Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee
ja ettevalmistused
Sissejuhatavat
infot Hiina kohta
Reis
algab
Hongkong
Shenzhen
GUANGZHOU
Guangzhou (standardhääldus
"kuangtšou"): Guangdongi provintsi
keskus, 7.1 milj. el. Lõuna-Hiina tähtsaim linn. Vanas kirjaviisis
Kanton — selle järgi sai nime kantoni keel. Midagi Hiina Tartu taolist
seega.
Üks Guangzhou vaatamisväärsusi
on Shamian — väike saareke, mis aastasadu tagasi eraldati esimeste
Hiinasse tulnud euroopa kaupmeeste elukohaks.
Shenzhenist Guangzhousse on
umbes 120 km. Rong sõidab tund aega, siis tuleb esimene peatus.
Me ei tea, kas see on Guangzhou, aga kuna kõik lähevad maha,
läheme meie ka. Käime suures pikas sünges jaamatunnelis.
Näeme silti: jaamast väljumisel näidake pilet ette. Õnneks
on meil piletid veel alles. Kuskil poole tunneli peal on seina ääres
laud sildiga "hotellide reserveerimine". Meid hüütakse sealt
väga ägedalt. Otsustame minna vaatama. Pärast pikka puuingliskeelset
seletamist pakutakse meile kesklinnas asuvas hotellis kaht kahest tuba,
kumbki 230Y. Võtame. Neiu, kes meiega vestles, viib koos ühe
mehega meid läbi pikkade tunnelite ja treppide maa-alusesse garaaži.
Istume mikrobussi ja hakkame sõitma. Ei mingit piletite ettenäitamist.
Neiu räägib pidevalt mobiiliga. Poole tee peal ütleb ta
meile, et kuna hotell on just neljanda tärni saanud, on hind 260Y
— kas oleme nõus. Mis meil üle jääb? Mõistatame,
kui kõrgele jõuab hind tõusta selleks ajaks, kui me
kohale jõuame.
Tüki aja pärast ütleb
neiu meile pärast järjekordset telefonikõnet, et hind
on hoopis 270Y tuba, aga kuna ta lubas meile 260-jüaanist hinda, siis
maksab ta vahe meile kinni. Ta annabki Margusele 20Y. Nii et siiski aus
inimene. Hotell (nimega "Sanyu") on ilmatu vägev, jooksupoiss tassib
meie seljakotid üles jne. Siingi on vannitoas igaühele hambahari
(see on, nagu edaspidi näeme, Hiinas üldine komme — ainult ühes
hotellis tuleb oma hambahari välja võtta), sellele lisaks aga
ka kamm. Telerit, teed jms. pole vist enam mõtet mainidagi. Tunnelineiu
tuli meiega üles ja veendus, et oleme tubadega rahul. Kasutame juhust
ja küsime temalt, kuidas Guilini sõita. Ta soovitab võtta
piletid võimalikult vara, kuna uue aasta eel olevat kohti vähe.
Hotellitoa aknast paistnud veeta bassein.
Margus jagab meiega omapärast
kogemust WC-s. Kui ta poti peale istunud, tulnud alt ühtäkki
seebiveepahmakas ja desinfitseerinud ta korralikult ära.
Seame end sisse ja läheme
siis otsima, kuidas saab Guilini sõita.
All registratuuris uuritakse
meie palvel välja, et lennuk maksab 590Y. Bussi hinda ei tea, aga
nad ütlevad bussijaama nime, kuhu minna. Selle asukoha leidmine valmistab
aga suuri raskusi. Tohutu pika sagimise järel kutsuvad nad appi jooksupoisi,
kellel on suur linnaplaan. Meile näidatakse, et hotell on siin, jaam
siin. Õnneks on Lonely Planeti raamatu skeemil see jaam peal (hotelli
ei ole). Vahemaa on päris pikk ja registratuurineiu kirjutab meile
jaama nime taksojuhi jaoks üles, aga me läheme ikkagi jala, sest
tahame niikuinii linna näha.
Hotelli juures on suur siseõu,
mille ümber on kõrged majad. Üks neist paistab olevat
meie omast luksuslikum hotell. Läheme kangi alt välja ja satume
üsna põhjakihi moodi tänavatele. Kohe nurga peal on asjandus
nimega "Ticket Office". Läheme sisse. Küsin, kui palju maksab
bussipilet Guilini. Neiu helistab kuhugi ja annab siis toru mulle. Torust
öeldakse 600. Mõtleme, et kui hinnad on võrdsed, siis
sõidame juba parem lennukiga. Muidugi otsustame igaks juhuks bussijaamas
ära käia.
Peagi oleme suurel tänaval.
Näeme nurga peal tordipoodi, kus on neli torti. Edasi on tee peal
reisibüroo. Läheme sisse, väikeses ruumis on kaks lauda,
ühe taga magab noor naine, teise taga noor mees. Teretan, naine ärkab
üles. Inglise keelt ta ei oska, aga kui ütlen "Guilin," saab
ta teisel korral aru ja ütleb üsna järsult: "Meiyou!"
Võtame päikese
järgi suuna bussijaamale ja läheme. Siin-seal on silte tänavanimedega,
aga nendest on vähe kasu, sest raamatu kaardil on ainult kõige
suuremate tänavate nimed. Vaatame pidevalt ringi, kas kuskil on kaarte
müüa, ja peagi leiame üsna hea Guangzhou kaardi. See on
hiinakeelne, aga osa tänavanimesid on ka inglise keeles. Kuni Jüri
kaarti uurib ja kaupleb, läheme Margusega kõrvale plaadipoodi.
Esimesel pilgul on ainult hiina asjad, aga siis näen ka riiulit mõnekümne
Lääne plaadiga — Atomic Kitten, Enigma jne., kõik 12Y/tk.
Pole midagi, mida tahaksin. Lasen pilgu üle hiina plaatide. Küll
ostaksin, kui teaksin, mida osta. Olen juba lahkumas, kui mu treenitud
pilk jääb pidama tuttaval sõnal "Hui". Astun ligemale
ja näen, et laulja nimi pole mitte lihtsalt mingi Hui, vaid lausa
Sam Hui. Purskan naerma ja näitan plaati Margusele, kes hakkab samuti
naerma. Kõigest väest hüsteerilist naeru alla surudes
lähen selle plaadiga kassa juurde. Plaat maksab nagu kõik teisedki
12Y.
Jüri ostetud kaardiga
on õige tee otsimine kergem, minna tuleb aga päris kaugele.
Pikapeale hakkab saastatud õhk mõju avaldama. (Tunne on umbes
nagu meil 20 aastat tagasi Narva maantee ääres, ainult et siin
on igal pool selline tossune õhk.) Kilomeetrite viisi jala kõndides
on kange tahtmine kopsud õhku täis tõmmata, aga ei saa.
Maskidega on siiski vaid üksikud inimesed (paar tükki päeva
jooksul). Muide, kui Hongkongis on liiklus vasakpoolne, siis Suures Hiinas
parempoolne. See on hiinlaste põhimõte "üks riik, kaks
süsteemi". :-)
Mitmel pool on majade ees väikesi
mandariinipuid, umbes nagu alloleval pildil. See on ilutaim. Mandariinid
nägid välja päris ehtsad, aga me igaks juhuks ei korjanud
ühtegi — äkki pannakse pahaks.
Teel bussijaama satub meile
ette mingi park, kuhu saab 8Y eest sisse. Väljast on näha ilusaid
ehitisi. Kuna bussijaama pole kiiret, läheme sisse. See on Huanghuagangi
park, mis on rajatud 1911. aasta kodanliku revolutsiooni kangelaste mälestuseks.
Värava juures on pudipadipood, kust ma ostan paar kingitust. Siis
läheme mööda pikka alleed põhirajatise juurde, milleks
on suur mälestusmärk. Selle taga lähevad rajad metsa. Kui
sinna minema hakkame, ilmuvad mälestusmärgi juurde tüdrukud,
kelle ma ristin nende kiledate häälte järgi antisireenideks.
Nad tunduvad millegipärast hüüdvat, et sinna ei tohi minna,
ja "meiyoud" muutuvad seda valjemaks, mida kaugemale me läheme. Igaks
juhuks läheme siis tagasi nende juurde. Selgub, et milleks muuks meid
ikka vaja oli kui poodi. Selles poes on suhteliselt kallid ja mõttetud
asjad. Laseme endale igasugust kola näidata ja kõnnime kõigutamatult
jälle välja.
Nüüd pääseme
takistamatult puude vahele. Hiina pargiplaneerijatele ei teeks paha graafiteooria
algkursus — igal pool on tupikud, kust tuleb tuldud teed tagasi minna.
Ühes kohas on silt "Make our park your home". Selle üleskutse
juriidilisi tagajärgi arutades jõuame kohta, kus on puude all
paarkümmend lauda, mille peal neljased seltskonnad mängivad mah
jonggi ja kaarte. Natuke maad edasi mängivad neli-viis paari hiina
malet. Astume kiibitsejate sekka ja vaatame natuke aega pealt. Keegi ei
pööra meile tähelepanu.
Kõnnime veel mõnda
aega pargis. (Kui tahate, võite vaadata pilte.) Siis
läheme edasi bussijaama poole, vaieldes Jüriga selle asukoha
üle, sest ühe kaardi järgi on see ühel pool väljakut
ja teise järgi teisel. Bussijaamast leiame kassad ja hiinakeelsed
sõiduplaanid. Guilini pole kuskil näha. Nagu raudteejaamaski
on seal ala, kuhu pääseb ainult piletiga. Küsin kontrollija
käest, kust osta piletit Guilini, ja ta näitab kassa peale. Ilmselt
on siin ükskõik, mis kassasse minna. Piletimüüjaga
suhtlemine läheb üllatavalt kergesti, välja arvatud seletamine,
mida tähendab "homme". Olukorra lahendab Jüri, võttes
välja paberi ja kirjutades sellele hiina keeles kuupäeva. See
on hea idee. Edaspidi kannan kogu aeg paberit ja pliiatsit taskus, et asju
üles kirjutada. Sellest on palju kasu.
Pilet maksab 237Y tükk.
Kui olen raha maksnud ja piletid kätte saanud, leian Jüri ja
Marguse jäätist söömas. Ostan endalegi. Jätt maksab
2Y ja on väga hea, šokolaadi-pähkliglasuuriga.
Kõht on tühi, aga
meil on plaan teha suurem söömine alles õhtul ja praegu
vaid kergelt einestada. Kohe bussijaamast välja minnes on näha
McDonald's. Kuna oligi plaan kunagi reisi jooksul Hiina McDonald's ära
proovida, otsustame teha seda kohe. Ettekujutus, et McDonald's on üle
maailma standardiseeritud, osutub ekslikuks. Kõigepealt on menüü
ainult hiina keeles, teiseks on ka toidud erinevad. Võtame hamburgerid
nimega "spicy chicken", mis osutuvad väga vürtsisteks.
Edasi seame sammud Shamiani
saare suunas, aga tee peale jääb veel üks park. Nimi on
tal Liuhua järvepark ja sissepääs maksab 5Y. Park on suur
ja seal on vaimustavalt ilusad järved. See on selline koht, kus võiksin
tundide kaupa istuda, vette vaadata ja elu üle järele mõelda.
Siin on Liuhua järvepargi pilte.
Pargis risti-põiki ringikõndimine
võtab päris kaua aega. Märkame, et hakkab hämarduma.
(Kell on viie ligi.) Otsustame jätta Shamiani saare homseks ja suundume
hotelli poole. Koha, kus suurelt teelt ära keerata, leiame alles mõningate
raskustega. Tee leidmine käib üldse nii, et kui mõnel
ristmikul tänavanimega silt ette satub (neid on õnneks üsna
palju), võtab hieroglüüfitundja Jüri välja oma
hiinakeelse kaardi ja otsib, kus on sarnaseid märke. Mina aitan jõudumööda
kaasa.
Liiklus on Hiinas muide tõeliselt
kohutav. Poolas ma ainult naersin põhjamaalaste jutu peale, kuidas
nad taksoga lennujaamast linna sõites hirmust värisesid. Ma
olen autode keskel üles kasvanud ja mul pole kunagi pähegi tulnud
neid karta, aga Hiinas ma kardan. Hiina autojuht sõidab südamerahuga
sinu poole. Kas sa eest ära saad, ei ole tema mure.
Arutame Margusega, mille jaoks
on Hiinas vöötrajad ja valgusfoorid. Jüri pakub, et need
on soovitusliku iseloomuga, ja tal on ilmselt õigus. Igatahes võiks
Hiina riik hoida kokku hunniku raha teemärkide arvelt, millest keegi
välja ei tee. Milleks tõmmata tänava keskele kahekordset
kollast joont, kui igaüks sõidab ikkagi sealt, kus parajasti
ruumi juhtub olema?
Margus käis päev
läbi ringi, kaamera rinnal. Mingeid probleeme polnud (nagu muide ka
kogu ülejäänud reisi ajal). "Missit" keegi ei pakkunud.
Hotellis puhkame natuke. Kaheksa
tundi käimist võttis jalad päris läbi. Siis läheme
torti otsima. Piirdume sellega, sest kõhud ei ole tühjad. Aga
tordipoes tekib ootamatu tõrge. Müüja ei taha meile kuidagi
torti anda, vaid seletab hiina keeles midagi, millest me muidugi aru ei
saa. Ilmselt on poes väljas olevat neli torti vaid vaateaknal seismiseks,
mitte müügiks. Läheme sama targalt jälle ära.
Kõrval on siiski väike poeke, kus on üks suur ja üks
pisike tort. Suur on liiga suur, aga väike kolme peale peaaegu piisav.
Valime selle.
Poes on noor naismüüja
ja vanem mees, kes istub. Sel ajal, kui meie torte vaatame ja arutame,
tuleb üks klient ning naine läheb teda teenindama. (Hiinas on
iga asjaga nii — jääd hetkeks uimerdama ja olukord läheb
mööda. Nende taktsagedus on meie omast palju suurem.) Meie valime
tordi välja ja vaatame ringi, et kas meid ka teenindatakse. Mees silmitseb
meid paar sekundit, siis otsustab end püsti ajada, et kliendid ei
paneks pahaks, et nendega ei tegelda. Ta hakkab torti vitriinist välja
võtma, kuid oskab teha seda lihtsat liigutust nii aeglaselt, et
enne kui tort käes, on tüdruk juba teise kliendiga valmis saanud
ja tuleb võtab üle. Tort maksab 12Y, ta võib olla mingi
poolekilone. Müüjanna teeb oma osavate näppudega tordile
kohapeal karbi. Hiinlaste värk.
Tort on väga kreemine,
aga üllatusena pole ta läägelt magus. Kokkuvõttes
mitte midagi vapustavat, aga täitsa söödav. Istume ja filosofeerime,
umbes keskööst läheme magama.
Siin on tordipilte.
Näen vannitoas prussakat.
See jääb siiski Hiina-reisi ainukeseks.
Neljapäev, 23. jaanuar
Hotellist tuleb 12-ks välja minna. Jüri ja Margus magavad kell pool 12 veel õiglaseund. Jõuame siiski õigeks ajaks. Registreerime end hotellist välja ja läheme sööma. Näeme ühes kohas mandariinipuude poodi, mille ees tänaval on kümneid eri värvi mandariinipuid — osadel mandariinid kollasemad, osadel oranžimad.
Söögikohti ei ole
siinkandis aga palju, alles mõne aja pärast näeme ühte.
Seal on üsna suur saal lihtsate laudadega, mis ei läigi puhtusest.
Kohe sissepääsu juures on suur boks, milles on noormees suurte
katelde vahel, kust ta klientidele igasuguseid asju kaussidesse tõstab.
Siin domineerivad nuudlid. Meil palutakse istuda ja ettekandja tuleb menüüga.
Ta näitab ühe asja peale justkui seda soovitades, meie näitame,
et olgu pealegi, võtame kolm. Ta näitab teist asja veel, meie
näitame, et võtame siis seda ka. Siis viiakse meid selle suure
toiduleti äärde: kas seda tahate? — tahame, kas seda tahate?
— tahame. Meil on ettekujutus, et igaüks saab ühe toiduportsu,
kuhu pannakse natuke ühte näidatud asja, natuke teist jne. Tegelikult
tuuakse igat näidatud asja suur kausitäis. Lõpuks jõuab
lauale kümme eri anumat ja kolm riisitaldrikut. Selge ülepingutus,
meil pole lootustki kõike ära süüa. Ainult pelmeenid
on imehead, neid tahaks veel. Need on suure frikadelli suurused ja täidetud
mitme asjaga, millest üks on krabiliha.
Arve tuleb meil lõpuks
177Y. See on hind keele mitteoskamise eest. Õppetund edaspidiseks:
"san" (kolm) on väga paha sõna.
Läheme nüüd
Shamiani saare poole. Tee peal vaatame üle Sacred
Heart Churchi. Seal kandis on vaesem rajoon,
kitsad tänavad (aga ikka paksult tänavakaubitsejaid täis),
suur sagimine. Kui ületada Shamiani saarele viiv sild, leiab aset
järsk keskkonnamuutus — nagu astuks jahedast kaubamajast palavasse
õue või vastupidi. Inimesi on vähe, kõik on rahulikud
ja liigutavad ennast aeglaselt või istuvad niisama. Siin on muide
ebatavaliselt suur valgete inimeste ja ingliskeelsete siltide kontsentratsioon.
Leiame ka Guangzhou Youth Hosteli, mida ühe reisikirja autor oli reklaaminud
kui imeodavat ööbimiskohta, pidamata vajalikuks öelda, kus
see asub.
Sild Shamiani saarele.
Guilini bussini on nii palju aega, et läheme bussijaama jalgsi, ehkki maa on pikk ja pampudega kõndimine üsna väsitav.
Vana ja uus Hiina: üleval
— partei- ja riigijuhid McDonald'si ja Pizza Huti vahel, all — hurtsikud
ja pilvelõhkujad.
Tee peal näeme veel ühte
mandariinipuude müüjat:
Kell pool kuus oleme bussijaamas.
Näitan tädile piletit. Millegipärast algab õudne
sigin-sagin — üks näitab pileteid teisele, teine kolmandale.
Nad osutavad algul ühes, siis teises suunas, lõpuks aga jõuavad
otsusele, et istuge siiasamasse ootesaali maha ja oodake. Meie ütleme,
et käime veel ringi ja ostame tee peale süüa kaasa. Neil
lähevad selle peale näod selliseks nagu tüdrukul, kes saab
teada, et filminäitlejate kool pannakse kinni. Läheme sellegipoolest
välja, ostame süüa-juua ja läheme siis näidatud
kohta sisse. Istume tükk aega, kuni tuleb üks mees ja hõikab
Guilini tahtjad kaasa. Järgneme talle kiirmarsil läbi käikude
tänavale ja üle jalakäijate silla suurde bussijaama, mis
on teisel pool hiigelristmikku. Seal on piletikontroll, siis läheme
jälle kusagilt läbi, õuele mingi bussi juurde ja meid
pannakse pingi peale istuma. Mõnda aega oleme seal, siis näidatakse
ühe teise bussi peale. Läheme sinna.
Buss on umbes 15—20 kohaga
ja puuistmetega, meenutades natuke vene bussi PAZ. (Siin reisikirjas nimetan
sellist bussitüüpi selguse mõttes "kolhoosibussiks".)
Säh sulle (raamatus lubatud) magamisasemeid ja WC-d! Istume maha ja
püüame leppida mõttega, et meil seisab ees 13-tunnine
öine sõit selles bussis. Peale meie on seal veel kaks inimest
— mees ja naine, mõlemad valged. Ajame natuke juttu. Mõne
aja pärast saavad teised (kes oskavad natuke hiina keelt) teada, et
see ei ole Guilini buss, vaid meid viiakse alles teise jaama, kus me istume
õige bussi peale.
Sõidamegi kuhugi läbi
linna, siis mingist väravast sisse, valvurite vahelt läbi (kes
on küll püssideta) hoovi, sealt teise hoovi jne. Igal pool näeme
kõige eriskummalisemaid sõidukeid ja irvitame üksteise
võidu: näe, meie buss — ei, me läheme hoopis sellega.
Viimaks oleme suurel platsil, kus on palju busse ja mis näeb välja
nagu bussijaam. Jälle piletikontroll ja viimaks läheme õige
bussi peale. Sõiduki teeb ebatavaliseks see, et seal ei ole istmeid,
vaid kolm rida kahekorruselisi magamisasemeid — kaks äärtes ja
üks keskel. Üksteise taha mahub magama neli või viis inimest,
mis tähendab, et bussis on kokku nii 25—30 kohta. Igati kaval lahendus
pikkadeks öisteks sõitudeks.
Ronime üles. See on viga,
sest all oleks saanud koti aseme alla panna ja ka ruumi oleks rohkem olnud.
Ülemistel asemetel on seljatugi poolkaldus. Jalad saaks sirgu ajada,
kui kotti poleks. Bussijuht tuleb ja käsib jalanõud ära
võtta — nende jaoks on seljatoe all kohtki olemas. Igal asemel on
tekk, aga bussis on nii soe, et teen nagu Jüri — võtan teki
endale hoopis alla. Nii on mõnusalt pehme.
Kuulen enda kõrvalt kolksatust.
Vaatan, mis juhtus. Selgub, et Margusel kukkus mobla taskust maha. On juba
pime ja ma ei näe seda. Ronime maha ja otsime, appi tuleb ka Jüri,
kes näeb pimedas nagu kass, aga mobla jääbki leidmata. Tundub,
et keegi all lamajatest reageeris välkkiirelt ja haaras taevase kingituse
ära. Sellist rahvast liigub siin siis ka!
Guilini sõidab kaks
bussi. (Tundub üldse, et Hiinas on komme panna liinile lisabusse,
kui on rohkem rahvast.) Välja ei sõida me mitte 18.00, nagu
peaks, vaid alles 19.21. Kella kolmveerand üheksa paiku on peatus.
Mootor pannakse seisma ja hiinlased lähevad välja. Mõne
aja pärast tuleb bussijuht ja ajab välja ka meid. Valge naine,
kes on ennast mõnusalt magama seadnud, paistab pahane. Bussi uks
pannakse kinni. Seisame. Käin nurga taga ära. Margus teeb mõne
aja pärast sedasama. Pärast märkan, et seal on ka WC, mille
seinalt tunnen ära meest ja naist tähistavad hieroglüüfid.
Aga suurt vahet poleks vist olnud. Meie peatuspaigas on ka midagi einelaua
taolist. Ilmselt peatumegi selleks, et bussijuht süüa saaks.
Viimaks sõidame edasi.
Ilm on endiselt soe ja teki all oleks talumatult palav. Nii magan esialgu
ilma. Kuskil ees on aga aknad lahti ja kiire sõiduga puhuva tuule
käes hakkab kiiresti külm. Vihmajope fliisvooder läheb asja
ette, samuti villased sokid. Nendega on hea soe. Ma ei saa aru, miks (riietuse
järgi otsustades) külmakartlikud hiinlased ühtäkki
nii värskeõhulembeliseks on läinud, aga kui keegi paneb
maha tõeliselt jälgi peeru, on mul selle tuulutuse üle
ainult hea meel. See peer ei jää viimaseks, kuid pikapeale saavutab
ülekaalu värske õhk, millele jääb konkurentsi
pakkuma ainult hingemattev tubakasuits.
Edasi sõites hakkab
järjest külmem. Viimaks võtan teki peale. See on millegipärast
ruudukujuline. Tekk on nii soe, et võtan vatid jälle seljast.
Guilin
Guanyan
Yangshuo
Nanning
Beihai
Haikou
Sanya
Qionghai
Jälle
Haikou
Jälle
Shenzhen
Peking
Jüri
ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel
pilte