Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong
Shenzhen
Guangzhou
Guilin
Guanyan
Yangshuo
Nanning

BEIHAI

Beihai (hääldus «peihai»): sadamalinn Guangxi provintsis, 1,4 milj. el.

Kuna Jüri Guilinist ostetud kaardil on ka Beihai kaart, leiame enam-vähem, kus me oleme ja kuhu minema peame. Laev läheb raamatu andmetel minema kell kuus ja praegu on kell neli läbi. Hirmus palju aega seega enam ei ole.
Üks mees tuleb taksot pakkuma. Eirame teda, ma ütlen isegi korra "buyao" ("ei taha"), lootes, et emakeelne pikaltsaatmine tema vastu aitab, aga see ei avalda talle mingit mõju. Viimaks laskume läbirääkimistesse. Ta ütleb "matou", milles Jüri tunneb ära sõna "sadam". Veel mõningase väheinformatiivse suhtlemise järel pakub mees hinna, millest mina saan aru "kakskümmend" ja Jüri "kakssada". Küsin üle: "Ershi?" (20). Mees kinnitab, et see on õige. Nõustume. Ta näitab meile ühte kõige tavalisemat punast värvi taksot. Taksojuht on väga jutukas. Jüri natuke isegi vestleb temaga. Meie Margusega taga ei saa mitte kui midagi aru.

Jõuame kohta nimega "Beihai rahvusvaheline reisisadam" (pildil). Ümbruskond on peaaegu inimtühi — tühjad palmidest ääristatud teed ning siin ja seal hästi ilusad majad. Sadamahoones pole peaaegu ühtegi inimest. Kassa on selgesti näha, aga selgeks teha, mida me tahame, on üliraske. Kuskilt ilmub välja üks hiinlanna, kes tuleb meile appi, seletades ära erinevad piletiliigid hinnakirjas. Võtame kohad neljases kajutis, mis maksavad 140Y/tk. (Odavaim pilet olnuks 100Y). Kuna laevani on tükk aega, kõnnime ümbruskonnas ringi, siis läheme jaamahoone ooteruumi. Näeme laevale minemas veel viit valget.
Laeval on ühes sektsioonis lihtsalt koikurivid, umbes nagu rongis on platskaart. Meil on vähemluksuslik kajut — ilma televiisorita. Jüri tunneb huvi, mis seekord minibaaris on. Selgub, et päästevestid. Nagu arvasime, neljandat inimest meie kajutisse ei tule.

Laeva peale tulijad.

Mingist pühadeaegsest reisijateuputusest pole jälgegi, aga siiski on laeval rahvast mitu korda rohkem kui nägime sadamas. Beihai rahvusvaheline reisisadam oli ülekaalukalt kõige inimtühjem paik, mida ma Hiinas nägin.

Need pildid on tehtud laevalt, ärasõitu oodates.

Lahkume hiina täpsusega, s.t. mõni aeg pärast kuut. Jüri ja Margus seltsivad mehe ja naisega Pekingist. Lähen ka nende juurde ja me ajame tükk aega juttu. Nad räägivad täitsa arusaadavat inglise keelt ning on igati kenad inimesed.
Laeva peal saab süüa. Mingi menüü on ja pekinglased seletavad meile, mis on mis. Umbes kaheksa paiku mõtleme, et nüüd võiks siis süüa. Aga võta näpust — enam ei saa. Süüa köögis endiselt tehakse, aga laevapersonalile. Vaatame natuke aega nõutult nende isukat pugimist. Siis lepime paratamatusega ning ostame putkast mingeid kuivtoite, mis osutuvad meie "Michiyo" sarnasteks (ainult on suuremad), kalakonservi (kuiv, kuid söödav) ja õlut ning saame kõhud täis. Putkatädi annab meile vastutulelikult ka pulgad. Sööme sealsamas laua peal ja jätame kättemaksuks kogu oma sodi sinna vedelema. (Osa kukub ka põrandale või lendab tuules minema.)
Magama läheme vara, kuna on oodata, et kell viis oleme juba kohal. Kui ma veel asjal käin (olles enne leidnud laeva skeemil meeste WC ühest kohast, kust ma teda kuidagi poleks otsida osanud), on tekk inimtühi, ainult üks hiinlane istub pingil ja vaatab tühja pilguga enda ette. Juba on natuke soojemaks läinud.

Haikou
Sanya
Qionghai
Jälle Haikou
Jälle Shenzhen
Peking
Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte