb, et talle oli tõesti öeldud, et viis päeva võib üle minna ja sellest ei tehta numbrit. Siis vormistatakse mu juba niigi kleepekatega kaetud pilet ümber homsele lennule kella 11.30-ks. Lootus, et pääsen vähemalt ööst Frankfurdis, ei täitu — edasilend Tallinna on esmaspäeval.
Hommikusöögi ajal seletab Marek mulle, milles tegelikult asi on. Nimelt meeldib hiinlastele pühade paiku palju reisida ja lennukid on väga täis. Kuna lennufirmade eurooplastest töötajad lastakse pühade ajal puhkusele, on hiinlased seal omapead ning panevad oma sõpru ja sugulasi lennukitele, jättes õigeid reisijaid maha umbes selliste meetoditega nagu mind täna.
Seda me norralasega imestasime, et mida kuradit on hiinlastel vaja nii nürimeelselt kellajast kinni pidada — mis huvi on neil lennuk tühjade istmetega välja saata? Nüüd saab asi selgeks — neil ei jäänud muud üle kui igasugusest vastutulelikkusest keelduda, sest meie kohtadele olid juba pandud teised inimesed.
Pärast hommikusööki läheme hotelli. Hotellis aga näidatakse 8. kuupäeva peale minu lahkumisloas ega julgeta mind sisse registreerida. Läheme uude hotelli, mis on rohkem kesklinna pool. Marek on mulle pidevalt rääkinud, kuidas Hiina on venelasi täis. Nüüd näen ma neid esimest korda. Kui muidu kohtad Hiinas paari valget inimest päevas, siis siin on neid iga nurga taga ja räägivad nad ikka vene keelt.
Kasutan lisapäeva ära selleks, et käia ära Suvepalees. Suvepalee on hiiglasuur park natuke linnast väljas, mis koosneb järvest ja mitmesugustest hoonetest selle ümber. Teen järvele tiiru peale ja selleks kulub oma kolm tundi. Seal on palju kohti, kus saab nautida rahu ja vaikust eemal venelastena lõugavatest hiinlastest. Sest rahvas on siin hoopis teistsugune kui lõunas. Siin ei istuta pargis vaikselt mõtteid mõlgutades, vaid hõigutakse ja naerdakse vahetpidamata kõva häälega. Mõni tuleb vastu, inisedes laulda, üks pealtnäha justkui soliidne keskealine daam aga röögib järve ääres tükk aega täiest kõrist. Ta pole ainuke, kes seda teeb — nii mõnelgi on huvitav kuulda, kuidas vaiksel järvel karjumine kõlab — ja keegi ei paista seda millekski imelikuks pidavat. Vaatan seda inimloomade karja ja hakkan mõtlema, mis on neil ühist nendega, kes need imelised majad, paviljonid, sillad, kujud, pildid ja nikerdused omal ajal lõid. Siis hakkan jälle mõtlema, et keegi ju hoiab kõiki neid kultuuriväärtusi korras ja suur osa neist on üldse restaureeritud alles sotsialismi ajal. Aga see selleks, territoorium on, nagu öeldud, suur ning ma leian piisavalt kohti, kus olla omaette ning nautida seda lummavat ilu ja energiseerivat rahulikkust.
Muide, märkimist väärib, et üsna sissepääsu lähedal tuleb minu juurde keegi noormees, kes ütleb, et ta on kunstiüliõpilane ja neil on siin näitus, kas ma ei tahaks vaatama tulla. Ütlen pikemalt mõtlemata ei. Kuskil oleks ma nagu sellist juttu juba kuulnud.
Siit võite vaadata Suvepalee pilte.
Õhtul kõnnin hotelli läheduses ringi. Siin on meeleolu palju kõledam kui lõunas. Kui seal on tänavad kaubitsejaid täis, siis siin on ainult tühjad müürid, poodegi on hõredalt. Teisest küljest on siin külmem, nii et kaubitsejatel ei jäägi muud üle kui istuda majakestes või koonduda meie Kadaka turu stiilis hallidesse.
Mind häirib, et hotell kubiseb venelastest. Olen kuulnud piisavalt Jüri pajatusi ebameeldivatest kokkupuudetest venelastega mitmetel välismaadel ja hoian neist eemale. Õnneks ei ilmuta keegi minu vastu mingit huvi.

Pühapäev, 9. veebruar

Läheme lennujaama juba 8.30-ks. Autos lõhverdab Marek, et seekord öeldakse mulle, et kahjuks tulite täna liiga vara, meil on juba kõik kohad ära antud.
Eile, kui mu lennuaeg ümber vormistati, öeldi mulle ka, et saan ilmaasjata makstud lennujaamamaksu tänase vastu ümber vahetada. Nüüd lähengi kassasse ja annan eilse lennujaamamaksu kviitungi, lootes, et tädi saab seletamata asjast aru. Tädi võtabki kviitungi sõna lausumata vastu, kuid annab mulle tänase kviitungi asemel 90Y ja keeldub kategooriliselt seda uuesti tagasi võtmast. Lähen ära nõutuna — kas täna ei ole lennujaamamaksu, või kui on, siis kuidas ma ta makstud saan? Marek leiab lahenduse — tuleb minna teise kassasse ja anda sinna 90Y. Teen seda ja asi õnnestub.
Just siis, kui uskusime, et kõik sekeldused on viimaks ometi seljataga, algab uus jama. Check-in'is vormistatakse mu pilet ära, küsitakse, kas koht akna alla või vahekäiku jne. Siis sebivad neiud tükk aega nõutult ringi. Ma ei saa aru, milles probleem on. Viimaks sobrab neiu piletiga kaasas olevates paberites, mille hulka õnnetul kombel on jäänud ka lahkumisluba, ja leiab selle. Kurat, ta ei pidanud seda punti üldse enda kätte krabama, ma andsin talle ainult need asjad, mida vaja, kuid jätsin ülejäänu taskusse tagasi toppimata. Ühesõnaga, nüüd on, nagu rahvakeeli ilmekalt öeldakse, persses. Mul kästakse kõrvale astuda, neiu hakkab teenindama järgmisi reisijaid (minu pagas on ammu linti mööda minema sõitnud) ja minuga tegelevad teised. Tuleb jälle diplomaat Marekil võitlustulle astuda. Ta käib julgeolekus ja seal ei teata midagi jutust, et viis päeva võib üle lahkumisloa tähtaja üle lasta. Öeldakse, et toogu ta kohale see inimene, kes seal eile istus. Mina ootan check-in'i kassade juures, kuni Marek asju ajab. Tüki aja pärast tuleb Marek tagasi teatega, et tuleb trahvi maksta. Trahvisummat veel ei tea. Ta läheb uuesti asja uurima. Mõne aja pärast õnnestub tal välja selgitada, et trahv on 500Y. Ta on täis otsustavust minna nüüd üles Lufthansa kontorisse ja nõuda see summa neilt sisse, aga mina ütlen, et pole vaja, ma maksan selle ära, ma tahan siit minema saada. Marek läheb tagasi julgeolekusse. Aeg läheb ja läheb (muide, vahepeal on ka juba teatatud, et väljalend jääb pool tundi hiljaks), kuni Marek tuleb tagasi ning ütleb, et kõik on korras, trahvi maksta pole vaja. Põhjuseks seegi kord võlusõnad — "töötab Riigiprokuratuuris". Nüüd viib Marek mu käekõrval VIP-ide ja diplomaatide passikontrolli, seal viskab julgeolekutädi mulle pilgu peale ja lubab läbi lasta. Viimasel hetkel selgub veel, et ka lahkumiskaart tuleb ära täita (vt. pilti all), aga see on mul õnneks juba tehtud. Edasi on juba käkitegu — kott läbivalgustusse, viimane käepigistus Marekiga ja väravasse.

Ka eilne norralane on pandud samale lennukile. Peale hakatakse laskma kell 11.34 ja me irvitame, et ukse juures öeldakse, et kuhu te tulete, lennuaeg oli 11.30, lennuk on juba ära läinud. Pärast oma eilset kogemust ei imestaks me põrmugi, kui me peaksime hakkama hiinlastele selgeks tegema, et lennuk ei ole ära lennanud, vaadake aknast välja, seal ta seisab, pealegi oleme me juba tükk aega siin istunud ja kell 11.30 ei läinud siit midagi ära, nemad aga raputaksid pead, et ei, lennuk läks kell 11.30 ära. Õnneks siiski midagi sellist ei juhtu. Saame lennukisse (milles on muide päris palju vabu kohti!) ja raputame Hiinamaa tolmu oma jalgadelt.

Omapärane sakiline jõgi kuskil Mongoolia kandis.

Mõistatuslikud ringikujulised moodustised kuskil Siberis. Oskab äkki keegi öelda, mis need on?

Asulad Uuralitest natuke ida pool.

See, et mind tagasipöördumistunnistusega Frankfurdis transiitalast välja ei lasta ja ma öö seal pingi peal magades pean veetma, on kõige eelneva kõrval juba pisiasi.

Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte