Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong
Shenzhen
Guangzhou
Guilin
Guanyan
Yangshuo
Nanning
Beihai
Haikou
Sanya

QIONGHAI

Qionghai (hääldus «tshjunghai»; sh ei ole š!): väikelinn Hainani saare idaosas.

Tükk aega ei õnnestu leida midagi hotelli meenutavat. Siis läheme sisse ühte kohta, mis võiks justkui hotell olla. See osutub aga hoopis juuksurisalongiks. Ehkki juuksurisalongides on kuulu järgi teinekord bordellid ja kui on, peaks saama ka öömajas kokku leppida, läheme siiski edasi.
Ühe hotelli seinal on kolmese toa hind 276Y. Küsime sellegipoolest kolmese toa hinda neiudelt, andmaks neile võimalust hinda alla lasta. Hinna teadasaamine ei õnnestu. Nad lihtsalt ei saa meist aru ega paista väga tahtvatki. Läheme ära. Järgmises, vähem uhkes hotellis pole hindu seinal. Küsime sõnaraamatu abil kirjutades hinda ja saame teada, et kolmest tuba pole, kahene maksab 70Y. Veendumaks, et see hind pole inimese, vaid toa peale, joonistan kaks tuba ning kirjutan kummagi peale "70" ja hiina keeles "2 inimest". Neiud kinnitavad, et see on õige. Pabereid täita pole siin üldse vaja. Kui maksmiseks läheb, kirjutab neiu paberile 200. Kas siis hind oli ikka inimese pealt? Oleme juba valmis maksma, aga keegi mees, kes on tulnud meie juurde asja uurima, ütleb tüdrukutele, et ei, 140. (Ta paistab olevat mingisugune ülemus. Temagi ei räägi sõnagi inglise keelt, aga suhtub meisse selge sümpaatiaga.) Maksame 140Y ja saame võtmed. Toad on väikesed, kuid täiesti korralikud, vannitubadega. Meis tekitab elevust kummaski toas seinal olev foto, millel palja ülakehaga mees embab alasti naist. (Hoolikal uurimisel tunduvad nad olevat kollasest rassist, aga ma ei ole päris kindel.)
Muide, meilt ei tahetud all ei passe ega deposiiti, nii et me ei ole kindlad, et see ei ole bordellhotell.

Kui välja läheme, naeratab seesama mees meile sõbralikult. Otsime, kust saaks süüa. Arutame, et mao- ja rotiliha leidmisega läheb tasapisi kiireks, kuna reis hakkab lõpule jõudma. Mõne aja pärast leiame ühe söögikoha, aga see tundub liiga tavaline. Otsustame, et jätame selle meelde, kuid otsime veel. Paaris kohas kutsuvad meid tüdrukud, aga muidugi mitte sööma. Siis näeme restorani. Suure pidulikkusega juhatatakse meid lauda. Tekib tuttav probleem — kuidas tellida? Mõistagi on olemas minu hea taskusõnaraamat Frankfurdi lennujaamast, aga juba paari hiina kirjamärgi ebakindel paberilekritseldamine tekitab ettekandjates illusiooni, et meiega on võimalik suhelda. Neil on meile hulgaliselt küsimusi (ärge küsige minult, mille kohta) ning nad kirjutavad ja kirjutavad mulle paberi peale, kuni mul viimaks õnnestub nende hoog peatada ja selgitada, et ma ei saa mitte mõhkugi aru. Kuna minu sõnaraamatus on ka hiina-saksa osa, mis on järjestatud pinyin'i järgi, siis loodan, et äkki õnnestub mingisugunegi suhtlemine, kui ma palun neil kirjutada hiina keelt pinyin'is. See osutub aga kõvaks pähkliks. Vaatame mitte päris ilma lõbususeta, kuidas teenistusvalmis ettekandjad, keda on laua ümber korraga keskmiselt neli-viis, mõistatavad üksteise võidu, kuidas üht või teist sõna hiina keele normi järgi hääldada tuleks. Seega on ka sellest suhtlemisviisist kasu vähe, me saime aga suurepärase näite Hiina keelelisest ühtsusest või õigemini selle vähesusest.
Õnneks on üks sein täis akvaariume, kus ujuvad igasugused elukad. Enamikus on need kalad, aga üks on midagi mao ja kala vahepealset, kes laksutab meie poole hambulisi lõugu.

Pilt on tehtud pärast sööki. (Algul oli neid akvaariumis kaks.)

Otsustame, et prooviks seda, sest päris madu ei paista. Kuna me ei ole niimoodi otse akvaariumist varem tellinud, peame paremaks sõnaraamatu abil küsida, kui palju madukala maksab. Ettekandja saab paberi peale kirjutatud pinyin'is sõna "san" (kolm) ja hakkab kolleegiga arutama, kuidas "kümmend" pinyin'is võiks olla. Suudan talle selgeks teha, et araabia numbreid ma siiski tunnen. See tekitab suurt kergendust ja ettekandja kirjutab paberile "30". See pole mingi raha. Margus aga tuleb selle aja peal juba välja kuskilt tagaruumist ja ütleb, et seal on mingi roti ja orava vahepealne loom. Läheme koos akvaariumidetagusesse ruumi, kus on jube loomaaiahais ja mõned puurid lindude-loomadega. Ühes nendest on natuke rotjad pikkade küünistega loomad, kes ronivad mööda puuriseina. Otsustame, et võtame ühe sellise ka.
Lootes, et kuskil on ikkagi mõni üllatusmadu peidus, näitan ettekandjale sõnaraamatust sõna "madu". Ta näitab sellesama madukala peale. Pole midagi teha. Läheme lauda tagasi. Tee on juba valatud. Ettekandjate küsimused pole mitte lõppenud ja aru saame me neist sama vähe kui enne. Näen ühte naist kellelegi helistamas. Mõtlen, kas kutsutakse inglise keele oskaja kohale. Naine annab telefoni minule. Toru otsas on inglise keelt kõnelev mees, kes paari sissejuhatava fraasi järel küsib, mida me süüa tahame. Ma ütlen, et me juba näitasime, mida me süüa tahame, ja püüan seletada, et ma ei saa aru, mis probleem personalil on, aga ta ütleb, et "Please speak more slowly." Ta küsib, mida me süüa tahame, kas meat, vegetables, mida. Iga asja peale, mis mina ütlen, kõlab vastuseks "Please speak more slowly." Lõpuks loobun ja annan telefoni tagasi. Pärast pikka askeldamist antakse mulle jälle telefon. Seal on seesama mees, kes ütleb, et meie arve on kolmsada millegagi jüaani. Mille eest? Lootusetu — ainus vastus, mis ma saan, on "Please speak more slowly."
Sel ajal, kui ettekandjad ringi sebivad, joome meie teed, arutame toimuvat omavahel ja tunneme ennast hästi. Ootame põnevusega, kuidas nad olukorra lahendavad. Muide, suhtlemine käib väga sõbralikult, naeratades. Pole näha vähimatki kannatamatuse märki.
Üks ettekandja toob arveblanketi, millele on kirjutatud neli asja. Sõnaraamatu abil õnnestub mul talle selgeks teha, et ma tahan teada, mis asjad seal kirjas on. (Uskumatu, et küsimuse "Mis asi see on?" esitamine võib nii raske olla!) Esimene on madukala, mis maksab 30Y. Teine asi on rott, umbes sama kallis. Kolmas asi on üle saja. Küsin, mis see on. Ettekandja palub mul järgneda ja näitab ühele akvaariumile, mis paistab olevat tühi. Ma ei saa mitte midagi aru. Ettekandja viib mu akvaariumidetagusesse ruumi ja õngitseb kahvaga välja mingi jubeda vingerdava eluka, mis näeb välja nagu mingi krabiline. Loom on ise üsna väike, aga tal on hästi pikk peenike ork sabaks. Kust nad küll selle peale tulid? Ütlen, et seda me küll ei taha. See tõmmatakse nimekirjast maha. Jääb neljas asi. Mis see on? Meile tuuakse laua peale pott, milles on mingid tundmatust materjalist rõngad, ja küsitakse, kas me tahame seda. Palju? 58. Otsustame, et toogu siis. Pott viiakse jälle ära, ilmselt oli see mõeldud kellelegi teisele. Siis näidatakse meile kurki ja teekannu. Ei saa aru — kas nad tahavad tee sisse kurki panna? Mõne aja pärast tuuakse lauale supp, mille sees on need äsjanähtud vigurid ja kurki. Seda tähendaski kurgiga teekannu peale näitamine!
Etendus jätkub. Riis õnnestub ettekandjale selgeks teha (kuigi sõnast "fan" ta loomulikult aru ei saa), aga siis tuuakse jälle telefon. Mees küsib, mida me juua tahame. Otsustame, et võtame valget veini. Ütlen mehele "white wine". Ei, ta ei saa aru. Näitan ettekandjale sõnaraamatust hiinakeelset sõna "valge vein". Ta ei saa aru, mis asi see on. Läheme siis Margusega leti juurde ja laseme endale riiulis olevaid veine näidata. Meile ulatatakse üks punane vein, teine punane vein, kolmas punane vein jne. Viies või kuues pudel kannab silti "coffee wine". Kangust on tal 12,6 kraadi. Otsustame, et proovime seda. Läheme lauda tagasi, hakkame suppi sööma ja vaatame vähem naerda püüdes, kuidas õbluke ettekandja maadleb veinipudeliga. Püüan talle märku anda, et andku pudel meie kätte, aga ta jõuab enne selja pöörata.
See on muide tavalisest peenem koht, sest suppi juurde tõstmas ja teed juurde valamas käib ettekandja. Meil endal ei lasta midagi teha. Kui sellega, et teed valatakse hoogsalt ja laias kaares, muist tassi ja muist lauale, oleme juba harjunud, siis supitõstmine nii, et suur osa sellest laudlinale (mis on alguses, nagu ikka, lumivalge) loksub, on meile uus. Viimaks saab ka pudel lahti ja meile serveeritakse veini — konjakiklaasides ja konjakikoguses. Konjakiklaasist on teatavasti üsna ebamugav juua, eriti veini toidu kõrvale. Aga ega pudelit meie kätte ei anta, neiu käib pidevalt juurde valamas. Tüütu, aga mis teha. Maitselt meenutab vein muide lahjendatud masinakohvi — sellist, mis on seisnud ja hapuks läinud. Alkoholimaitset eriti ei ole, ju seal siis see 12,6 kraadi on.
Sööme suppi ja vestleme sundimatult. Kui supikauss on tühjaks söödud, viiakse ta ära. Nüüd tuuakse rott, poti sees, mille all põleb tuli. See on juba natuke sedamoodi nagu Eestis hiina restoranides. Rotist on tehtud väikesed tükid kontidega ja teda on üsna vähe. Süües tundub ta nagu luu ja nahk, kusjuures see nahk on umbes 2 millimeetri paksune ja hambad temast läbi ei lähe. Pärast saan ka paar tükki, millel on naha all natuke liha. Liha on hea maitsega, aga paganama vähe on teda. Ent kohe saabub ka madukala. See on suurel vaagnal ilusate paraja suurusega tükkidena. Ta näeb välja nagu kala ja maitseb samuti nagu kala. Maitse on väga hea ja luud on talutavad. Seda ajame näost sisse nii, mis läheb.
(Muide, kogenud kalamees Raivo teadis rääkida, et see olevus on mureen ja ta on ikkagi kala, angerja sugulane.)
Rotilihatükkide juures on ka mingid marjade moodi asjandused, natuke väiksemad kui kibuvitsamari. Margus tõstatab küsimuse, kas need võivad olla roti munandid. Aga see hüpotees kummutub (kumbub?) kohe, kuna Jüri ütleb, et ta on neid juba kaks või kolm tükki ära söönud. Sellegipoolest juurdub meie kõnepruugis nendele asjadele nimetus "rotimunad".

Restoranis on selle aja peal rahvast päris palju ja meid enam väga ei vahita. Meie laua ümber ei ole enam ettekandjate parve ja paaril korral õnnestub meil koguni ise teed valada. Veinipudelit hoitakse siiski kindlas kohas kõrvallaual. Aeg-ajalt käivad ettekandjad sõnaraamatut küsimas, et sealt ei-tea-mida vaadata, siis tahetakse ühest teisest lauast teada, kust me oleme. Margus võtab jälle välja oma viieeurose ja näitab, kus Eesti on.
Kala me lõpuni süüa ei jaksa, aga oletame, et ära süüakse ta niikuinii. Arve tuleb 309Y. Meil pole vähimatki aimu, kust selline summa tuli (Margus räägibki pärast, et ettekandja oli arvet tuues natuke värisenud), aga mööname, et keele mitteoskamise eest tuleb maksta. Ja see etendus oli seda raha igatahes väärt.

Käime veel linna peal ringi. Tänavakaubitsejad panevad juba asju kokku. Kell on 11 paiku.
Sõnumikeskus on hulluks läinud. Keegi on saatnud Jürile messi, aga Jüri telefonile edastatakse see mitte üks kord, nagu peaks, vaid juba neljandat korda.

Reede, 31. jaanuar

Ühel kõrvaltoal on uks lahti. Vaatan, kuidas koristaja põrandalt mingit soppa kokku riisub. On vist kõva pidu olnud.
Jüri on saanud oma messi juba kaheksa korda. Hiljem päeval lisandub veel üheksas.
Kuna me tahame veel pärast kella 12 ringi kolada, otsustame, et paneme asjad ühte tuppa, anname teise toa ära ja lepime kokku teise toa hilise väljaregistreerimise. Käime hommikust söömas selles teises kohas, mille eile leidsime. Seal on ingliskeelne menüü. Asutus osutub mingiks kiirtoidukohaks, kus pakutakse hamburgereid, jäätist, kohvi jms. Võtame erinevad hamburgerieined ja jäätised. Eines on lisaks hamburgerile friikartulid ja külm teejook. Tellimusega läheb tükk aega aega, kusjuures jäätised tuuakse millegipärast esimesena. Ketšup on hiinapäraselt pisikeses maitseainekausikeses, mis aga kõige huvitavam — hamburgeri söömiseks antakse igaühele kilekinnas. Päris praktiline. Hiinas osatakse isegi hamburgeri serveerimisest sündmus teha.

Kuna Qionghai linna kohta pole Lonely Planeti raamatus mitte kui midagi, võtame suuna liiklusmärgil olevale objektile nimega "Coconut Village" ja hakkame teed mööda astuma. Me ei tea, kui kaugel see on, aga me ei peagi ilmtingimata sinna välja jõudma. Läheme linnast välja, siis üle silla, kust avaneb ilus vaade, ja keerame maanteelt ära pinnasteele, mis viib küla juurde. Sealt läheb omakorda rada metsast läbi ja põldudest mööda tagasi jõe äärde. Läheneva hiina uusaasta puhul käib kõikjal pidev paugutamine. Džungellike puude ja põõsaste vahel kõndides on tunne, nagu oleks sõda lahti. Aga kui ka päriselt oleks alanud näiteks Vietnami invasioon, siis võimalik, et seda polekski uueaastapaukude taustal märgata.

Koerad olid Hiinas haruldane nähtus.

Läheme jõeäärt mööda maanteest eemale ja siis uut rada pidi põldude äärest küla vahele. Tee ääres on puude-põõsaste vahel majad, siin-seal käib paugutamine, aga inimesi pole näha peaaegu üldse. Luusime tükk aega ringi. Jüri näeb ära selle aasta esimese liblika. Pärast läheme suurte riisipõldude vahelt (alumisel pildil) maanteele tagasi. Astume seda pidi läbi väikeasulate. Kohtame palju sõbralikku haloutamist. Mõni viipab, vahel viipame vastu.

Kohtumine kohaliku kultuurfauna esindajaga, kes suhtus meisse üsna rahumeelselt, või õigemini ei teinud meist väljagi.

Tüki aja pärast pöörame jälle suurelt teelt kõrvale ja jõuame mingi paviljoni juurde, kus on eri külgedel neli hästi ilusat pilti. Istume seal meeldivas päikesevarjus ja filosofeerime. Oleme kõndinud kaks ja pool tundi. Arutame seda haloutamist. Kui ma Jürist õigesti aru saan, olla kuskil mainitud ka võimalust öelda "haloule" vastu "zhongguoren" (hiinlane), aga see võivat inimese segadusse ajada, kui ta ei mõelnud oma "haloud" halvasti. Meie valitud strateegia — võtta "haloud" teretusena ja vastata sellele "ni hao" — töötab hästi, sellepärast jääme selle juurde ka edaspidi.
Mõnda aega puhanud, läheme maanteed mööda Qionghaisse tagasi. Oleme endiselt tähelepanu keskpunktis, autodest tervitatakse meid pidevalt, suhtumine on sõbralik.
Tagasi linnas astun sisse apteeki ja küsin midagi päikesepõletuse vastu. Apteeker saab aru sõnaraamatus olevast sõnast "päikesepõletus", aga anda ei ole tal mulle mitte midagi. Nähtavasti sellist probleemi Hiinas ei eksisteeri. Ka poes ei ole mul rohkem õnne.
Ostame puuvilju ja otsustame, et sööme täna viimaks Jüri sünnipäevatordi ära. Leiame tordipoe, valime tükk aega torti, aga siis selgub, et seda, mida meie tahame, millegipärast ei saa. Müüa on väljapandud tosinast tordist ainult kaks. Ostame ühe nendest. Tädi annab juurde pataka küünlaid, plastmassnuge ja -kahvleid ning papptaldrikuid. Sööme tordi hotellis ära. Küünlaid me põlema siiski ei pane, kuna neid on kõigest 24.
Kell on natuke neli läbi, kui otsustame ära minna. Bussijaamas on meil natuke raskusi koha leidmisega, kust sisse saab. Ka pileti ostmise kohta ei paista. Kasutame äraproovitud taktikat — läheme suvalise luugi juurde ja küsime, kust saab osta piletit Haikousse. Tädi saadab meie juurde ühe naise, kes ütleb, et järgnege mulle, ja viib meid teise saali, kus me näeme juba isegi kolme piletikassat, millest kaks töötavad. Võtame järjekorda ühe kassa juurde, kus on kaks inimest ees, aga meie teejuht läheb kolmandasse, tühja kassasse ja kutsub meid sinna. Piletid maksavad 20,50Y tükk. Bussi väljumisaeg on — üllatus, üllatus — 17.00. Sinnani on umbes 50 minutit aega. Kuna midagi targemat pole teha, võtame istet ja ootame. (Vahepeal teeb üks hiinlane minuga juttu ja küsib, kas oleme Ameerikast. Ta ei tea Eestit, kuid saab aru, kui ütlen "Ouzhou" — seegi sõna hakkab mul tasapisi selgeks saama.) Umbes veerand tunni pärast kontakteerub meiega tädi, kelle poole esimesena pöördunud olime. Ta annab oma luugist märku, et me bussi peale läheksime. Läheme siis. See on jälle kolhoosibuss, aga videoga. Rahvas voorib edasi-tagasi. Hiinlastele on bussiga sõitmine täielik sündmus — ei saa lihtsalt nii, et istud bussi peale ja sõidad. Käib kirjeldamatu karjumine ja edasi-tagasi sebimine. Meid jäetakse siiski rahule, kui mitte arvestada seda, et piletid võetakse ära, viiakse jaamahoonesse kellelegi näitamiseks ja tuuakse tagasi. Umbes kell kolmveerand viis hakkame liikuma. Nii palju siis piletile kirjutatud väljumisaja tähtsusest.
Sõidame natuke üle tunni. Haikou pool on pilves ja natuke jahedam. Täna veel punanahksematena kui eile pole meil selle vastu midagi.

Jälle Haikou
Jälle Shenzhen
Peking
Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte