Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong

SHENZHEN

Shenzhen (standardhääldus "šõntšõn", kohalikud ütlevad "sendzen"): Guangdongi provintsi Shenzheni rajooni keskus otse vastu Hongkongi EHP piiri, 1.1 milj. el. Osa Shenzheni rajoonist moodustab Shenzheni erimajanduspiirkond, kus kehtivat mõningad majanduslikud vabadused, kuhu hiinlased ei saavat vabalt sisse sõita, ja kus olevat hästi palju ebaseaduslikult sissesõitnuid.

Guangdong (standardhääldus «kuangtung», kohalikud ütlevad vist «kuangdong»): umbes nelja Eesti suurune ja 70 miljoni elanikuga provints Hiina lõunarannikul. Suhteliselt jõukas ja arenev. Märkimisväärne osa, võib-olla isegi enamik välishiinlasi on sealtkandist.

Jõuame Shenzheni kell kolm. Just Hongkongist-tulijate koridori lõpus on pangaputka, milles saame raha vahetada. Selleks tuleb pass ette näidata.

Kviitung 200 USA dollari vahetamise kohta 1643.02 Hiina jüaani vastu.

Raudteejaama juures on tohutu metrooehitusplats:

Näeme tükk aega vaeva, et saada jaamast välja sinna suunda, kuhu meil vaja on. Juba enne jaamast päris välja pääsemist näeme üht hotelli, aga see ei ole väga odav (258Y/in.). Jätame ta meelde — kui muud ei leia, tuleme siia. Läheme edasi, võttes suuna lähimale Lonely Planeti raamatus olevatest odavatest hotellidest. Kui jõuame jaamakäikudest välja tänavale, tuleb üks tüdruk ja näitab meile mingit paberit. Ütleme, et ei saa aru. Tema ütleb: "Missi! Massadži!" umbes sellise häälega, et kuidas te juba ise selle peale ei tulnud. Natuke maad edasi hakkab üks pisike poiss meil järel käima. Me ei saa algul aru, mis ta tahab, siis taipame, et raha. Ta käib meil tükk aega järel. Siis tuleb mingi mees ja pakub hotelli, kolme inimese peale 300Y/öö. Ta näitab fotot hotellitoast, mis paistab täitsa uhke. Kus? Mees näitab kuskile üle tee eemale, et seal. Läheme talle järele. Mina käin tihedalt mehe kannul ja saan raskusteta üle tee, teised jäävad aga mõrtsukliikluse taha tükiks ajaks toppama. Läheme mingite majade vahele, kus ongi hotell. Fuajee on täiesti viisakas. Seinale on kirjutatud, et «triple room» maksab 360Y, aga meile antakse, nagu lubatud, 300-ga. Peale selle peame maksma 200Y deposiidiks, mis lubatakse meie lahkudes tagasi anda. Fuajee on uue aasta vastuvõtmiseks uhkelt ehitud ja meid tervitab hiiglaslik ingliskeelne silt, millel soovitakse häid jõule ja head uut aastat. «Merry Christmas'it» kohtame edaspidigi mitmel pool. Ilmselt ei saa hiinlased päris täpselt aru, millal jõulud on.

Tuba on 26. korrusel. (Ülemisel pildil on vaade aknast alla.) Mees tuleb üles kaasa ja veendub, et me oleme toaga rahul. Siis küsib ta: "Do you want a girl?" Ütleme viisakalt ära, seletades, et oleme lennukisõidust väsinud. Siis jätame sõbralikult hüvasti.
Tuba on jumala vägev, ruumikas, kolme mugava voodiga. Toas on ka televiisor ja minibaar, milles õlu maksab 6Y. Kapikese peal on termos kuuma veega ning teepakid — muudkui võta ja tee teed. Vannituba on korralik ja seal on igaühele hambahari, dušimüts, seep, rätikud jne. Hambaharjakarbis on ka imepisike tuub hambapastat. Täiuslik teenindus.

Muide, ka elektriga pole mingeid probleeme. Ette rutates võib öelda, et vist kõikides Hiina hotellides, kus me reisi jooksul peatusime, olid kolmeotsaliste hiina pistikupesade kõrval ka meie omad, kohati leidus isegi 110-voldiseid. Nii et selles suhtes teeb Lonely Planet paanikat täiesti asjata.
Seame ennast sisse, puhkame natuke ja läheme välja söögikohta otsima. Väljas on juba pime. Margus võtab kaamera kaasa. Küsin, kas see on tark tegu (Lonely Planeti raamatu andmetel lokkab Shenzhenis kuritegevus), Margus ütleb, et ei tea, eks ole näha.
Lifti annab 26. korrusele tükk aega oodata. Püüan jätta meelde hotelli nime "Hong Yan". Asukoht jääb hotelli ümbritsevate majade järgi siiski kergesti meelde.

Hotelli elaniku kaart.

Juba hotelli juures nurga peal on kaks kohta, kuhu tüdrukud agaralt sööma kutsuvad. Läheme siiski edasi. Jalutame tükk aega ringi ja uudistame linna, kuni meie tähelepanu äratab söögikoht nimega "Blue & White", mis tundub sümpaatne. Ta on moodsa sisustusega ja valge. Seal on nagu bistroos vitriinid, kus on kausikesed reas. Inglise keelt ei osata, aga me näitame, mida tahame, ja läheme üles. Ettekandja paneb meie lauale A4-paberi, kus on kirjas kogu menüü (hiina keeles muidugi) ja meie tellitud asjad on läbi kriipsutatud. All on kokku löödud summa. Ümberringi on ainult hiinlased. Nad naeratavad meile ja kõigil on väga lõbus. Meie lauale tuuakse kokku kaheksa kausikest ja lisaks kolm kausikest riisiga. Hakkame sööma nii nagu Hiinas kombeks — riisikauss on igaühel oma, aga muud asjad on keset lauda ja igaüks võtab, kust tahab. Sööme pulkadega, euroopa söögiriistu seal polegi. Meie kõrvallauda tuleb pealtnäha natuke soliidsem seltskond, 6—8 inimest. Nemad söövad samamoodi ringis. Margust lõbustab lauakommete puudumine — mis ei meeldi, sülitatakse kohe välja jne. Ega minagi euroopa moodi söömist taga ei igatse.
Sööme kõhud kõvasti täis ja lähme ära. All kassas näitame lauale pandud lehte ja maksame 82Y.

Hilisõhtune vaade reklaamidele majaseinal.

Käime ühes toidupoes, mis näeb välja just nagu meie selvekauplused, sellised väiksemat sorti nagu näiteks Anne pood Tartus. Ühes osakonnas on elusloomad — hulk akvaariume erinevate kaladega, siis kast, kus ronivad ringi pisikesed kilpkonnad, kõrval teine kast, kus on natuke suuremad kilpkonnad jne. Tahan pilti teha, aga kohale ilmub mingi asjamees ja keelab. See käib mõlemalt poolt sõbralik-mõistvalt, mingit konflikti ei ole.
Uurime põhjalikult kesist alkoholiletti ja ostame hiina õlut hotelli kaasa. Enne välja pääsemist kohtame tüüpi, kes leiab, et minu ja Jüri jalanõusid on ilmtingimata vaja puhastada. Jüril õnnestub oma kordumatul meisterlikul moel temast kergesti vabaneda, aga minu päevinäinud tossusid, mis üle noatera prügikasti sattumisest pääsenud, hakkab mees ennastunustavalt nühkima. Natukese aja pärast õnnestub tal keelitada mind oma jalatsipuhastustooli juurde minema ja viimaks koguni istuma. Ta annab mulle tutvumiseks mingi puhastusvahendi karbikese, ise aga nühib edasi, lüües tossude valged osad lausa läikima. Siis küsib, kas ma soovin seda puhastusvahendit osta. Ma ei soovi. Läheme ära.
Jõuame kaameraga õnnelikult hotelli tagasi. Mitmel pool pakutakse "massadžit". Me ei võta. Joome õlut, vaatame telekat ja ajame juttu. Avastan, et telekapuldil töötab nupp, mis heli kõvemaks paneb, kuid ei tööta nupp, mis vaiksemaks paneb. Jüri jääb peagi magama ega reageeri enam suhtlemiskatsetele. Meiegi poeme varsti põhku. (Ei, see oli piltlik väljend. Voodites on ikka tekid ja linad.) Oleme kõik väga väsinud.
Ei saa jätta märkimata, et igavaks, kuritegelikuks ja rahaahneks nimetatud Shenzhen võttis meid vastu üllatava külalislahkusega.

Kolmapäev, 22. jaanuar

Magame rahulikult une täis ja läheme välja. Nurga peal kutsutakse meid seegi kord innukalt sööma ja me võtame kutse vastu. Kõigepealt tuuakse lauale tee. (Teame juba Lonely Planeti raamatust, et tee on söögikohtades enamasti tasuta, või siis võid sümboolse hinna eest juua teed nii palju kui tahad.) Seejärel ulatatakse menüü, kus on rida toidunimetusi hiina keeles, hinnad taga (enamasti 12 või 15Y). Ettekandja on väga abivalmis, aga kuidas tellida? Margus vaatab kõrvallauda, kus paistab üsna hea söök, ja näitab, et seda kolm tükki. Kõrvallauas istujatel on väga lõbus.
Söögiks on riis, mille sees on väikesed lihatükid ja köögiviljad. Näeb välja tavaline, aga keele viib alla. Teed tuuakse kogu aeg juurde.
Kui oleme söömise lõpetanud, küsitakse, kas tahame "missi't". Keeldume. Pärast mõtleme, et oleks võinud huvi pärast küsida, palju maksab.
Raudteejaama on kerge leida. Seal sagivad inimmassid. Hästi palju on politseinikke (või igatahes mingeid mundris mehi), kes ajavad inimesi ära teatud kohtadest, kuhu meile teadmata põhjusel minna ei tohi. Meie maalt tulnule jääb mulje, nagu oleks lahti mäss või haarang, aga siin võib-olla käibki elu nii. Igatahes ei ole raudteejaamas ingliskeelset sõiduplaani ja kusagil ei paista ka hiina keeles kirjutatud nime "Guangzhou". Märkame, et oleme kohas nimega "East Ticket Hall", millest aimame, et kuskil võib olla veel teine piletimüügisaal. Püüdes seda leida, satume kiiresti kohta, kus on metallpiirded ja kontrollijad ees ning läbi lastakse ainult piletiga. Läheme tagasi. Küsime lehemüüjalt, kust saab osta piletit Guangzhousse. Ta ütleb, et kassast nr. 5. Saba on lühike, paar inimest trügib küll ette, aga ka meie pääseme viimaks löögile. Müüja saab aru sõnast "Guangzhou". Pilet maksab 75Y. Piletil on märgitud rongi väljumise aeg, mis on 12 minuti pärast. Läheme jälle selle piirde juurde, kus pileteid kontrolliti. Meie ees püüab üks kõigest väest piletita läbi minna, kuid korravalvur hoiab teda jõuga kinni ja püüab seletada, et ei tohi. Meie näitame pileteid ja saame läbi. Kuhu minna, pole aimugi, aga läheme massiga kaasa liikudes eskalaatorist üles. Seal on pagasi läbivalgustus nagu lennujaamades. Hiinlased panevad läbisegi oma pampe lindile ja võtavad teisest otsast jälle välja. Rongini on 10 minutit. Küsin valvurilt, kas oleme õigel teel Guangzhou rongile. Ta noogutab ja annab märku seljakotid aparaadist läbi lasta. Teeme seda ja läheme edasi. Märkame lauda, mille taga istub mingi tädi. Küsin temalt "Guangzhou". Ta näitab edasi. Juba näemegi tablool rongi numbrit, mis on sama, mis meie piletitel. Tabloo juures on eskalaator. Sellele pääsemiseks peame veel korra oma piletid ette näitama, siis saame alla ja seal see rong ongi. Väljumiseni on 8 minutit. Tundus keeruline, aga osutus päris lihtsaks.
Käime kõrvuti ühe hiinlasega vaguni juurest vaguni juurde. Täis vagunitest möödudes jõuame viimaks üheni, milles paistab olevat kohti. Näitame piletit ukse juures seisvale naisele. Kõnnime läbi vaguni, kuni Jüri ja Margus leiavad kaks kõrvuti istet. Mina märkan seal lähedal ühte. Natukese aja pärast tuleb mees, kes tahab minu piletit näha ja ütleb siis: "You have the wrong seat." Selgub, et piletitel on kohanumbrid. Minu koht on see, kus istub Jüri, Jüri koht on aga sealsamas kõrval. Istun siis ise sinna. Margus ongi juba õige koha peal. Pileteid natuke uurinud, märkame, et ka vaguni number on seal kirjas. Oskasime siis kobamisi pihta saada õigele vagunile ja kahele õigele kohale kolmest!
Minu kõrvale istub hiinlanna. Ta loeb ajakirja, kus ma märkan suurt üle kahe lehekülje kuulutust, mis hiina ja vene keeles reklaamib vene kultuuri päevi Shenzhenis. Kui neiu on ajakirja ära pannud, küsin seda lugeda. Ta lubab naeratusega. Selgub, et vene kultuuri päevad on 1. — 7. veebruaril (vt. pilti all). Ajakiri tundub olevat raudteefirma oma. Paaril leheküljel on ka ingliskeelset juttu, muu on hiina keeles. Märkan, et neiu on tumm — ta suhtleb aktiivselt kellegi tagapool istujaga viipekeeles.

Guangzhou
Guilin
Guanyan
Yangshuo
Nanning
Beihai
Haikou
Sanya
Qionghai
Jälle Haikou
Jälle Shenzhen
Peking
Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte