Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong
Shenzhen
Guangzhou

GUILIN

Guilin (hääldus «kuiliin»): linn Guangxi provintsis, 1.3 milj. el. Lõuna-Hiina populaarsemaid turismipaiku, tuntud maalilise looduse poolest.

Guangxi (standardhääldus «kuangsi») Tšuangi Autonoomne Piirkond: umbes viie Eesti suurune ja 46 miljoni elanikuga provints Hiina lõunarannikul Guangdongi ja Vietnami vahel. Olevat suhteliselt vaene. Siin elab Hiina suurim vähemusrahvus tšuangid (zhuang), keda on 15 miljonit. Nende keel olevat lähedane tai keelele (mis on omakorda hiina keele kaugem sugulane). Hiinlasi olevat provintsi elanikest ainult veerand.

Reede, 24. jaanuar

Umbes poole kuueks hommikul jõuame kohta nimega Yangshuo. Pärast tagajärjetut katset leida kadunud mobiili taskulambi abil saadetakse meid teise bussi. Meiega seltsib hiinlane Simon, kes oskab inglise keelt. See on jälle kolhoosibuss, umbes 15 kohaga. Istmed on juba hõivatud, aga meid pannakse põrandale väikestele plastpinkidele. Simon räägib hingestatult, kui ilus on Yangshuo, samal ajal kui Guilinis pole midagi vaadata. Yangshuos võime me "tema hotellis" väga odavalt ööbida. Ärgu me üldse lõuna poole sõitkugi, vaid olgu vähemalt aastavahetuseni Yangshuos, ja mingu alles siis Hongkongi — kui me just  i l m t i n g i m a t a  peame lennukiga tagasi koju sõitma.
Meie lähedal istub noor naine, kes aeg-ajalt kummardub ette ja sülitab aeglaselt bussipõrandale, millegipärast ilma tavaliselt sellele eelneva röginata. (Rögistamine koos sellele järgneva sülitamisega on heli, mis saadab meid Hiinas pea igal sammul.)
Sõidame tund aega, umbes kolmveerand seitse oleme Guilinis. Tasapisi hakkab koitma. Palume Simonil aidata hotelli leida. Ta ütleb, et tal pole aega, aga siis tuleb ikkagi. Ta leiab urka, kus kolmene tuba maksab 100Y. Seal ei räägita inglise keelt, dušš on ilma dušita (s.t. lihtsalt toru, millest jookseb vett välja) ja tuba on kohutavalt külm. (Kütet ei ole, ainult konditsioneer.) Võtit ei anta, hotelli tulles peab iga kord laskma tädil ukse lahti teha. Ainuke pluss on imeilusad päevatekid.

Mul on kõht tühi, aga Margus vajub kokkuvariseva pilvelõhkuja vastupandamatusega teki alla külili. Natuke aega pärast teda uinub ka Jüri. Mul ei jää üle muud kui järgneda nende eeskujule. Tuba on nii külm, et tõmban teki üle pea ja kütan tekialust hingeõhuga. Korra koputatakse uksele, aga avama minejat ei ole kellestki.
Magame umbes viis tundi ja läheme välja. Guilin on Guangzhoust märgatavalt rohkem räämas-sotsialistlik. Aga siingi on tänava ääres poeke poekese otsas. Rassiline koostis on selgesti erinev — lõuna väikeste ahvinägude kõrval on inimesi, kes on suure ümmarguse näoga nagu mongolid, ja ka keskaasialaste moodi vuntsilisi tüüpe, kellest osadel pole isegi silmad väga pilus.
Läheme ühte väiksemat sorti lihtsasse, kuid hubasesse söögikohta ja näitame, mida anda. Teed tuuakse alles siis, kui ma küsin, ja ka siis ainult minule, nii et teised peavad eraldi küsima. Toiduks on riis, mingid lihavärgid ja köögiviljad. Eestis valitseb ettekujutus, et hiina toitudes on mõnusad pehmed lihatükid, mida saab pulgaga võtta ja ära süüa. Tegelikult võid väga vabalt saada suvalist kondipuru. Kui oled tüki pulkadega suhu pannud, tuleb sellest söödamatu osa välja eraldada ja lauale panna. Aga hinnad on siin madalad — eine läheb kolme peale maksma 15Y.
Jüri leiab väga hea kaardi, mille peal on Guangxi, Guilin, Yangshuo, Beihai (sadamalinn Guangxi lõunaosas) ja üks osa Guilinist.
Guilini kandis on igal pool kõige eriskummalisema kujuga mäed. Nende nõlvadel on karstipaljandid, mis näevad välja natuke nagu meie pankrannik. Nad olevat pärit ajast, kui siin oli ookeanipõhi. (Praegu oleme ookeanist umbes 500 km kaugusel.) Läheme peatänavat pidi lähima mäe poole. Seal on Nanxi park, sissepääs maksab 6Y. (Muide, me pole veel kordagi näinud välismaalastele kehtivaid erihindu, mille üle lääne inimesed ja ka Lonely Planeti raamat kõvasti virisevad.)

Läheme mäest üles, püüame jõuda ühe tipuni, aga ei saa — viimane ots on ilma teeta ja päris järsk. Pealegi tibutab aeg-ajalt vihma ja kivid on libedad. Mina tahan tingimata edasi ronida, aga Jüri ja Margus leiavad, et nendele aitab.
Meiega seltsib keegi hiinlane, kes ütleb, et on üliõpilane ja tahab kellegagi inglise keelt harjutada. All olevat talle öeldud, et me oleme siin. Ta ronib minuga üles. Ma ei ole väga jutukas, sest mõtted on mäetipu vallutamise juures. Viimaks jõuame kohta, kust edasi ronida on täiesti võimatu. Hiinlane saab teada, et meie emakeel ei ole inglise keel, kaotab meie vastu huvi ja jätab esimesel viisakal võimalusel hüvasti.

Mäetipp, mille otsa ei õnnestunud ronida.

Siin on veel Nanxi pargi pilte.

Kogu ronimise aja kuuleme alt linna pealt muusikat, justkui käiks kuskil mingi vabaõhuetendus. Pargis isu täis lonkinud, läheme muusika suunas. Pargi väljapääsu juures hüüavad mingid tüdrukud meile "halou" ja kihistavad naerda. Muusika poole edasi minnes näeme ühe poe ees platsi ümber kogunenud rahvast. Mängib teknomuusika, mille saatel tantsivad tantsutüdrukud, kelleks on keskealised tädid. See on väga groteskne vaatepilt, hoian raskustega naeru tagasi. Siis tuleb üks naine laulma ja see on juba väga ilus. Järgmises numbris tantsivad kaks naist, üks neist meheriietes ja sonimütsiga. Nad teevad kummalisi tantsuliigutusi, mida vaadates rahvas ikka ja jälle laginal naerma pahvatab. Meie ei saa naljast üldse aru, aga kohalikel on kõhud kõveras. Edasi tuleb väike tüdruk, kes tantsib "Püha öö" saatel balletti. Kui olete vaadanud filmi "Viies element", siis seal on mingi sinine lauljanna, kelle esinemine algab ooperiaariaga ja lõpeb tümpsuga. See "Püha öö" töötlus on umbes samasugune — algab aeglaselt ja pidulikult, pärast aga läheb tingeltangliks. Tantsu ajal hakkab tibutama. Lõpuks tuleb juba lausvihma, mõned pealtvaatajad põgenevad. Tüdruk aga tantsib tõelise hiinlasena edasi, nagu ei sajakski talle lakkamatult vett krae vahele. Kui kummardus tehtud ja muusika vaikib, paneb ta jooksuga varju alla. See on professionaalsus!
Kolame linna mööda edasi.

Li jõgi.

Omapärane maja tänava ääres. Või õigemini omapärase elanikuga maja.

Tee peale jääb pank, kus vahetame raha. Jüri järel oodates märkame Margusega väljas akna taga kaht väikest tüdrukut, kes ajaviiteks aurusele aknale hieroglüüfe kritseldavad. Väga pull vaatepilt — kahju, et fotoka väljavõtmine tüdrukud sedamaid oma tegevust lõpetama paneb.
Panka tuleb sisse mingi suvaline neiu, ütleb "halou" ja küsib Marguselt, kust me oleme. Mul tekib kahtlus, et äkki tähendab "halou" midagi roppu või naljakat.
Aeg-ajalt sajab vihma. Me ostame puuvilju. Naljapärast püüan 16-jüaanist hinda alla tingida, kuid saan ta ainult 15-ni. Läheme hotelli.
Jüri leiab oma kaarti uurides, et Guilinis on apelsinide uurimise instituut.

õhtust sööma läheme kohe hotelli kõrval asuvasse sümpaatsesse restorani. Siin on midagi uut — piltidega menüü. Hiina moodi söömine on meil juba käpas — igaüks tellib ühe roa, et seda teistega jagada. Söögi ajal vaatame järjest suureneva ahvatletusega alkoholipudelite riiuli poole. Otsustame mingit hiina kanget alkoholi proovida. Tohutu vaev on müüjale selgeks teha, et tahame jooki klaasi sisse, mitte tervet pudelit. Muide, nagu selgub, müüakse Hiinas alkoholi ka klaasides, mis on kaetud äratõmmatava kilega, umbes nagu jogurtitops. Seal on siis sada-kakssada grammi sees. Võtamegi ühe sellise. Ettekandja toob pokaalid. Ta on silmnähtavalt segaduses — on ilmne, et me ei käitu hiina kommete kohaselt, aga milles probleem on, pole aimugi. Igatahes joome kolme peale 75 ml hiina konjakit. Mulle meeldib see — tal on mingi omapärane maitse, mida ma varem pole tundnud. Edasi võtame Marguse õhutusel 150 ml viina. Meile tuuakse näha kaks tükki — 38- ja 53-kraadine. Võtame 53-se. Viin on viina maitsega, mitte midagi erilist. Arve tuleb naeruväärselt väike — 80Y.
Läheme kõrvale väikesesse poodi ja ostame koogi moodi näkse. Vaatame hotellis telekat ja näeme imeilusat "Wuliangye"-alkoholi reklaami. Siis vaatame hiina miljonimängu. See on paljuski teistmoodi kui meie oma. Esimesed kolm küsimust on kahe vastusevariandiga (seal ei saa kasutada õlekõrt "50-50"), kolm kolmega ("50-50" võtab ühe vale ära) ja kolm neljaga. Mis edasi saab, ei tea, sest seitsmendast küsimusest kaugemale keegi ei jõua. õlekõrred on samad, ainult sõbrale helistades valib mängija ise numbri. Raha asemel on auhinnad, süsteemile me pihta ei saa. Alguses ei ole "nobedad näpud", vaid kandidaatidele antakse mingi ülesanne ja pealtvaatajad hääletavad, kes täitis selle kõige paremini. Üks ülesanne on näiteks (oletamisi, kuna hiina keelt me ju ei mõista) paberist poole minutiga mingi kirjamärgi väljalõikamine. Enamikul ei tule midagi välja, üks teeb millegi ähmaselt C-tähte meenutava, võitja aga lõikab välja ühe sümmeetrilise hiina hieroglüüfi. Mäng ise käib hästi kiiresti — küsimus, vastus, õige, küsimus, vastus, õige. Mingit aeglast põnevuse üleskruvimist ei ole. Selleks ajaks, kui eestlase ajju kohale jõuab, et aa, nüüd ta vastas valesti, on hiinlane juba tooli pealt püsti, saatejuhiga käe ära surunud ja kõnnib stuudiost välja.
Märkan, et Hiina televisioon ei peegelda objektiivset tegelikkust päris täpselt, nimelt selles osas, et naissaatejuhid ja reklaamides esinevad naismodellid on eranditult pikka kasvu, heleda naha ja suurte silmadega. Linna peal küll sellised ringi ei kõnni, vähemalt siin lõunas mitte.

Laupäev, 25. jaanuar

Meil on plaanis leida kõigepealt internetipunkt ja siis minna Ludi parki, kus Lonely Planeti raamatu andmeil peaks olema väga ilusad koopad stalaktiitide ja värviliste tuledega. Raamat on antud välja 2000 ja me teame, et vahepeal käis Hiinas internetikohvikute kinnipanemise kampaania. (Olen isegi lugenud artiklit, mis oli osa mõttevahetusest, kas oleks otstarbekas internetikohvikud ära keelata või mitte.) Igaks juhuks läheme siiski raamatus märgitud internetipunkte otsima. Neid ei ole. Lähedal on luksushotell "Holiday Inn". Kuna oleme kuulnud, et paremates hotellides peaks pakutama interneti kasutamise võimalust, läheme sinna küsima — äkki on. Ongi, kaks kohta, 1Y/min. Röövellik hind. Näen oma meile, jõuan paar rämpsmeili ära kustutada, siis läheb võrk umbe. Läheme ära. Nii palju oli asjast kasu, et saime kätte ilmateate: Chongqing (u. 600 km loodesse) 6—8 kraadi, vihm; Guiyang (u. 400 km lääne-loodesse) 2—4 kraadi, lumi; Kunming (u. 750 km läände) 5—17 kraadi, päike; Nanning (u. 350 km edelasse) 7—25 kraadi; Haikou (u. 600 km lõunasse) 17—28 kraadi. (Guilinis endas on natuke alla 10 kraadi ja vihmane.)
Leiame koha, kust läheb linnaliini buss Ludisse. Peatuses on selge sõiduplaan, kus on kõik peatused näha, ka ladina tähtedega. Nüüd on vaja hommikust süüa. Otsides söögikohta, satume kahe imeilusa pagoodi otsa keset linna. Käime seal natuke ringi ja pildistame, siis uurime ühte asutust, millest me ei saa päris hästi aru, kas ta on söökla või ei ole. Tuleb üks mees ja küsib, kas me tahame teed juua. Ei, me tahame süüa. Ta näitab ühe maja peale sealsamas kõrval ja tuleb siis ise meiega kaasa. Seal on ilus natuke peenemapoolne restoran. Laud on suur, aga keskmine osa on keeratav. Väga praktiline — nii saab laua teises otsas olevaid toiduanumaid kergesti kätte. Tellime raskusteta ise, sest menüü on osaliselt ingliskeelne. Meie uus tuttav, kelle Jüri ja Margus üksmeelselt Albert Josephiks ristivad (õige Albert Joseph oli ungarlane, kellega nad kohtusid Ungaris ja kellest nad veel aastaid hiljem lõbusaid lugusid rääkisid), küsib, kust me oleme. Ta teab Lätit, Venemaad ja Saksamaad, "Aishaniya'd" aga mitte. Ta küsib, kas see on Aserbaidžaan, aga seda me eitame. Nii või teisiti saab ta ettekujutuse, kus ja mislaadne meie maa on. Ta on veendunud, et meie palk on ca. 300 USD kuus, ja me ei hakka seda ümber lükkama — mida vaesemaks kohalikud meid peavad, seda parem. Ta pakub meile sõitu jõel, ühest tundmatust kohast teise tundmatusse kohta hinnaga 200Y. (Li jõel laevaga sõitmise normaalhind on raamatu andmetel 400—500Y, ühes teeäärses reisibüroos oli midagi samas suurusjärgus.) Lähtekohta tuleb sõita bussiga, kusjuures tema tuleb ise meiega kaasa. Mina olen skeptiline, kuna olen kuulnud natuke liiga ebameeldivaid lugusid röövitud paadiseltskondadest Kagu-Aasias, teised aga tahaksid minna. Margus pakub, et sõidame bussiga sinna ja vaatame — kui on mingi riiklik värk, siis läheme, kui on lihtsalt mingi mees paadiga, siis mitte. Nii palju siis Ludi pargist. Muide, Albert Joseph ise on teemajapidaja ja see, kuhu me enne minna tahtsime, oligi tema teemaja.
Sööme ära, läheme hotelli, võtame asjad ja kõnnime bussijaama. Albert Joseph sukeldub koos Jüriga piletiostjate džunglisse, meie ootame heaga eemal. Buss on jälle kolhoositüüpi. Venime umbes poolteist tundi mööda kohutavat teed, mis meenutab Venemaal käinute õuduslugusid. Teel on poriauk poriaugus kinni, tee kõrval on jubedad kuumaastikud, kaugel silmapiiril aga maalilised mäed. Sõidame läbi räämas asulate. Buss läheb täis. Konduktor on mongoli tüüpi kuunäo ja hästi peenikese häälega naine. Ühed reisijad vaidlevad temaga piletihinna üle. Konduktor sõneleb oma imepeene häälega üsna tõredalt. Albert Joseph seletab meile, et enne uut aastat tõusevad piletihinnad. Ilmselt on see seda pahast reisijat ootamatult tabanud. Minu meelest jääbki konduktoril õige piletihind saamata. Albert Joseph räägib aga selleks ajaks jubaTšehhimaa ja Slovakkia majanduse erinevusest. Oleme hämmastunud tema informeeritusest. Marguse kõrval istub noormees, kes ütleb oma rahvuseks "khoi", käib või on käinud Nanningis ülikoolis ja oskab natuke inglise keelt. Albert Josephi kõrvale satub pidevalt uusi inimesi ja ta kuulutab igaühele rõõmsalt, et aishaniya ja aishaniya. Minu kahtlused hajuvad, sest suli, kes kavatseks meid kuskil jõekäärus paljaks röövida, ei tõstaks meid nii innukalt üleüldise tähelepanu objektiks.
Muide, meil virisevad paljud, et bussides pole jalgu kuhugi panna. Nad võiksid sõita selle bussiga, siis nad meie omade üle enam ei kurdaks.

Guanyan
Yangshuo
Nanning
Beihai
Haikou
Sanya
Qionghai
Jälle Haikou
Jälle Shenzhen
Peking
Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte