Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong
Shenzhen
Guangzhou
Guilin
Guanyan

YANGSHUO

Yangshuo (standardhääldus "jangšuo", kohalikud ütlevad "jangsuo"): väikelinn Guangxi provintsis Guilinist 60 km lõunas. Lääne seljakotituristide armastatuim sihtkoht Lõuna-Hiinas, võib-olla ka kogu Hiinas.

Jõuame Yangshuo bussijaama. Albert Joseph oli soovitanud meile ühte hotelli, mis on ka Jüri kaardil olemas. Igaks petteks helistame aga veel eile hommikul Guilinis kohatud Simonile — mine tea, äkki on temal midagi paremat pakkuda. Simon ütleb Jürile, et tuleb kümne minuti pärast bussijaama.

Osa sõiduplaanist Yangshuo bussijaamas.

Kümme minutit venib küll meile harjumuspärasest natuke pikemaks, aga Simon on meid nähes üliõnnelik ja viib meid pikema jututa (või õigemini öeldes pikema jutuga) hotelli. (See linn on nii väike, et igale poole minnakse jalgsi.) Ta seletab, et oli just koos sõpradega, kes olid talle külla tulnud. Nad söönud koeraliha. Loodame, et ehk kutsutakse meidki — oleks tore olla hiinlaste seltskonnas ja muidugi koeraliha süüa, mis tuleks ju Hiinas käies ometi ära proovida.
Hotellis õnnestub Simonil kaubelda meid kaheks ööks jääma, või õigemini algul kaheks ööks registreeruma ja siis edasi otsustama. Oleme muidugi veendunud, et kaks ööd on tingimatu maksimum, mis me ühes kohas olla tahame. Hotelliöö maksab muide 20Y nägu. Toas on kolm voodit, vannitoas on lahtine dušš ja WC-ks on auk põrandas. Aga muidu on kõik puhas ja ilus. Simon tuiskab siia-sinna, seletades, et sooja veega pole mingit probleemi, lihtsalt lülitad gaasiboilerile gaasi sisse (pistab vannitoas käe mingi kapi sisse ja sehkendab seal midagi). Siis laseb Simon dušikraanist vee jooksma. Järgmisel hetkel on ta juba koridoris ja keerab mingi aparaadi nuppe. Ma imestan, et ta vee jooksma unustas, ja hakkan mõtlema, kas mitte minna ja keerata see kinni, kui Simon on juba vannitoas tagasi ja näitab, et näe, vesi ongi soe.
Simon küsib, kas me tahame süüa kohe. Ütleme, et jah, kohe. Kõnnime mõnda aega mööda tänavaid, siis aga küsib Simon, kas oleksime nõus söögiga 20 minutit ootama. Loomulikult oleme, ega me ei mõelnudki "kohe" all viie minuti jooksul! Siis viib ta meid ikkagi enda juurde. Ta küsib, kas me oleme koeraliha saanud. Ütleme, et ei ole, aga tahame proovida. Simon elab hotelli lähedal neljandal korrusel. Seal on meie kolmesest hotellitoast natuke väiksem tuba, selle taga on köök ja WC ning võib-olla veel midagi. Umbes poole toa pindalast täidab suur laud. Käime mööda tuba ringi ja uudistame hiinakeelset gloobust. Vaatame igatsusega nelja õllepudeli poole. Simon toob tee ja mõne aja pärast taldriku, millel on liha köögiviljadega. Mõtleme, kas peaksime enne sööma hakkamist ka võõrustajat ootama, aga peagi muutub arutelu, nagu juristid ütlevad, ainetuks, sest taldrik on tühi. Mõtleme, kas see oligi koeraliha. Järgmisel taldrikul, mille Simon toob, on tomatid, siis tofu, siis kanamunad (kõik muidugi kunstipäraselt valmistatud). Simon toob muudkui taldrikuid ja meie sööme, kuuldes ikka köögist särisemist, mis annab märku, et veel midagi on saabumas. Vahepeal käib Simon ja pakub meile õlut, seletades, et see on kohalik ja muidugi hästi hea. Kiitus osutub õigustatuks - see on esimene hiina õlu, millel on õlle maitse. Viimaks tuleb siis koeraliha. Ta näeb välja nagu hästi läbikasvanud sealiha, maitse on natuke teistsugune. Simoni seletab, et tavalisi koeri ei sööda. See on spetsiaalne koeratõug, nn. kollane koer, keda kasvatataksegi spetsiaalselt söömiseks. Kui aga nüüd järgi mõelda, siis ega neid mittesöögikoeri Hiinas ka linna peal ringi jooksmas näha pole.
Arutame omavahel, kas peaksime Simonile raha pakkuma või mitte. Pärast suurt kõhklemist otsustame, et küsime temalt. Simon ütleb, et ei, ei, söögi eest ta küll raha ei võta, aga kas me võiksime anda talle õlle eest 40Y, kuna see ei olnud tema oma? Anname ega hooli loomulikult pisiasjast, et seda on tunduvalt rohkem kui õlu maksab.
Nüüd viib Simon meid kõrtsi. Mujal Hiinas on võimatu leida sellist kohta, kus õhtul maha istuda ja klaasike õlut juua. Yangshuos on aga kõrts kõrtsis kinni. Meie oma on väike, all on kõigest mõned lauad. Läheme trepist üles rõdule, kus on kaks lauda. Rõdupõrand kõigub jalge all. Simon läheb WC-sse, meie tellime õlled ja võtame temale ka. Menüü on kakskeelne ja ka sõbralik ettekandja räägib inglise keelt. Kui Simon tuleb, ütleb ta, et ei-ei, ma enam ei jõua juua, aga kus ta pääseb. Ta toob renju-mängu (meil tuntud paberimänguna "viis ritta"). Lauamängud on kõrtsis tõepoolest suurepärane meelelahutus. Mängime üksteisega ja meil on väga lõbus.

Margus leiab pataka hiina õpikuid. Üks õpik on aabits, kus on suured pildid ja natuke juttu, igale märgile pinyin-transkriptsioon peale kirjutatud.

Teine on matemaatika õpik. Kolmas on lugemik, kus on kahe-kolme lehekülje pikkused tekstid pinyin'ita ja iga teksti järel kastike, milles on pool tosinat uut hieroglüüfi koos pinyin'iga.

Teame väga hästi, et kollased ei kannata alkoholi kaugeltki nii nagu meie. Päästmaks Simonit piinlikust olukorrast, küsin temalt oma pudeli tühjaksjoomise järel, kas ma võin kallata endale tema pudelist. Simon lubab rõõmuga.

Simon pakub, et näitab meile homme Yangshuo ümbrust. Meil on selle üle ainult hea meel.

Hotelli tagasi minnes oleme väga lõbusas tujus. Taome Margusega maas vedelevat väikest mandariini. Kui see puruks läheb, siis satub ette tühi õllepurk. See teeb kõva kolinat. Jüri nõuab, et me ei käituks nagu soomlased, aga me ei tee temast välja.
Ka siin ei ole hotellis kütet.

Pühapäev, 26. jaanuar

Magada on jahe, aga siiski talutav. Simon tuleb, nagu eile kokku lepitud sai, üsna vara hommikul (mingi pool üheksa vist), pea suuri plaane täis. Hommikust sööme turuplatsil vabas õhus hiinlaste keskel. Simon räägib, et kõigepealt läheme jalgrattaga sõitma, siis tuleb mingi koobas, siis mingi bambusepaat jne. Ta küsib selle kõige eest 120Y. Nõustume. Sööme rahulikult kõhud täis ja läheme siis jalgrattalaenutusse. Seal selgub, et Simon tahab 120Y mitte kolme peale, vaid igaühelt. No mis teha, maksame. Saame igaüks ratta. Väljanägemine on neil natuke räsitud, aga konstruktsioonilt on nad, nii palju kui mina hinnata oskan, igati korralikud mountain bike'id, 21 käiku ja puha. Sadulate ja lenksude kõrgus tahab sättimist, nii et meil läheb seal eht hiina kombe kohaselt päris tükk aega aega. Simon ütleb, et sõitke natuke platsil ringi, harjuge ratastega. See on hea nõuanne, sest minul tuleb kohe kett maha, Jüril mõne minuti järel. Saame uued rattad ja Simon ütleb, et me platsi peal rohkem ei sõidaks — me ei oskavat korralikult käiku vahetada vms. ja see võivat ratta siin platsi peal ära rikkuda. Tuleb meelde rullnokkade auto, kus akent ei tohi lahti teha, sest ta ei käi kinni, ja välja tuleb ronida pagasniku kaudu, sest uksed ei käi lahti. Igatahes rohkem rikkeid ei juhtu, Marguse ratas hakkab streikima alles pärast, tee peal. (Seda näitab etteruttavalt järgmine pilt.)

Kui sadulad on viimaks mugavalt paika seatud, asume teele. Seni olin sadat sorti sõidukite Browni liikumist — Hiina linnaliiklust — näinud ainult jalakäija suhteliselt ohutust perspektiivist, nüüd aga pean ise putukana leidma ohutu tee suurematest mööda. Hingan kergendatult, kui välja maanteele jõuame. Mõne aja pärast pöörame külavaheteele. Sõidame kaua mööda soparadu ilusate põldude ja haledate hurtsikute vahel.

Hooti sajab vihma, kapuuts käib pähe ja peast ära. Üks naljakamaid elamusi on iga minut kokku variseda ähvardav sara jõe kaldal, mille seest kostab valju piiksumist, paugatusi jms. tüüpilisi arvutimänguhelisid. Loomi on liikvel vähe. Näeme aga ära toidukoera — see on pilusilmne ja kollast värvi. Nad ei haugu, liiguvad uimaselt kõndides (kui üldse) ja pelgavad inimesi.
Simon näitab meile vaatamisväärsust — puhta veega jõge. Ta ütleb, et selle jõe vesi kõlbab juua. Mina ei ole selles nii kindel.
Paar korda teeb Simon nagu eilne mootorpaadimeeski peatuse ja ütleb, et siin on nüüd hästi tähtis koht, kus peab ilmtingimata pilti tegema. Pikapeale hakkab lausa natuke piinlik, et meie teeme pilte just seal, kus meile meeldib, aga mitte seal, kus tema arvates peaks.

Pika rattasõidu järel märkame, et pükstel on jube sopp. Isegi joped on selja tagant poripritsmeid täis, sest tagaratastel pole porilaudu ja nad peksavad soppa üles. Aga see rattasõit oli seda igatahes väärt. Pealegi lubab Simon meie riided ära pesta lasta.
Jõuame mäe juurde, millel on auk sees. Otsustame sinna üles ronida. Pärast mitmetunnist rattasõitu võtab see mägi tõsiselt võhmale. Ainult Margus silkab üles, nagu poleks häda midagi.
Mäe all on veemüüjad tädid, kes on meil oma pudelitega seljas nagu takjad. Üks ronib isegi poolde mäkke kaasa. Täna saan ma korralikult selgeks väljendi "buyao" (ei taha). Simon õpetas meile küll, et tuleb öelda "buyao xiexie" (tänan, ei), aga ma arvan, et sellistele tüütustele pole mingit «xiexie't» vaja.
Kui tahate, võite vaadata sellest mäest pilte. Mäe nimi on muide Kuumägi.
Edasi istume jälle rataste selga ja Simon viib meid koopa juurde, kuhu ümbruskonna elanikud põgenenud sõja ajal Jaapani armee eest. Loomulikult on sealgi ümber park, tiik, 1400-aastane puu jms.

Simon sõidutab meid bambusparvega. See on hästi pikkadest kokkuseotud bambuseritvadest ja mäletamisi umbes poolteist sammu lai.

Edasiliikumine käib pika ridvaga põhjast tõugates, mis on Simonil suurepäraselt käpas.

Tiirutame natuke tiigi peal ringi, siis näitab Simon meile suurt koobast, kuhu kavatsetakse teha diskosaal. (Need hiinlased on hullud!) Läheme edasi. Simon on sissepääsu juurest kaasa võtnud neli küünalt. Oletan, et ju on kombekas neid kuhugi põlema panna — sõjakangelaste mälestuseks vms. Ühe väiksema koopa juures istuvad lõkke ääres kolm poissi — kaks tükki nii 10—12, üks väiksem, võib-olla kaheksane. (Aasialased näevad muidugi noorelt nooremad välja, nii et võib-olla tuleb nendele arvudele paar aastat otsa panna.) Simon hakkab nendega rääkima (tundub, et mitte hiina keeles) ja nad vestlevad tükk aega, meil pole õrna aimugi, miks või millest. Lõpuks tulevad poisid meie juurde. Mõtlen, kas nüüd on õige aeg öelda, et me eelistame tüdrukuid ja igatahes mitte nii noori. Olen siiski vait. Simon annab kõige väiksemale poisile natuke raha ja poiss jookseb minema. Nüüd räägib Simon meile, et poistel on koolivaheaeg ja neil pole midagi teha, nii nad istuvad siin koobaste juures, teevad lõket ning kolavad ja ronivad ringi. Tema ise veetnud poisipõlves oma koolivaheajad samamoodi. Ta ütleb, et me võtame poisid koobastesse kaasa. Mõne aja pärast tuleb väike poiss jooksuga tagasi, kolm küünalt käes. Simon näitab kuskilt kalju äärest peaaegu püstloodis alla minevale porirajale, et noh, hakkame siis minema. Ei, ta ei tee nalja, siit tulebki alla minna. Aga see pole midagi selle kõrval, mis tuleb natukese aja pärast. Jõuame ühe kitsa koopasuu juurde ja Simon paneb küünlad põlema. Nüüd saame aru, milleks neid vaja on. Sees on ju kottpime. Igaüks võtab ühe küünla ja me läheme sisse.
Koopad koosnevad ebakorrapärase pinna ja kohati teravategi nukkidega kivimassist. Käigud on laiemad ja kitsamad, kõrgemad ja madalamad, kord tuleb ronida alla, kord üles, kord kõndides, kord roomates. Simon ja poisid lasevad ringi nagu oravad puu otsas, meile aga näidatakse vastutulelikult, et pane jalg siia, haara käega siit, siis saad panna teise jala siia jne. Kõigele lisaks hargnevad käigud nagu ehtne labürint, nii et omapäi me siit küll väljapääsu ei leiaks. Kui kõik küünlad ära peaksid kustuma, siis arvatavasti ka Simon mitte.
Kõige hullem on tagasitee. Simon avastab, et sealt, kust ta meid välja tahtis viia, ikkagi ei saa, kuna tuleb ühest üsna laiast lõhest üle astuda ja isegi tema on nõus, et meie jaoks on see liiga ohtlik. Üks poistest, kes on juba teisel pool lõhet, tuleb pettununa tagasi. Siis arutatakse võimalust minna välja läbi põlvekõrguse vee. Selgub aga, et veeni jõudmiseks tuleb mingist ei tea kui kõrgest järsakust alla ronida. (Kui kõrge see on, pole pimedas näha ja küünal nii kaugele ei näita.) Kive alla loopides ja sulpsatuste kõla omavahel arutades jõuavad Simon ja poisid siiski otsusele, et täna on vesi natuke liiga sügav. See tähendab, et tuleb minna tuldud teed tagasi. See on palju raskem kui tulemine.
Simon seletab meile, et turistidele reklaamitavad koopad on kõik ilusaks tehtud, tuledega jms., aga need siin on õiged koopad. Sellele on raske vastu vaielda.
Väljas läheme tagasi teist teed, ronides üles ja alla kõigest meetri-pooleteise kõrgustest porijärsakutest, kus ei ole muud muret kui vastupanemine kiusatusele haarata ronimise hõlbustamiseks kinni taimedest, mille varred on täis pisikesi okkaid.
Oleme väga väsinud, sellepärast sõidame Yangshuosse tagasi mööda suurt maanteed, mitte nurgataguseid pidi. Simon ütleb, et meie riiete pesemine võtab aega umbes kaks tundi. Aga pärast rataste tagasiandmist sööme veel "restoranis". See on lahtine kiviboks, umbes nagu meil on need väikesed autokummide vahetamise töökojad. Sees on kaks madalat puulauda. Sealsamas kõrval tehakse ka süüa ja me valime välja, mida tahame. Teel "restorani" ostsime Simoni soovitusel kaks hiidapelsini, mille nimi olevat inglise keeles "pomila". (Hiljem saime teada, et eesti keeles on ta "pomel" — aitäh Tallinna Stockmanni kaubamaja puu- ja köögiviljaosakonnale!) Need on võrkpallist natuke väiksemad paksu koorega tsitruselised, õige natuke greipi meenutava maitsega. (Sama liiki vili on järgmisel pildil, mis on tehtud mitu päeva hiljem. Võrdluseks on kõrvale pandud mobiiltelefon "Nokia 5110".)

Pärast sööki läheme hotelli ja anname riided pessu. Ma kasutan juhust ja viskan lisaks täna poritatutele hunnikusse ka teisi riideid, mis pesemist tahavad. Siis lesime tekkide all, lõdiseme, vaatame ingliskeelset televisiooni (sest loomulikult on selleski hotellis televiisor) ja ootame.
Simon käib vahepeal seal ja ütleb, et riided saavad valmis umbes üheksast. Külm muutub järjest talumatumaks. Üheksa paiku tulevadki riided. Simon tahab meid nüüd kõrtsi viia. Ütlen, et tahame proovida maotaid (kange hiina alkohol; sain seda Eestis natuke maitsta, maitses nagu õunaatsetoon). Simon ütleb, et maotaid joob vaid Hiina president. Miks? Sest see on nii kallis — 300Y pudel. Siiski lubab ta meid viia kohta, kus on maotaid.
Kõrtsi nimi on "7th Heaven" ja ta on üsna täis. Selline hulk valgeid inimesi ühes kohas on Hiina kohta väga harjumatu. Tundub, et siin on ka hotell — pidevalt tuleb ülevalt mingit rahvast, kes räägivad personaliga nagu omainimesed. Üsna kohe pärast seda, kui maha istume, tuleb üks valge tüdruk küsima, kust me oleme. Vastuse saanud, läheb ta jälle oma seltskonda tagasi. Ettekandja oskab inglise keelt ja ka menüü on ingliskeelne. Maotai maksab 40Y unts (ehk siis 3 cl). Algul lööb see hind pahviks, kui kohalikud viinad on 6Y, aga siis hakkame mõtlema, et Eesti hindadega võrreldes pole see üldse hull. Tellime igaüks 3 cl. Simon keeldub kategooriliselt, ehkki võtab pärast natuke Jüri juurest. (See olla tal teine kord elus maotaid juua.) Maotai on täpselt sama maitsega nagu see, mida kodumaal maitsesin. Mulle õudselt meeldib. Kui umbes 10 g joodud, tunnen, et hakkab pähe hakkama, sellepärast tellin süüa. Pärast on olla normaalne, mingit purjusolemise tunnet ei ole.
Jüri on vahepeal saanud kinnituse meie kahtlustele, et Simon ei olegi hiina rahvusest. Ta on nimelt tšuang. Arendan temaga sel teemal vestlust, püüdes teada saada, milles siis seisneb tšuangi autonoomia Guangxis. Palju targemaks ma ei saa, peale selle, et tšuangid saavad riigilt kergemini pappi kui hiinlased. Simoni jutus pole aga vähimatki märki rahvuslusest, pigem jääb mulje, et ta on Hiina riigi ühtsuse veendunud pooldaja. Muidugi ei tee ka mina mingeid sellesuunalisi vihjeid.
Küsin veel, kas "halou" tähendab hiina keeles midagi kahtlast. Simon ütleb, et see tähendab "välismaalane". Mul välgatab ja ma küsin, kas see on sama sõna, mis on Hongkongi transkriptsioonis "gweilo". Simon ütleb, et jah. Aga seegi kord on tema vastused piisavalt ebamäärased, nii et ma ei ole päris kindel, et sain õigesti aru.
Simon loeb üles mitu Hiina rahvaste keelt ja hiina keele murret, mida ta valdavat. Pisut kentsakana kõlab tema väide, et jaapani keel on hiina keelele väga sarnane, ainult hääldus on erinev. On ilmne, et tema jaoks tähendab keel seda, mida kirjutatakse, mitte seda, mida räägitakse. Hiina elaniku puhul on see ka mõistetav.
Seal baaris on üks Internetiga ühendatud arvuti, mida saab tasuta kasutada. Saadan ühe meili ja teen mõnes malepartiis käigud ära, aga ühendus on kohutavalt aeglane. Ettekandjad suhtlevad samal ajal aktiivselt Margusega. Pärast saan teada, et üks neist on filipiinlanna.
Baaris on selleks ajaks kolmekümne ligi valgeid noori. Nad hakkavad telekast mingit ingliskeelset filmi vaatama. (Sellepärast nõuavad nad minult, et ma arvuti taga hästi kummargil istuksin, et pea telekaekraani ei varjaks.) Tobe tegevus. Meie mängime gravitripsi, mida ma olin eile Simonile rääkinud end oskavat. Kui renju's peksis ta mu haledalt üles, siis gravitripsis on mul keskkooliajast nii kõva praktika taga (tänu pinginaaber Allanile), et olen võitmatu.

Simon räägib, et läheb homme mingi grupiga Longshengi. See on koht, mille ma olin enne reisi valmis vaadanud ühena nendest, mida väga näha tahaks, aga soov sooja saada on palju tugevam, Margusel samuti. Sellepärast ütleme kahetsusega ära. Üllatuslikult ei hakkagi Simon meid keelitama. Vahetame kontaktandmeid ja Simon annab ühe prl. Huangi telefoni Nanningis, kes töötavat ülikoolis ja saavat meile võib-olla orgunnida odava öömaja ühikas.
Uurime Simonilt seda uue aasta värki. Lonely Planeti raamatu andmetel jääb Hiinas uue aasta paiku elu enam-vähem seisma: kogu hiina rahvas puhkab ja pidutseb. Tunneme tõsist muret, et leiame ennast 1. veebruaril Hainani saarelt ega saa minema. Simon ütleb, et selline asi ei ole võimalik. Piletihinnad on küll kõrgemad, aga nad tõusid juba nädalapäevad enne uut aastat, nii et ka selle pärast pole meil muret. Seda, et pileteid üldse ei saa, Simoni sõnul ei juhtu. Transport käib nagu ikka, sest inimesed, kes pühade ajal töötavad, saavad kolmekordset palka. Muidugi teame raamatust juba, et paljud hotellid jm. ärid panevad pühade ajaks uksed kinni, aga on ka neid, mis ei pane.
Viimaks läheb Simon ära. Meie joome teed, Margus aga viina. Arutame oma edasist liikumist. Ideaalne oleks olla kaks ööd Hainanil ja 1. veebruari öö kuskil mandril, et jõuda 2. veebruaril Macausse ja olla viimane öö seal või Hongkongis. Et aga 31. jaanuari õhtul on oodata pidustusi, ei taha me mingil juhul olla sel ajal kuskil kolkakülas või koguni sõitmas. Sellepärast otsustame veeta Hainanil ka uusaastaöö ja põigata Macausse hästi korraks või äärmisel juhul üldse mitte. Kui kell läheneb ühele, otsustame magama minna. Viipame ettekandja ja maksame ära. Kutsun ta gravitripsi mängima. Tema mängib juba päris hästi, aga mul õnnestub mäng mõningase vaevaga siiski enda kasuks pöörata. Ta on siiralt üllatunud.
Otsime tükk aega hotelli. Asja kergendab see, et meil on linnaplaan, raskendab aga see, et me ei tea, mis tänaval hotell on. Tüki aja pärast satume siiski tuttavate majade juurde ja leiame hotelli. Uks on lukus. Nagu Simon meid õpetanud oli, koputame küljeukse juures olevale aknale, lootes, et see on õige. Kui midagi ei juhtu, koputame teise korra veel. Siis pannakse sees tuli põlema. Tüki aja pärast tuleb unine tüdruk ja laseb meid sisse.

Esmaspäev, 27. jaanuar

Magame rahulikult une täis, registreerime end hotellist välja ja läheme hommikust sööma. Ilm on natuke soojem. Läheme jälle "7th Heavenisse", et võrku saada. Tellime asja nimega "continental breakfast". Jüri poriseb natuke, et süüa võiks olla ikka midagi hiinapärast, et oleks eksootilisem, aga mina vastan, et minule on continental breakfast peaaegu sama eksootiline nagu hiina söök.
Pärast sööki kõnnime mööda West Streeti ning leiame hiinakeelse Hiina kaardi ja maailma kaardi. Seal on ka plaadipoode, kus on lääne CD-sid, enamasti 15Y/tk. Ostan kaks plaati, mis on ilusate hiinakeelsete kirjadega karpide sees, hologrammkleepsud peal.
Naisel, kellelt me Jüriga kumbki maailma kaardi ostame, on müügil ka Mao tsitaatide raamatu (selle kuulsa "väikese punase raamatu") inglis-, saksa- ja prantsuskeelne väljaanne. Lehitsen seda, tädi ütleb 40Y. Lehitsen edasi, ta ütleb 35. See hind on liig, sellepärast ei tee ma välja. Tädi küsib: "How much?" Sätin end ära minema. Ta küsib uuesti: "How much?". Ütlen 20. Tema ütleb 25. Kaup koos.
Selleks ajaks on Margus ja Jüri leidnud mingi rahakoguja. See näitab rahasid Singapurist, Malaisiast, Birmast, Kambodžast jne. Tal on ka mitu Vene raha. Jüri on juba andnud talle ära kogu Eesti raha, mis tal oli, s.t. 10- ja 5-kroonise. Nad küsivad, ega mul ei ole Eesti metallrahasid kaasas. Ei ole, aga võtan välja 100-kroonise. Nagu arvasin, küsib mees seda endale ja mõningase kõhklemise järel ma nõustun. Vähemalt ei ole ta rikastumise peal väljas, sest seda ei vaheta tal siin keegi kurat ümber.
Kui oleme veel mõnda aega vestelnud, saadab kollektsionäär meid bussijaama. Läheme busside juurde ja märkame, et ühe bussi peale on kirjutatud "Guilin" (hiina keeles muidugi). Bussitädi ütleb, et on jah Guilin, minge peale. Läheme sisse, kollektsionäär seletab, et ärasõit on 10 minuti pärast. Jätame südamlikult hüvasti. Ta oli juba varem andnud Jürile oma meiliaadressi. Ta olevat inglise keele õpetaja.

Tädi tuleb bussi ja korjab igaühelt 10Y. Bussi tuleb veel inimesi ja me sõidame välja. Paar tänavat edasi peab politsei meid kinni. Tädi läheb välja, arutab nendega tükk aega midagi, tuleb sisse tagasi, korjab vahepeal väljajagatud piletid uuesti kokku (Margus on enda oma muidugi juba ammu kokku kägardanud) ja viskab millegipärast ühe või kaks inimest välja. Siis jookseb ta mingite paberitega kuhugi. Meil ei ole muidugi mingit võimalust teada saada, mis toimub. Viimaks sõidame edasi. Korra-paar peatume, tädi pistab pea välja ja karjub, et Guilini-sõit. (See kõlab umbes nagu "heloo guiliin de"). Paar inimest tuleb peale.
Linna piiril on kontrollpunkt, kus tuleb maksta maanteemaks. Üks masin meie ees maksab ja lastakse läbi, meie sõidame tema järel. Küllap on liinibussid maksust vabastatud. Nüüd, kui oleme linnast väljas maanteel, hakkab juhil jube kiire. Meie ees on mõlemad rajad kinni, juht annab meeleheitlikult signaali, kuni pääseb mööda, ja vajutab gaasi põhja. Natukese aja pärast aeglustab ta millegipärast sõitu, siis jääb sootuks seisma. Imestan, et kuhu tal enne nii kiire oli. Aga meie ette sõidab põiki mikrobuss. Selles istuvad mundrimehed. Üks astub välja ja seletab midagi, tädi aga hakkab tema peale karjuma. Tükk aega käib bussi ees igavene askeldamine. Mõtleme, et kas on tegemist piraatbussiga või jäi lihtsalt maanteemaks maksmata. Silt marsruudiga, mis enne oli bussi ees, on igatahes maha võetud. Seisame tükk aega ühe koha peal, aga meil kolmel on tohutult lõbus. Jälgime kõike nagu põnevuskomöödiat. Isegi kui me peaksime uue bussiga minema ja jääksime oma 10Y-st ilma (mida ma küll ei usu), tasus siia igatahes tulla. Sellist meelelahutust ei saa üheltki turismibüroolt.
Viimaks pöörame otsa ringi ja sõidame tagasi. Läheme kontrollpunktist läbi ja jääme tänava ääres seisma. Tädi askeldab edasi politseiga. Siis hakkame jälle tagasi (s.t. linnast välja) pöörama. Ilmselt on maanteemaks nüüd ära õiendatud. Keerame risti üle sõidutee. Vasakult tuleb suur veoauto. Bussijuht sõidab edasi. Tädi röögatab bussijuhi peale, see pidurdab. Veoautogi pidurdab napilt enne kokkupõrget. Siis meie seisame ja veoauto sõidab mööda. Selles istujatel on bussijuhile midagi öelda ja mitte vähe. Nende järel tuleb teine veoauto, milles on sõdurid. Nemadki õnnistavad meie juhti sõnadega, millest me kahjuks aru ei saa. Bussijuht on suhteliselt vaikne. Nüüd pöörame ringi ja läheme kontrollpunkti. Tõkkepuu on kinni. Bussijuht vajutab korraga gaasi ja signaalinuppu, tõkkepuu avaneb viimasel hetkel. Sõidame takistamatult Guilini poole. Esialgu elab bussijuht oma meelepaha välja, andes peaaegu igale liikuvale objektile lähenedes signaali, hiljem rahuneb (s.t. annab signaali harvemini).
Jõuame ühte lähedalasuvasse asulasse. Peatume, tädi röögib uksest välja oma "heloo guiliin de'd". Inimesed ei ilmuta aga mingit entusiasmi. Nii seisab buss tükk aega ning tädi käib väljas edasi-tagasi ja karjub käredal häälel kümneid kordi "heloo guiliin de". (Natuke sedamoodi nagu Jüri kunagi ühikat mööda Antsu taga otsis.) Meie kuulame seda, suutmata naeru tagasi hoida. Tänu sellele tädile on meil nüüd palju elavam ettekujutus, millised võisid välja näha pröökamid raamatus "Totu Kuul".
Muide, selles peatuskohas avaneb meile ülimalt groteskne vaatepilt. Tänava kõrval on hiiglaslik, võib-olla sadakond meetrit pikk plakat, millele on joonistatud ilusad valged majad, reas seisvad uhked bussid, läikivad Mercedesed jms., kõrval on korralikult riides rõõmsad inimesed ja korvid ilusate puuviljadega. Plakati all ja kõrval on määrdunudhallid majad, hiina autologud, taamal meie omaga sarnanevad bussid, tänava ääres aga matsiriietes tänavakauplejad, kes oma puuvilju müütavad. See on kirjeldamatult vapustav pilt. Nii kahju, et mu fotokal pole lainurkobjektiivi!

Päris tükk aega läheb mööda, siis tuleb bussi inimesi. Eesmärk on vist buss täis saada, sest viimasele sõitasoovijale öeldakse juba «meiyou». Üks pealetulija on uiguurimoodi rassist vanamees, kes popsutab viletsalt keeratud pläru. Konduktoritädi tuleb tema juurde ja räägib, et ei tohi suitsetada, see rikub õhku. Vanamees jätabki suitsetamise.
Buss on täis ja nüüd sõidame me tõepoolest Guilini, kuhu jõuame vahejuhtumiteta. (Poole tee peal möödume muide krokodillimuuseumist. Sinna peab järgmine kord minema.) Seal leiame üsna kergesti bussijaama ja mõnevõrra raskemini koha, kust piletit osta. Viimase eesmärgi saavutamiseks teeme viimases hädas lihtsalt nii, et läheme nagu lollid välismaalased ja küsime suvalistest luugiga kohtadest, kuni jõuame õige kassani.
Hiina kassades on meie inimesel raske, sest kui sa oled järjekorra peaaegu ära seisnud ja 1—2 inimese kaugusel eesmärgist, poevad hiinlased vasakult ja paremalt vahele — mitte agressiivselt nagu venelased, vaid sellise vaikse järjekindla pealetükkivusega. Seisab vaikselt su kõrval sind vähimalgi määral häirimata, aga nii kui sa natuke liigutad, nii et tal tee vaba on, on ta läbi ja sa pead jälle ootama. See toimub välkkiirelt ja justkui muuseas. Kordagi ei teki sellist hetke, et sa saaksid öelda, et mida sa, raisk, trügid. Ma juba natuke harjun hiinlasi küünarnukiga pehmelt eemal hoidma. Seisad lihtsalt koha peal ning kui hiinlane kergelt peale surub, jääd paigale ega anna sentimeetritki järele, ja hiinlane taandub. Kõik käib pehmelt. Saab vahele trügida — saab, ei saa — ei saa, ja keegi ei ole kellegi peale pahane. On näha, et see on pehmete võitluskunstide kodumaa.
Mulle tuleb pähe, et õige taktika hiina kassa juures oleks selline, et kui üks ostab piletit, siis teised ei oota mitte eemal, vaid seisavad, üks vasakul ja teine paremal, ning blokeerivad hiinlaste tee piletiostja ette. Praegu tuleb mulle aga ootamatuks abiks mingi korrapidaja moodi mees, kellelt ma enne küsisin, kust piletit osta. Soovides võõramaalase eest hoolitseda, ajab ta ühe või kaks vaheletrügijat ära, seletades neile, et näete, tema oli enne teid. Äraaetud ei tee pahast nägugi, vaid lähevad rahulikult järjekorda.
Ühesõnaga, saan mõningate raskustega piletid Nanningi, mis maksavad 80Y tükk. Buss on väljumas 10 minuti pärast. See on korralik buss, üsna sarnane meie linnadevahelistega, ainult natuke parem. Me peame kõik oma seljakotid pagasisse panema. Suure pingutusega leiame piletitelt koha, kus on istme number. Üks tüüp istub meie kohal, kuid vabastab selle kobisemata. Ta teeb veel Margusega juttu. Stjuardess annab igaühele kilekoti, milles on pudel vett, suur kukkel ja pakike mingit soolakashaput jälkust, mis on vist mandariinikooretükid. Järgmisena antakse igaühele ajaleht — ka kolmele kirjaoskamatule. Õnneks on seal ka üks sõnadeta koomiks. Iste on palju mugavam kui meie bussides ja ruumi on rohkem. Igaühe ees on kott, millele on hiina ja inglise keeles peale kirjutatud, et sinna võib oksendada.

Bussis on ka kaks videomonitori. Meile näidatakse naljafilmi (kuigi ma ei tea, kas ta on naljafilmina mõeldud) "Shaolin Soccer" ja siis veel ühte filmi. Korra tehakse metsapeatus mingi avaliku kultuurse WC juures, ehkki ka bussis on WC.

Nanning
Beihai
Haikou
Sanya
Qionghai
Jälle Haikou
Jälle Shenzhen
Peking
Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte