Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong
Shenzhen
Guangzhou
Guilin
Guanyan
Yangshuo
Nanning
Beihai
Haikou

SANYA

Sanya (hääldus «sanjaa»): linn Hainani saare lõunatipus, vist saare populaarseim rannalinn, 0.4 milj. el.

Läheme bussijaamast välja ja hakkame hotelli otsima. Mingid tüübid püüavad meiega juttu teha, aga me ignoreerime neid. Natuke maad eemal on üsna viisakas hotell, viis kella seinal. Seina peal on hinnakiri, mille järgi kolmene tuba maksab 312Y. See on vastuvõetav, aga mõtleme, et vaatame veel ringi. Hakkame ära minema, kuid neiud hüüavad, et tulge tagasi, ja kirjutavad paberi peale 150. Nõustume. Paberite täitmisega tekib aga probleem — siin eriti tähtsas turismipiirkonnas on isegi hotelliblanketid ainult hiina keeles (mandril olid nad igal pool kakskeelsed) ja personal ei räägi ühtegi sõna inglise keelt. Kuna pole mingit võimalust teada saada, mida mis lahtrisse kirjutada tuleb, siis kirjutame suvaliselt igasse lahtrisse seda, mis seal meie meelest olla võiks. Aeg-ajalt, kui väga valesti läheb, võtab tüdruk blanketid, tõmbab meie kirjutatu maha ja sirgeldab midagi muud asemele.
Tuba on normaalne, nagu ikka. Kell on umbes kuus õhtul. Puhkame natuke välja ja läheme söögikohta otsima. Näeme tordipoodi ja maotaipoodi. Sanya kaardil on näha kaks randa: Dadonghai ja Luhuitou. Meie suundume lähema, Dadonghai ranna poole. Mõne aja pärast jääb tee peale üks normaalne söögikoht. Menüü on hiina keeles, sellepärast käime mööda restorani toitu otsides ringi, aga neil pole kausse välja pandud ja teistelgi laudadel pole midagi head näha. Ettekandjad näitavad viimaks, et istuge, ja toovad käsitsi kirjutatud ingliskeelse menüü. Valime toitu tükk aega. Ettekandja tundub olevat kannatamatu, aga me ei lase ennast sellest üldse häirida. Laud on siingi keeratava keskosaga. Söök on väga hea. Korra tuleb ettekandja, küsib midagi, siis kirjutab paberi peale "48.1" ja selle järele mingi sodipodi. Me ei saa mitte midagi aru. Mis 48.1? Aga ütleme okei, muud ei paista üle jäävat. Teed siin muide ei tooda. Me ei viitsi seda küsida, vaid tellime õlut.

Söömine võtab aega üle tunni. Siis läheme ranna poole. Lonely Planeti raamatus oleva kaardi järgi on seda kerge leida. Tee peal märkame ühe mäe otsas imeilusaid värvilisi prožektoreid, siis näeme sillalt tohutut hulka paate punaste lippudega (pildil), edasi on väga sürrealistlike kujudega park tuledesäras.

Natuke enne randa jõuame hotellide rajooni, kus näeme selle linna esimest valgenahalist. Leiame kergesti ranna ja läheme vette. Vesi on üsna soe ja põhi liivane. Mõnus. Muidugi on ammu juba pimedaks läinud.

Sulistame natuke ja läheme tagasi. Ostame poest näksimist. Müüjatüdruk on Marguse vastu ülimalt lahke. Ühest poekesest tee peal ostan päikeseprillid. (Hakkasin juba vahepeal mõtlema, et sellist asja Hiinas ei müüdagi.) Küsitakse 15Y, pakun 10Y, müüja on nõus.
Tagasiteel vaatame ka maotaipoodi sisse. Seal on eri jooke samalt firmalt, aga õigena tunduv asi on 288Y pool liitrit. Tahan maotaid kaasa osta küll, aga kui võtaksin praegu, peaksin teda paar päeva kaasas tassima. Sellepärast otsustan osta hiljem.

Tänavad on rahvast täis, igal pool müüakse midagi. Alatasa saadavad meid halou-hüüded. Esimest korda Hiinas arvan ma tundvat kohalike suhtumises vaenulikkust. Üks noortekamp hõikab suvalisi ingliskeelseid väljendeid, selgesti irvitades meie üle. Ka maotaipoest lendasid meile järele pahuravõitu haloud. Mul on esimest korda Hiinas tunne, et ma ei ole teretulnud.

Neljapäev, 30. jaanuar

Ärkame poole 11 paiku ja pakime asjad. Dušist ei tule sooja vett. Lepime all kokku, et registreerime välja kell kuus. Selle eest tahetakse 80Y. Läheme sööma. Peaaegu hotelli kõrval on kaubanduskeskus suure hulga kaubaletikestega — natuke Nurmenuku turu moodi, kuid suurem. Kaubamüüjate kõrval on ka söögikohti. Ühest kutsutakse meid lahkelt ja näidatakse erinevaid söögiasju. Teed peame eraldi küsima, kusjuures ettekandja ei saa aru sõnast "cha" (tee) ja mul tuleb hieroglüüf paberile kirjutada. Arve tuleb kokku 24Y. Siis suundume teise, Luhuitou ranna poole. Kuna see on kaugel ja me ei viitsi nii pikalt jalgsi vantsida, võtame takso. Taksojuht on seekord naine. Näitan talle sihtkohta väikesel ladina tähestikus kaardil, aga ta ei saa aru. Siis näitan seda hiinakeelsel linnaplaanil ja ta saab aru. Asume teele, aga päikese järgi saan peagi aru, et me sõidame vales suunas. Mõningase kõhklemise järel otsustan tädile sellest märku anda, sest pole teada, kuhu ta meid viib ja millal ta seisma kavatseb jääda. Esimeste suhtlemiskatsete ebaõnnestudes lasen tädil peatuda ja püüan selgitada, et ta sõidab risti vastupidises suunas. Ta ei saa aru, vaid näitab käega kuhugi ettepoole, kaugustesse. Pistan talle taksomeetril oleva summa pihku, sõiman teda ropult (eesti keeles muidugi) ja me läheme välja. Oleme mereäärsel teel. Juba enne linnaplaani uurides imestasin, et kas selle tee ääres tõesti randa ei ole. Nüüd selgub, et on küll — kilomeetrite kaupa ilusat inimtühja liivaranda palmidega. Vesi on jube mõnus. Rannas on kõva laine, aga sügavamas pole seda peaaegu tunda. Paar korda saan siiski suu ja nina soolast vett täis, mis on vastik, aga Marguse sõnul pole vesi kaugeltki nii soolane kui Punases meres.

Siin on veel pilte.
Oleme seal, kuni tunneme, et päike hakkab liiga tegema. Siis hakkame kahetsusega tagasi kesklinna poole astuma, lootes mõne takso peatada. Paari minuti pärast jääb üks tüdruk motorikšaga meie juurde seisma. Margus istub tema taha mootorrattaistmele, meie Jüriga pigistame ennast pingile, mis on külgkorvi asemel. Näitame tüdrukule kaardil, kuhu minna. Kohe selgub aga, et ka see juht ei tunne kaarti, sest ta peatub igal teeristil ja küsib, kuhu sõita. Me siis juhatame teed. Õnneks pole see raske. Ühel ristmikul jääb meie suurepärane taksojuht seisma ja näitab, et ta ei tohi enam edasi sõita. Pole aru saada, miks. (Edaspidi näeme, et mõnel pool on liiklusmärgid, mis keelavad mitmesuguste imesõidukite liikluse südalinnades.) Kuna ta ei pea ka tee äärde sõitmist vajalikuks, astume otse keset ristmikku maha. Tüdruk küsib 20Y ja Jüri maksab kobisemata. Astume bussijaama poole, enam pole kaugele minna.
Märkan tee peal raamatupoodi. Seal saab internetti. Ühendus on üsna vilets. Ühest kohast saan paar meili ära saata, teisest ei saa. Olen üle tunni aja võrgus ja minu käest küsitakse 2.50. Ma ei saa aru, mis 2.50. Kas tõesti 2,5Y? (Mujal on minutihind selles suurusjärgus.) Annan nii palju ja teenindajaneiu lepib sellega.
Jüri leiab raamatupoest hiinakeelse Põhjamaade kaardi (vt. pilti all), kus on ka Eesti peal: linnadest Tallinn, Pärnu, Kohtla-Järve jt. See maksab 9Y. Ostan ära. Näen ka sümpaatset hiina-inglise sõnaraamatut, mis on järjestatud pinyin'i järgi. Raamat on väga põhjalik ja maksab umbes 500 kr. Seda pole palju, aga ma ei viitsi tassida, mõtlen, et ehk saab mujalt ka. Praegu kahetsen, et ei ostnud.

Ärge küsige, kust nad need raudteed võtsid.

Läheme bussijaama ja hakkame uurima sõiduplaani. Qionghaid pole kuskil näha. Tuleb üks mees ja küsib inglise keeles, kas ta saab meid aidata. Ütleme, et tahame Qionghaisse. Ta näitab, et minge siia sappa. Täname teda ning läheme ja võtame hotellist asjad. (Muide, hotellist välja minnes näeme teist valgenahalist selles linnas.) Pileti ostmine läheb normaalselt, vahele trügib ainult paar inimest. Kell on 16.57. Mõtlen, kas saame pileti 17.00 bussile. Saamegi. Peatuse number paistab olevat 6. Läheme sinna, aga seal ei ole bussi, millest oleks näha, et ta Qionghaisse läheks. Näitan ühele tädile piletit, see osutab käega edasi. Läheme järgmise bussi juurde. Seegi pole õige. Tuleb üks tädi, ütleb, et andke piletid, ja siis, et järgnege mulle. Läheme tükk maad edasi, seal näitab ta pileteid veel kellelegi. See rebib nad natuke katki ja näitab bussi. Buss on kolhoositüüpi, aga pehmete istmetega, pambud pannakse ette hunnikusse. Jälle tuli deus ex machina meile appi.

Nii näeb välja hiina bussipilet.

Buss läheb suhteliselt täis. Esiaknale on kirjutatud suurelt hiina keeles Sanya—Qionghai. Sõidu ajal on mõned vahepeatused, kus tädi käib väljas mingeid asju ajamas, aga ei karju. Tee ääres on ilus loodus. Konditsioneer teeb bussi üsna külmaks, nii et lausa jahe hakkab.

Istmete vahel on klapptoolid, mida saab alla lasta, kui peaks veel rohkem reisijaid tulema.

Ehkki vahemaa on poole lühem kui Haikoust Sanyasse, võtab sõit aega sama kaua. Väljas läheb juba pimedaks ja me hakkame kahtlustama, kas sõidame ikka õigesse kohta, kuid viimaks jõuame ühte linna, mis on oletamisi Qionghai.

Qionghai
Jälle Haikou
Jälle Shenzhen
Peking
Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte