Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong
Shenzhen
Guangzhou
Guilin
Guanyan
Yangshuo
Nanning
Beihai
Haikou
Sanya
Qionghai
Jälle Haikou

JÄLLE SHENZHEN

Shenzhenis pandi mind trellide taha. Oli selline takso, kus esiosa oli tagaosast eraldatud vaheseinaga — vasakul (juhiistme ja vasakpoolse tagaistme vahel) klaas, paremal (parempoolse esi- ja tagaistme vahel) trellid. Jüri istus trellide ees, mina trellide taga, Margus klaasi taga ja taksojuht klaasi ees. Hiinas on muide palju taksosid, kus isegi juhi ja temast paremal istuja vahel on massiivne võre, läbi mille siis mõningase vaevaga raha topitakse.
Shenzheni erimajanduspiirkond moodustab ainult osa Shenzheni rajoonist. Lennujaam asubki erimajanduspiirkonnast väljas. Erimajanduspiirkonna piiril on üsna piiripunkti moodi ehitised. Kui taksojuht ütleb, et tuleb passikontroll, võtame oma dokumendid välja ja takso jääb seisma. Auto juurde astub mundris mees, vaatab sisse ja viipab käega, et sõitke edasi. Valgeid nägusid ei ole ilmselt põhjust erimajanduspiirkonnast eemal hoida. Lonely Planeti raamat viriseb, et hiinlased on rassistid. Esialgu pole mul selle vastu midagi.
Shenzheni linnas laseme taksojuhil viia meid "oma" hotelli kanti. Leiame hotelli ja küsime kolmest tuba. Hinnaks öeldakse 360Y. Kõhkleme ja kohe ilmub taskuarvutile uus arv — 280. Võtame. Minu passi asendav dokument võetakse ka siin nurisemata vastu ja skännitakse arvutisse nagu Jüri ja Marguse passid. Tuba on meil seekord 21. korrusel ja näeb välja nagu eelmine, ainult peegelpildis.
Ehkki aeg on hiline, läheme välja, et kuskil natuke midagi näksida. Hotelli lähedal hakkab silma india restoran. Läheme sisse ja istume lauda. Söögisaal on üsna väike. Taga on uksed, millest ühe juures on lumivalge särgiga mees, kes koperdab mingi kapikese otsa. Omaniku moodi mees saadab ta tagatuppa ja žestikuleerib meile, et näe, milline loll. Nagu peagi selgub, ei ole see aga mitte kohmakas kelner, vaid lakku täis külastaja. Tagatoas käib nimelt ülilõbus karaokepidu naistega, ja mitte ainult selles tagatoas, vaid ka ülejäänud kahes. Aeg-ajalt avatakse mõni uks ja meieni jõuab kohutavalt vali muusika. Tõden hämmastusega, et lauljate tase on laitmatu. Tükk aega kõhklen, kas see on üldse karaoke, aga vahetevahel kostev moonutusvilin viitab ikka mikrisse laulmisele. Aeg-ajalt läheb ettekandjaid tagatubadesse ja tuleb välja. Meie sööme, ajame juttu ja naudime seda komejanti lustakaid kommentaare tehes. Ühest tagatoast tuleb mõne aja pärast seltskond välja. Tegemist ei olnud sugugi sellega, mida meie mõtlesime, sest seal on ka lapsi — ilmselt mingi perekonnapidu. Lastel oleks kell üks öösel muidugi juba aeg magada. Sellest toast, kuhu läks see purjuspäi kakerdaja, paistab aga küll osaliselt lahtinööbitud särke ja lõdvakslastud lipse. Kui seal pidu lõpeb ja seltskond lahkub, kohendab osa daamidest veel käigu pealt riideid, eelmainitud joviaalne noorhärra aga tervitab meid rõõmsalt, ning kui ma vastutervituseks õlleklaasi tõstan, tuleb ta ja annab meile igaühele oma visiitkaardi. Need on üleni hiina keeles, nii et mul pole aimugi, mis on tema nimi või tegevusala.

Pole vist vaja öeldagi, et natuke midagi näksimisest kujuneb välja vägev hiina moodi õhtusöök. Pärast meie toitude ettekandmist jääb söögisaal ettekandjatest päris tühjaks, mistõttu meil tekib mõningaid raskusi arve tasumisega. Viimaks saame siiski personali tähelepanu äratatud, maksame ära ja naaseme rahulolevana hotelli, jättes nad tagatubades olevat rikkalikku läbu koristama.
Seoses minu passiprobleemiga otsustame, et Macausse minema ei hakka, nii et vara ärkama ei pea.

Pühapäev, 2. veebruar

Magame rahulikult välja, sööme muretult hommikust ja läheme piiripunkti. Kõik on tore.
Guangdongi provintsi ja Hongkongi erihalduspiirkonna vahel on täpselt samasugune piir nagu riikide vahel. Shenzheni linnas on Luohu piiripunkt, kus lastakse Suurest Hiinast välja, ja siis tuleb Lo Wu piiripunkt, kus lastakse Hongkongi sisse. (Muide, pole võimatu, et Luohu ja Lo Wu on tegelikult üks ja sama kohanimi eri kirjaviisides. Hongkongis kasutatakse ju vana, kantoni keelel põhinevat inglisepärast kirjaviisi.)
Hiina passikontrollis ütleb kontrollijaneiu, et politsei antud tõendiga riigist välja ei saa, vaid tuleb politseist mingi teine paber taotleda. Vaidlen talle vastu. Ta küsib kõrvaistujalt, siis kutsub kohale ringikõndiva ülemuse. Olen täiesti muretu, uskudes, et kohe saab asi selgeks. Aga ülemus kutsub mu kõrvale ning ütleb, et pean minema Shenzheni politseisse ja võtma sealt dokumendi riigist väljasõitmiseks. Minu palvel kirjutab ta mulle paberi peale politseijaoskonna aadressi, et taksojuhile näidata:

Jüri ja Margus on selle aja peal juba oma järjekorrad ära seisnud ning passikontrollist läbi saanud. Lepime kokku, et nad lähevad Hongkongi ja võtavad hotelli ära, mina aga sõidan hiljem järele.
Sõidan taksoga politseisse. Ametnikud inglise keelt ei oska, aga üks külastaja aitab mu välja. Ametnikuga vesteldes selgub, et kuna parajasti on pühad, võtab paberi tegemine kaua aega — võib-olla isegi nädala. Näitan oma lennukipiletit ja seletan, et mul on ilmtingimata vaja homme kella üheks Hongkongi lennujaama jõuda. Kohale ilmub teine naine. Minu hiinlasest abistaja seletab, et see naine on ülemus, kes võib mind aidata või ka mitte aidata. (Muide, märkan rõõmuga, et ka hiinlastel kipuvad "he" ja "she" segi minema.) Ülemus oskab natuke inglise keelt. Ta pahandab, et mis jama see on — kui ma kaotasin passi Haikous, siis pidanuks ma ka väljasõidudokumendi saama Haikoust. Ütlen, et jah, I'm sorry, ma ei teadnud. Ülemus räägib edasi, et Haikou on palju tähtsam kui meie, kuna ta on provintsikeskus, aga meie provintsikeskus on Guangzhous, meie ei saa Haikou politsei tehtud asja ümber teha. Mina olen kõigega nõus, vabandan, et ma ei teadnud, kuidas asjad käivad, aga nüüd olen ma juba siin, mis parata. Midagi kindlat lubamata antakse mulle ankeet riigist lahkumise loa taotlemiseks, mis tuleb ära täita. Minult nõutakse kahte fotot. Juhuslikult on mul neid kolm tükki kaasas. Veel tahetakse koopiaid lennukipiletist ja passi kaotamise tõendist. Kus koopiaid teha? Mine otsi ise. Lähen välja ja kõnnin hotelle otsides ringi, püüdes meeleheitlikult tagasiteed meelde jätta. (Olen täiesti tundmatus linnaosas.) Viimases hädas astun sisse mingisse Ehituspanka ja küsin telleri käest, kus saab koopiaid teha. Teller mõtleb natuke ja teeb viimaks mulle ise koopiad. Aitäh, hea inimene! Leian jaoskonna jälle üles ja annan paberid ära. Mul kästakse tulla tagasi kell 16.30 ja lubatakse ka kohapeal oodata, mida ma teengi.
Selleks ajaks olen töökaaslaste kaudu saanud ka juba ühenduse diplomaat Marek Lutsuga Pekingis. Arutan temaga olukorda ja ootan. Vahepeal käib minu avaldusega tegelev neiu paari asja täpsustamas ja nõuab ühte fotot juurde. Jumala õnn, et mul on kolmas veel! Kella 16.15 paiku koguneb jaoskonda hunnik hiinlasi ja algab mingisuguste dokumentide kätteandmine. Mitmed inimesed oma pabereid saades väga rõõmsad, nii et võib-olla on tegemist väljasõidulubadega Hongkongi. Igatahes käib ehthiinalik sagimine ja rüselemine. Ma ei tea, mis süsteemi järgi asi toimub — äkki antakse pabereid nendele, kes ennast leti äärde murravad. Ootan siiski teiste selja taga, lootes, et tasapisi jääb rahvast vähemaks. Kella kolmveerand viie paiku kutsutakse mind leti tagant kohale ja küsitakse 100Y. Õnneks on mul veel nii palju — järgi jääb ainult paarkümmend. Ulatan ametniku poole kaks vana viiekümnelist. Üks kõrvalseisja reageerib välkkiirelt ja pakub mulle nende vastu uut sajalist. Ta on väga rõõmus, kui ma vahetusega nõustun. Saan ilusa sinist värvi dokumendi, kus on foto peal. Suurepärane!
Vaatamata arusaamisraskustele ja bürokraatiale on suhtumine minusse sõbralik. Valvurgi naeratab hüvasti jättes.

Sõidan taksoga tagasi Luohu piiripunkti. (Vahepeal selgub, et Jüri ja Margus on hotelli leidnud.) Passikontrollija laseb mu läbi, kuid võtab minu ilusa pildiga paberi jälle ära! Kas ma selle jaoks pidingi pool päeva politseis vahtima? Lähen sellesama ülemuse juurde, kes mu enne politseisse saatis, ja ütlen, et mul on vaja dokumenti, millega saada Hongkongi ja lennukile. Ta ütles, et nad on kohustatud väljasõiduloa riigist väljudes ära võtma, ja ainus, mis ta minu heaks teha saab, on anda mulle sellest koopia. Sellega lähengi Hongkongi piiripunkti. Neiu ütleb viisakalt, et oodake natuke, ja kutsub ülemuse. See viib mu ühte ruumi, paludes seal istet võtta ja oodata. Kõik käib äärmise sõbralikkusega — mitte formaalse viisakusega nagu Saksamaal, vaid on tunda siirast heatahtlikku vastutullapüüdmist. Seinal on plakat, mis selgitab, et Hongkongi sisserännuteenistuse juhtlause on "Fiendly Service". See on tõesti nii friendly service kui veel olla annab.

Ruumis on veel pool tosinat tegelast, kellel on Hongkongi sissesõiduga mingeid sekeldusi. Neid tuleb ja läheb. Enamik on mustad, arvatavasti kuskilt India kandist, sest nad kipuvad olema tumedamad kui araablased või türklased. Erilise huviga silmitsen ma ühte noort meest, kes on rassitunnustelt valge mis valge, ainult nahk on väga tume pruun, just nagu neegril. Ma ei kujuta ette, mis ta USA-s ankeeti rassiks kirjutab. Küllap "Caucasian" (nii nimetatakse USA-s valget rassi) — muud võimalust lihtsalt ei ole.
Minuga tegeleb ametnik hr. Au. Ma pean pidevalt telefonikõnelusi diplomaadiga Pekingis, kes ajab taga meie aukonsulit Hongkongis, kelle nimi on muide Jeffrey Lam. (Asi on selles, et kuna mul passi ei ole, pean ma saama mõnest Eesti välisesindusest tagasipöördumistunnistuse.) Ka Au helistab aukonsul Lami telefonil, kuid seal ei võta keegi toru. Diplomaat annab lootust, et saab varsti kokku inimesega, kellel on hr. Lami moblanumber. Nii möödub tund tunni järel ja Au hakkab kõige oma sõbralikkuse juures ilmutama kerget kahtlustavust minu jutu veepidavuse suhtes. Muuhulgas ei meeldi talle, et minu piletil pole märget, et tagasilennu aeg oleks kinnitatud. Mina kinnitan talle, et kinnitasin ära küll, lihtsalt piletile seda ei kirjutatud. Ma ei ole põrmugi kindel, et see naisterahvas, kellega me Hongkongi lennujaamas rääkisime, ka kuskile midagi üles märkis, aga mis mul muud üle jääb kui öelda, et tagasilend  o n  kinnitatud. Mõne aja pärast saab Au telefoniga järgi küsides teada, et ongi. Huh. Aukonsul Lamist ei ole aga endiselt kippu ega kõppu. Eriti ebameeldivaks teeb olukorra see, et mul hakkab mobla aku tühjaks saama ja erinevalt suure Hiina hotellidest on Hongkongi migras ainult kolme otsaga pistikupesad, kuhu minu laadija sisse ei lähe. Sealselt telefonilt lubatakse helistada aga ainult Hongkongi numbritele. Meeldivamaks teeb asja siiski see, et mulle ja veel ühele naisele pistetakse ühel hetkel pihku pappkarbis õhtueine. Söök on lihtne, aga õudselt hea.
Viimaks saab meie diplomaat ühenduse aukonsuliga, aga see on pühade puhul ära sõitnud. Ka Eesti aukonsul Macaus (jah, kujutage ette, ka selline on meil olemas!) kolab kuskil Euroopat või Ameerikat pidi. Ainuke võimalus lennukile saada on teha dokument Pekingis valmis ja saata see mulle Shenzheni.
Eelnev jutt kajastab muidugi vaid osakest nende tundide jooksul toimunust. Närvipinget sõnadega edasi anda ei saagi. Lõpplahendus on järgmine: Hongkongi võimud oleksid nõus mind maale lubama, aga Lufthansa ei ole nõus mind reisidokumendita (ehk siis passi või tagasipöördumistunnistuseta) lennuki peale laskma. Sellepärast tehakse minu seisukohalt parim otsus saata mind tagasi Suurde Hiinasse (Shenzhenis on igatahes parem olla kui Hongkongis — hinnad on kordades madalamad) ja antakse mulle dokument sisselaskmisest keeldumise kohta.

Aga tagasisaatmise vormistamine võtab veel paar tundi aega. Siis jätab ukse juures istuv valvur minuga südamlikult hüvasti, teine ametnik võtab mu sleppi, viib mu inimmassidest mööda Hongkongi ja Hiina vahel olevale jalakäijatesillale ning käsib täpselt silla keskel seisma jääda. Seal ootame natuke aega, kuni teiselt poolt tulevad Hiina piirivalvurid ja võtavad mu oma hoole alla. Lähen juba tuttava kabineti juurde, kus pean natuke ootama. Minu juures seisev noor piirivalvur oskab pisut vene keelt (inglise keelt siiski paremini) ja me ajame natuke juttu. Siis öeldakse mulle, et dokumenti nad mulle täna anda ei saa, vaid ma pean tagasi tulema hommikul kell kaheksa. Mõistagi ma ei vaidle ega küsi, miks. Küsin vaid, kas piiripunktis on juhuslikult rahavahetamise kohta. Ei, täna on pangad kinni. Raha vahetada saab alles homme.
"Oma" hotelli jõuan pärast kella kümmet. Mul on paarsada Hongkongi dollarit, mõni jüaan ja hunnik USA dollareid. Hotellis küsitakse minult toa eest 225Y öö. Püüan kaubelda, aga nad ei lase hinda alla. Selle summa veaksin Hongkongi dollaritega välja, aga kuna lisaks ööbimistasule tuleb maksta ka deposiit, olen sunnitud maksma krediitkaardiga.

Esmaspäev, 3. veebruar

Mul on kästud migrasse minna kell kaheksa, aga arvan, et vast pole see nii oluline. Magan rahulikult une täis ja lähen välja nii, et peaksin jõudma poole üheksaks. Oskan siiski linna peal ära eksida ja saabun piiripunkti alles kell üheksa. Mulle pistetakse pikema jututa pihku seesama sinine riigist lahkumise luba ja see ongi kõik.

Pangad on nüüd lahti, nii et ma saan ennast jälle Hiina rahaga varustada. Kolan linna peal ringi ja ostan mõned asjad, mida läheb vaja, et ennast siin paariks päevaks sisse seada.

Hiina poetšekke.

Püüan leida habemeajamisvahendeid, aga neid pole kuskilt saada.
Ühes kohas näen, kuidas naine, väike laps süles, on kallutanud suure prügiurni külili ja kaabib sellest endale käega riisi suhu. Süda tahab lõhki käriseda, kui sellest asja vaatad. See pole ju lihtsalt mingi räbalates kerjus, kes suure tõenäusega mingitele pättidele raha teenib, vaid reaalne poolpere, kes vaevleb meile kujuteldamatus viletsuses. Paraku ei ole minu võimuses neid vaesusest välja päästa.
Just siis, kui mulle hakkab tunduma, et Shenzhen on päris tore ja elul pole tegelikult viga midagi, helistab diplomaat ja ütleb, et ma pean siiski Pekingisse sõitma. Asi on selles, et kuna minu lennukipilet on vastu taevast lennanud, siis tuleb mulle kuidagi mingi transport orgunnida. On lootust, et diplomaadil õnnestub Pekingi Lufthansaga kokku leppida, et mind ei sunnita uut lennukipiletit ostma. Hongkongis ei saa ta mind aga kuidagi lennuki peale aidata. Nii et mul tuleb mingitmoodi Lõuna-Hiinas asuvast Shenzhenist ligi 2000 km kaugusel asuvasse Pekingisse jõuda. Esialgne info, nagu sõidaks rong sinna kolm päeva, ei pea õnneks paika — nii kaua sõidab buss. Rong läheb, nagu edaspidi selgub, natuke rohkem kui ööpäevaga.
Pole midagi parata, tuleb minna raudteejaama ja hankida pilet Pekingisse. Kirjutan vestmiku abil üles terve hunniku tähtsaid väljendeid, alustades lausega "Kust saab osta pileteid Pekingisse?" ja lõpetades küsimustega eri liiki piletite hindadest.
Jaamas valitseb, nagu ikka, täielik kaos, aga ma tean, kuidas Peking hiina keeles kirjutatakse, ja kui ma aga tabloost õigesti aru saan, läheb siit sinna kaks rongi päevas, kusjuures üks sõidab umbes 24, teine umbes 30 tundi. Kassasid on palju. Näitan ühele valvurile oma kust-saab-Pekingi-pileteid-osta-lauset. Ta viib mu ühte teise saali mingi luugi juurde, kus istub tädi. Pistan tädile nina alla küsimused rongiaegade kohta, tema seletab midagi hiina keeles. Ma ei saa ainsatki sõna aru, küll aga on mulle selge, et tädi ei ole seda nägu, et ta mulle piletit kavatseks müüa. Küsin lähedal oleva kioski müüjanna käest, kust saab osta pileteid Pekingisse. Ta näitab sellesama tädi peale. Proovin uuesti õnne, kuid täpselt samade tulemustega. Lähen tagasi suurde piletisaali. Seal on kümmekond kassat lühikeste ja kolm kassat hiigelpikkade sabadega. Seisan kõigepealt ära lühikese saba, kuid sealt saadetakse mind, nagu karta oli, pikka sappa. Lähen pikkade sabade juurde ja küsin tee peal igaks juhuks veel turvamehelt. Ta näitab nendesamade kassade peale. Vaatan nõutult. Sabas seismine iseenesest pole probleem, aga kuidagi ei tahaks seista ära hiigelsaba, saamaks teada, et pileteid ei ole või neid siit ei saa, või saamata üldse midagi teada. Üle mõne sekundi mul niimoodi paigal seista ei lasta. Inimmassist eraldub üks mees ja küsib inglise keeles, kas mul on mingi probleem. Saanud teada, et ma tahan Pekingisse, pakub ta piletit ülehomseks — kiiremale, 24-tunnisele rongile, platskaart, hind 437Y. Ta ütleb, et kassas on pileteid alles seitsmendaks. Aeg sobiks mulle, aga ma ei tea, kas see on õige pilet. Ta näeb välja selline, nagu üks hiina rongipilet välja näha võiks, aga jumal teab, mis kontrollriba tal ära rebitud võib olla. Tobe oleks siin ülehomme pikalt saadetud saada. Vaatan turvamehele otsa, see näitab kassa poole, mis piletimehele ei meeldi, ja nad sõnelevad natuke. Ütlen piletimehele võimalikult viisakalt, et ma ei tunne hiina pileteid. Ta ütleb, et saab täiesti aru — ma võin tulla temaga kaasa siinsamas asuvasse hotelli ja anda raha sinna. Lähemegi hotelli. See on nelja tärniga hotell "Huizhange". Mees pakub mulle homme ööseks tuba väga kõva hinnaalandusega 260Y. (Täna ööseks ei ole enam kohti.) Läheme registratuurilaua juurde. Mees räägib midagi neiuga, kes inglise keelt muidugi ei oska. Otsustan, et minu võimuses ei ole pileti õigsuses veendumiseks midagi enamat teha. Vähemalt on nii palju selge, et  p ä r i s  suvaline suli see ei ole. Annan talle raha (ta lepibki muide õige hinnaga!) ja saan pileti.

Selline see rongipilet on.

Käin söömas ühes kohas jaama lähedal. Ettekandja näib üsna tõre ja ütleb esimese asjana: "English no." Tellin endale häirimatult süüa, näidates mingit suvalist asja kõrvallaualt, ja ettekandja määrib mulle omal algatusel pähe veel ühe asja. Lähen kõvasti alt — söök ei ole üldse minu maitse järgi.
(Ka järgmisel päeval ühes teises restoranis söömas käies on mul tunne, et minu peale vaadatakse natuke viltu. Edaspidi saan teada, et Hiinas pannakse imeks, kui üksi söömas käiakse, sest see ei ole kombeks.)

Veedan päeva suvaliselt linna peal ringi kõndides.

Teisipäev, 4. veebruar

Minu elust Shenzhenis annab võib-olla mingi ettekujutuse Eestisse saadetud mobiilisõnum:
"Minuga on kõik korras. Homme sõidan Pekingisse, kui Allah tahab. Täna naudin viimast päeva suve. Kohe hakkan maasikaid sööma. Tervita kõiki."

Kõnnin õhtul linnas ringi ja näen mingit politseihaarangut. Lähen rahulikult edasi ja natukese aja pärast sõidab politseibuss minust mööda. Kõnnin veel edasi ja näen neid mingit teist kohta puistamas. Nii see jätkub — mul paistab olevat politseiga üks tee, sest iga natukese aja tagant sõidavad nad minust mööda ja peavad jälle järgmise koha ees kinni. Mida nad teevad, seda ma ei tea.

Õhtul hotellis aknast pilte tehes istun kogemata lauakese peale ja vajun koos sellega kolinal põrandale — plaat tuleb ära ja mul ei õnnestu seda enam tagasi kinnitada. Saan ta ainult peale tõsta, nii et ta hädapärast seisab. Olen natuke mures, mis homme saab — niigi passita välismaalane ja nüüd lõhub veel hotelli inventari ka. Kui nad peaksid minult lauakese eest näiteks 2000Y nõudma, siis pole mul mingit võimalust neile selgeks teha, et tööriistadega oleks tema parandamine väike vaev.

Kolmapäev, 5. veebruar

Registreerin end hotellist välja. Näitan koristajale tuba ja ta ei pane õnneks tähele, et lauakese plaat kukuks kohe maha, kui sellele vastu minna.
Leian mõnusa bistroo moodi söögikoha, kus on piltidega menüü seina peal. Ühe leti ääres tuleb raha maksta, siis saad talongi ja lähed sellega teise leti juurde, kust saad toidu.

Mulle müüdud rongipilet osutub siiski õigeks. Mind lastakse ootealasse, kuhu ma jõuan juba kolm tundi enne rongi.
Minu kõrval istub üks hiina perekond. Naine hüüab mulle "halou". Vastan "ni hao". Ta räägib midagi hiina keeles. Mõistan jutust ja žestidest, et ta küsib raha, et süüa osta (küllap väikestele nälgivatele lastele), kuid teen näo, et ei saa midagi aru — naeratan ja ütlen "wo bu dong". Paari katse järel jätab ta mu rahule ja läheb ära.
Rongile minek on tõeline etendus. Tund aega enne rongi väljumist võtavad hiinlased pinkide vahekäiku oma kompsudega pikka-pikka järjekorda. 40 minutit enne väljumisaega hakatakse rongile laskma. Rahvas surub meeleheitlikult peale, et iga hinna eest võimalikult ruttu rongi peale saada, ehkki väljumiseni on üle poole tunni aega. Nad ei paista aru saavat, et iga inimene, kellel on pilet, saab niikuinii peale. Kümne minuti pärast on kari vahekäigust hajunud. Ma võtan oma asjad ja lähen rahulikult rongile. Enne seda teeb veel üks keskealine naine minuga juttu, küsides, kas lähen Pekingisse.

Leian raskusteta oma vaguni. Selles on kolmekorruselised pehmed narid. Mul on kõige ülemine koht üsna ukse lähedal. Tõstan asjad polka peale ja istun ise alla, nagu kõik teised. Alumine polka kuulub naisele väikese lapsega, keda ta aeg-ajalt mähib, pärast seda kui see on mähkimisttingivaid lõhnu levitanud. Meie vastas olevatel kohtadel on kaks mitte eriti ilusat noort naist, kes reisivad koos, ja kolmas, pikka kasvu tibiriides naine. Lapsega naine teeb minuga juttu, küsides, kas lähen Pekingisse, kust olen pärit ja kas oskan hiina keelt. Rohkem ta vist inglise keelt ei oska ja nii jääb jutt paratamatult soiku.
Täheldan, et nagu raudteejaamas ootajad, on minu reisikaaslasedki seninähtud inimestest suurema ja ümarama näoga, pikemad, rasvasemad, punnpõsksemad ja ütlevad "tsunguo" asemel "tšunguo" (Zhongguo — Hiina; esimene on lõunahiina, teine pekingi hääldus). Ühesõnaga, erinevused lõunahiinlastest on ilmselged.
Vahekäigu kohal on pagasiriiul, kuhu ma panen seljakoti. Väärtasju, mis ei ole taskus, hoian nari peatsis, ka pärast magamise ajal. Vaadates teiste inimeste käitumist ja üldist õhkkond vagunis, olen üsna kindel, et vargust karta ei ole, aga passist ilmajäämine on põhjustanud mulle juba nii palju sekeldusi, et ma võtan tarvitusele kõik vähegi võimalikud ettevaatusabinõud. Nari on nii kõrgel, et kuni inimesed veel ei maga, ei saa keegi väärtasjadele märkamatult kallale, ja ööselgi annab sinna ronida. Seljakotti ma magamise ajal valvata ei saa, nagu ka tossusid, mille pean jätma alumise nari alla nagu kõik teised, aga seda riski ma kõrvaldada ei saa.
Mul on süüa kaasas, aga ka rongis käib ringi söögimüüja. Söök on vilets, aga vähemalt on see söök.
Kõrvalsektsioonis süüakse sihvkasid. Sihvkakoored pannakse muu sodiga plekk-kandikule vahekäigus akna all oleval laual. Mõne aja pärast juhtub kandik põrandale kummuli lendama. Ta korjatakse üles ja pannakse ilusti tagasi, praht jääb aga maha vaiba peale. Varsti tuleb vagunisaatja ja pühib sodi kokku. See ei jää viimaseks korraks.
Lõpuks ronin kaasreisijate eeskujul üles oma kohale, et alumised saaksid pikali visata. Kuulan mõnusat hiina musa, söön kaasa ostetud imehäid suuri rosinaid (Eestis niisuguseid pole — nad on rohelist värvi) ja tunnen elust täit mõnu.
Vaguni väljapääsu kohal on tabloo, umbes selline nagu meil trollides. Selle peal jookseb igasugust infot, aga suuremast osast ei saa ma mitte midagi aru. Siiski on sealt näha, kuidas temperatuur väljas langeb — 14, 13, 10, 8, 7. Tabloo näitab ka rongi kiirust, mis on suuremalt jaolt 70 ja 100 km/h vahel, siis tõuseb aga 120-ni.
Mõne tunni pärast teeb rong peatuse. Lapsega naine läheb maha. Kõlaritest hakkab õhtul tulema muusika asemel mingit hiina naljajuttu, mis mind mõistetavatel põhjustel ei lõbusta. Umbes pool kümme õhtul jääb plärakast vait, umbes pool üksteist kustutatakse tuled ära.

Neljapäev, 6. veebruar

Magan üsna hästi, aga kella 7.30 paiku pannakse muusika mängima. Seakari, mitte Tallinna raad! Vaatan õudusega, et temperatuur on -2 kraadi, aga mõtlen siis, et praegu on varahommik — ehk läheb päeva peale soojemaks. Temperatuur tõusebki tasapisi kolme plusskraadini.
Vaatan kõrvalsektsiooni hiinlasi — isa, ema ja tütart — kaarte mängimas. Mäng käib kaartidega kahest üheksani. Nad jagatakse välja ja pannakse siis mingi süsteemiga lauale, kusjuures eesmärk on kaartidest lahti saada. Tavaliselt pannakse kaarte järjest — 2, 3, 4 jne. — aga vahel ka mitu ühekõrgust korraga, teinekord jälle näiteks 2-le 8 peale ning üheksat ja kuut käiakse üsna suvaliselt. Jälgin mängu tükk aega ja püüan reeglitele pihta saada, aga see ei õnnestu. Ainus, mis õnnestub enam-vähem kindlalt tuvastada, on see, et päris meelevaldselt kaarte ei panda, sest aeg-ajalt ütleb mõni, et tal ei ole käia (seda väljendab ikka vana hea "meiyou" — "you" tähendab, et on küll käia), ja korra teeb laps käigu, mille teised kuulutavad reeglitevastaseks. Käimisjärjekord paistab seevastu olevat üsna suvaline. Ka jagamine käib omapäraselt — mõnikord jagab üks teistele, aga vahel pannakse pakk lauale ja kõik võtavad sealt ühekaupa, hiinlaste kombel krabades, ja mitte ka alati päris järjekorras. Pereema paistab olevat kodurahu hoidja rollis, lastes mehel ja lapsel teha, mida need tahavad. Mees võidab enamiku mänge, aga pole võimatu, et ta ongi parem mängija — ma ju ei tea reegleid.
Võitude arvestamine käib üsna omapäraselt — pildikaardid on mängijate vahel laiali jagatud ja iga jaotuse järel annab kumbki kaotaja ühe kaardi võitjale. Vahetevahel, kui naisel või tütrel pildikaarte liiga väheks hakkab jääma, annab mees neile niisama paar tükki juurde, et oleks jälle huvitav edasi mängida.
Ka hommikul käib ringi söögimüüja. Ostan temalt ühe söögi. See on sama kehv kui eilne. Aga joogimüüjat ei käi. Kaasatoodud vesi on otsas ja mind vaevab kohutav janu.

Peking
Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte