Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong
Shenzhen
Guangzhou
Guilin
Guanyan
Yangshuo
Nanning
Beihai

HAIKOU

Haikou (hääldus «haikhou»): linn Hainani saare põhjatipus, Hainani provintsi pealinn, 0.5 milj. el.

Hainan: Eestist natuke väiksem ja 7 miljoni elanikuga provints Lõuna-Hiina meres asuval Hainani saarel. Kogu provints moodustab laialdase omavalitsusega erimajandustsooni. Olevat hiinlaste seas väga populaarne kuurordipiirkond. Elanikest umbes miljon on vähemusrahvustest; need elavad peamiselt sisemaal.

Kolmapäev, 29. jaanuar

Magan hästi, aga kell pool viis käiakse koputamas. Ärkan kahetsusega üles. Laev seisab reidil, on kottpime, eemal on näha linna tulesid. Nii me siis passime. Ootamise ajal püüame oma pekinglastest tuttavatelt teada saada, millal toimub uue aasta tähistamine, et otsustada, millal Hainanilt mandrile tagasi sõita. Selget vastust me ei saagi. Mingil hetkel avastame, et laev on märkamatult sadamasse jõudnud. Maale hakatakse laskma kell 6.58, maale astume kell 7.00. Seega oleks kaks tundi veel rahulikult magada võinud.
Sadamas on meil kohe kaarnakari kannul. Pakutakse bussi Sanyasse, ei tea mis transporti Guangzhousse jne. Arvatavasti on nad valmis viima meid kasvõi maailma lõppu, peaasi, et siit ära. Me tahame küll Sanyasse sõita, aga enne tuleb valmis osta piletid üle-ülehomseks tagasi mandrile. Kojusõiduni on nii vähe aega, et me ei saa endale saare peale toppama jäämist kuidagi lubada. Nii me siis käime oma umbkeelse auvahtkonna saatel mööda sadamahoonet, püüdes leida mingitki infot, mis asjad siit Hongkongi/Macau/Shenzheni suunas liiguvad. Enam-vähem kõik kohad on kinni, aga aeg on ka muidugi varajane. Raha on meil peaaegu otsas, piletite ostmiseks ei piisakski. Leian raamatust "Bank of China" aadressi, kus saab valuutat vahetada. Kuna see on üsna kaugel, otsustame sõita sinna taksoga. Kui mandril on taksod punased, siis siin on enamik valged ja rohelisega, enam-vähem nagu Saksa politseiautod. Peatame ühe takso, näitame kaardil, kuhu minna tahame, ja küsime, palju läheb. Taksojuht ütleb 15Y. Kui oleme sõitma hakanud, selgub, et hinnas kokku leppida poleks vajagi olnud, sest juht paneb taksomeetri käima.
Liiklus on hämmastavalt korralik. Kui mandril pole vähimaidki jälgi liikluskultuurist, siis siin sõidetakse küll kiiresti ja üksteisele väga lähedal, aga samas sujuvalt ning ei ole sellist pidevat ohutunnet nagu mandril. Mandriga harjununa taban end mitu korda imestamast, miks taksojuht signaali ei andnud. Kahel korral oleks tal isegi olnud täielik õigus seda teha. Vähe sellest, me näeme ühte autot, mis jääb vöötraja ees seisma. (See on küll kogu Hiina-reisi ainuke ja tal võis ju ka mootor välja surra.)
Taksoarve tuleb 19Y, anname 20. Leiame panga, aga see tehakse lahti alles kell 8.30. Kolmveerand tundi on aega, sellepärast otsustame minna vaatama teist sadamat, mis on umbes 2 km kaugusel. (Asi on selles, et me ei tea, kummast sadamast meile vajalikud laevad lähevad.)
Poolel teel näeme asjalikuna tunduvat restorani. Meid palutakse sisse, personal on väga sõbralik. Menüü on hiinakeelne ja keegi ei saa inglise keelest aru. Juba vanade kaladena käime mööda restorani ringi nagu omas kodus ja näitame, mida süüa tahame. Kõigil on väga lõbus. Saame hea söögi kokku 31Y eest. Siis läheme edasi sadama poole.
Kui oleme peaaegu kohal, tuleb meie juurde üks mees, seletab meile midagi pikalt hiina keeles ja kutsub kaasa. Ta viib meid mingisse büroosse, kus on seina peal linna plaan ning tabel mingite sihtkohtade ja aegadega. Keegi sõnagi inglise keelt ei räägi, mis ei takista neid põrmugi meiega vahetpidamata hiina keeles vadistamast ja õnnetu olemast, kui me ära läheme.
Sadam paistab juba, aga enne seda leiame juhuslikult veel ühe «Bank of China». Vahetame raha. Passi ei küsita.
See sadam on, nagu me arvasime, kohalik — sihtkohad on Hai'an, Zhanjiang jms. (Need on linnad kohe teisel pool üle väina.) Kuna meil pole nüüd enam vaja raha vahetamiseks kesklinna minna, võtame takso teise sadamasse. Kell on umbes 9.15. Seegi taksojuht paneb taksomeetri käima, arve tuleb 18Y ja juht annab korralikult tagasi. Sadamas käime nõutult ringi. Kuskil pole ühtegi ingliskeelset sõna. (See tahab olla eriti populaarne turismipiirkond!) Viimaks leiame ühe boksi, kus vigases inglise keeles uhke sildi järgi on reisibüroo. Otsustame sealt küsida. Kliendid on ees ja meil palutakse diivanil istet võtta. Natukese aja pärast antakse laua tagant märku, et peaksime telefonitoru võtma. Mina lähen. Torust öeldakse üsna heas inglise keeles, et mul on hea meel teid kohata, kust te olete. Olen segaduses — ta räägib minuga, nagu peaksin ma teda tundma. Selgub, et seal on mingi giidi moodi tegelane. Ta palub meil pool tundi oodata ja lubab sinna tulla. Ütlen okei.
Ootame. Üks büroos viibivatest inimestest on pruunika naha ja suurte tumepruunide mandlisilmadega kena tibi. Mingil hetkel läheneb ta meile ja annab märku, et tahab pääseda diivani kõrval oleva veemasina juurde. Ta võtab topsi, laseb üle poole kuuma vett ja siis sellele peale külma vett ning annab aupaklikult Margusele. Siis teeb ta sedasama veel kaks korda, ulatades veetopsid ka minule ja Jürile.
Mõne aja pärast istub meie kõrvale keegi naisterahvas ja hakkab midagi inglise keeles seletama, kirjutades oma juttu samal ajal paberi peale, justkui kardaks, et rääkimisest ei ole aru saada. Selgitan talle, et me tahame piletit Hongkongi kanti 1. veebruariks. Büroos algab pikk sagin ja sekeldamine. Siis pakutakse meile piletit 8.55-sele Hongkongi lennukile hinnaga 1350Y nägu. See on häbematult kallis. Ütleme, et tahame hoopis laeva- või bussipiletit. Kui nad sellest viimaks aru saavad, ütlevad, et sinna ei lähe esimesel ühtki laeva ega bussi. Küsin siis piletit Shenzheni. Naine teeb selle teistele selgeks, mille peale igast suunast kõlavad üllatushüüded, ja siis hakatakse asja ajama. Meile räägitakse, et laeva- või bussipilet tuleb kallim kui lennukipilet, sellepärast nõustume lennukiga. Vahepeal jõuab kohale see naine, kes minuga telefonis rääkis. Ta küsib, kust me oleme. Eestit ta ei tea. Võtan välja Yangshuost ostetud hiinakeelse maailma kaardi ja näitan Eestit. Kaart käib käest kätte, kõik uudistavad seda üksteise võidu. Margus võtab välja 5-eurose raha, kus on Euroopa siluett, ja näitab Eesti asukohta selle peal. Eelmainitud mandlisilmne tibi pakub talle 5-eurose eest 5Y. Margus keeldub. Rahvast tuleb ruumi kogu aeg juurde, me oleme kohalik sensatsioon. Üks tulijatest on vanem mees, kes oskab pisut vene keelt. Mina näitan Eesti rahasid — 2-, 5- ja 100-kroonist — ning selgitan nende väärtust. Tibi üritab nüüd minuga vahetust teha, pakkudes 2- ja 5-kroonise eest 5Y. Nõustun tehinguga ja pakun talle 1Y tagasi, aga ta ei võta. Vahepeal selgub, et lennukipilet Shenzheni maksab 280Y.
Meil on ikka veel tunne, et asi läheb hiina mõistes nagu lepase reega. See tunne hakkab hääbuma, kui me näeme põrguvaeva giidile selgekstegemisega, et me tahame teada saada, mis kell lennukeid läheb, et me saaksime otsustada, millal sõita. Kui ta viimaks aru saab, ütleb ta, et sellega läheb aega, kuna arvuti on rikkis. Ega meil ei jää siis muud üle kui oodata. Ükskõik, kui kaua siin ka aega ei läheks, on meil neid pileteid tingimata vaja. Giid püüab meile kaela määrida ekskursiooni Hainanil: kõigepealt läheme sinna ja teeme seda, siis läheme sinna ja teeme seda, öö oleme seal, teisel päeval läheme sinna, sinna jne. Juttu tuleb nagu Vändrast saelaudu. Mina ütlen ikka, et tahame teada lennukiaegu. Kuni pole teada, kas lennuk läheb hommikul või õhtul, ei saa ju otsustada, millal me kus oleme. Tema ütleb, et arvuti on rikkis. Mina ütlen, et mis siis ikka, ootame. Natuke aega on ta vait, siis hakkab otsast peale — kas olete Hainanil kaks või kolm päeva, kas tahate ekskursiooni, mul on siin selline pakkumine — esimesel päeva siia, siia, siia, siia, öö siin, teisel päeval sinna, sinna, öö seal jne., mina ütlen jälle, et me ei saa oma liikumist planeerida enne kui lennukiajad on teada.
Tüki aja pärast läheb arvuti tööle ja selgub, et lennukipiletit saaks 21.40-ks. Hind on algul öeldust madalamgi — 260Y. Nõustume. Nüüd korjatakse kokku meie passid ja giid teeb neist koopiad (kuskil kaugel teises ruumis muidugi). Lennukipiletite vormistamine osutub tohutult töömahukaks ettevõtmiseks. Jüri, kes peab arvet korraga ruumis viibivate teenindajate üle, loeb neid ühel hetkel kokku 11.
Giid paneb ette, et tuleb meiega kaasa. Tema tasu on 150Y kolme päeva eest. Tasu on täiesti mõistlik, aga me ei taha teda. Esiteks tundub tal kõik viimase minutini valmis planeeritud olevat ja ta ei näita vähimatki valmidust meie soovidega arvestada. Teiseks räägib ta küll soravalt oma juttu, kuid ei saa peaaegu mitte millestki aru ega oska vastata lihtsatelegi küsimustele. Mandlisilmse tibi võtaksime küll ja teda vaadates tundub, et ta tuleks hea meelega, aga temaga ei ole kahjuks võimalik suhelda.
Muide, giidil on suurepärane raamat Hainani vaatamisväärsuste kohta. Osa juttu on inglise keeles. Kui selle enda kätte saaks! Ma isegi küsin giidilt, kust seda osta saab, aga loomulikult ei ole ta nii loll, et mulle seda öelda, vaid teeskleb, et ei saa aru (ja võib-olla ei saagi).
Viimaks teatatakse, et lennukipiletitega on kõik korras, nad saavad kohe-kohe valmis. Ja jätkub meie pehme kemplemine giidiga — tema küsib, kas tahame ekskursioonile minna täna või homme. Mina ütlen, et võtame ikka ühe asja korraga, teeme lennukipiletid valmis ja siis räägime ekskursioonist. (Ma tahan, et ka giid oleks huvitatud sellest, et me ikkagi oma piletid kätte saaksime.) Tema ütleb, et sellega on kõik korras, lennukipiletid tulevad kohe. Mina ütlen, et siis ootame, no problem. Seda juttu räägime ikka päris mitu korda. Kõnelen viisakalt, naeratades, ent järeleandmatult. Vahepeal käib giid Margust moosimas, nimetades teda kogu aeg "handsome boy", aga tulemus on täpselt sama. Ootamine hakkab ära tüütama, aga meil ei ole mingit võimalust asja kiirendada. Sellepärast ei jää üle muud kui võtta seda õppetunnina hiina moodi asjaajamisest.

Inimeste arv büroos hakkab tasapisi vähenema. Kella ühe paiku tulevad viimaks piletid (vt. pilti üleval). Giid on muidugi kohe saagivalmis. Ta küsib minult, kas helistada kohe autojuht kohale. Mina aga sean ennast kiirustamata laua taha istuma, võtan piletid ette ja uurin rahulikult kõik läbi. Väike probleem tekib lähte- ja sihtkoha tähistega. HAK võib olla Haikou ja SZX Shenzhen, aga võib ka mitte olla. Õnneks märkab Jüri, et linnade nimed on ka hieroglüüfides välja kirjutatud. Nii et kõik on õige. Aga hullem asi on, et Marguse nimes on U-tähe asemel V. Näitan seda neile, mis kutsub esile suure pettumusetormi, mitu inimest sagivad edasi-tagasi, üks helistab kuhugi. Giid kibeleb autojuhile helistama, just nagu oleks sõda tulemas ja praegu viimane võimalus põgeneda, mina aga ütlen, et teeme selle asja enne korda. Siis teatatakse meile, et mingi autoriteetne isik öelnud, et see ühetäheline viga ei loe. Kuna ka meile tundub samamoodi, otsustame piletid vastu võtta ja maksame ära. Vahepeal lepime omavahel kokku, et ütleme giidile, et me otsustasime veeta esimese öö Haikous, ja et me helistame talle homme. (Tema telefoninumbrid ja nimi on ammuilma minu suhtlemispaberil kirjas.) Otse ära öelda me talle ei taha, sest siis jääks ta teiste hiinlaste ees piinlikku olukorda. Niisiis ütleme talle, et helistame, ja kontrollime veel Jüri nõuandel hoolega, et kas telefoninumber on ikka õige. Ta lepib oma saatusega üsna kergesti, kuigi on näha, et ta on pettunud.
Kokkuvõttes tegeles arvata paarkümmend inimest neli tundi asjaga, mis võinuks võtta ühelt inimeselt paar minutit.

Läheme ära. Võtame takso bussijaama, kust raamatu andmetel lähevad Sanya bussid. Poole tee peal saab juht teada, et me läheme Sanyasse, ja ütleb, et see pole üldse see bussijaam. Läheme siis sellesse, mis on tema jutu järgi õige. Jaama ees on tohutu askeldamine, politsei tõrjub rahvast eemale, kuid takso laseb läbi. Sisse minnes näeme, et ühele kassale on kirjutatud suurelt hiina keeles "Sanya". Kassade ees seisavad inimesed korralikult pikkades järjekordades. Selle ime põhjus selgub kohe — iga kassa kõrval seisab mundris ja käelindiga turvas, kes ajab vaheletrügijad armutult minema. Võtame sappa. Jälgin huviga, kuidas kõrvalkassa juurde läheb üks neiu. Turvas ütleb, et võtku järjekorda. Tüdruk seletab midagi, turvas näitab, et ei, mine ikka järjekorda. Tüdruk teeb pettunud näo ja lähebki.
Kassa juures saan seletatud, et tahan kolme piletit Sanyasse. Üks pilet maksab 84Y. Buss peab väljuma kell 14.00, praegu on 13.55. Vaatame hetke nõutult ringi, et kuhupoole minna, kuid kohe on meie juures keegi naisterahvas, kes ütleb inglise keeles, et andke piletid, ja siis, et tulge minu järel. Ta läheb kiirkäigul inimeste vahelt läbi, mina käin tal täpselt järel, jõudmata jälgida, kas keegi jääb ette või jala alla. Teised tulevad minu järel. Kõnnime pikalt läbi rahvamasside ja jõuame busside juurde. Meie bussi tuleb veel oodata. See on korralik linnadevaheline buss. Seekord lubatakse pagas sisse võtta. Välja sõidame kell 14.06. Siingi antakse vett ja näidatakse filmi. Meie oleme väsinud ja tukume. Kolme tunni pärast oleme Sanyas. Ilm on pilves, aeg-ajalt ilmub päike välja ja kaob siis jälle.

Sanya
Qionghai
Jälle Haikou
Jälle Shenzhen
Peking
Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte