Tiitelleht
Sissejuhatus
Idee ja ettevalmistused
Sissejuhatavat infot Hiina kohta
Reis algab
Hongkong
Shenzhen
Guangzhou
Guilin
Guanyan
Yangshuo
Nanning
Beihai
Haikou
Sanya
Qionghai

JÄLLE HAIKOU

Bussist välja tulles tuvastame, et oleme Ida bussijaamas. Mul on nelja odava hotelli aadressid, kõik kesklinnas. Läheneme bussijaama ees seisvale taksole. Üks mees tuleb ja küsib, kas tahame taksot. Näitame talle, kuhu meil vaja minna on. Ta küsib midagi veel ja teeb magamise žesti. Me ei saa tema hiinakeelsest jutust midagi aru, aga ta näitab, et mingu me mujale, seda taksot ei saa. Võib-olla on ta prostituutide pakkuja. Tühiasi, hakkame astuma. Mõne minuti pärast tabame vaba takso, mis viib meid kesklinna. Muidugi ei saa taksojuht aru, et me tahame lihtsalt sinnakanti sõita ja siis jalgsi edasi minna. Ei, ta sõidutab meid signaali andes otse ühe luksusliku väljanägemisega hotelli ukse ette.
Läheme sisse. Silt näitab, et kolmene tuba on 480Y. Personal ei pööra meile vähimatki tähelepanu. Läheme odavamat otsima. Näeme tänaval kaht hiinlast kaarti uurimas.
Kõnnime natuke maad edasi. Meiega seltsib üks hiinlane, kes oskab inglise keelt. Palume tal näidata kaardil meie täpset asukohta. See valmistab talle raskusi, ehkki kaart on hiinakeelne. Viimaks saame teada tänava nime, kus oleme. Küsime, kus on mõni odav hotell. Ta näitab meile seda, kust me just välja tulime, ja ütleb veel ühe hotelli nime, mis olevat tänavat mööda edasi.
Läheme tema näidatud suunas, kuid ei leia tükk aega ühtegi hotelli. On näha, et on pühadeaeg, sest päris paljud poed on kinni. Siis näeme hotelli, mis on üsna uhke väljanägemisega. Naine vastuvõtus ei tee meid märkamagi. Kui alustame ise juttu, ei oska ta meile öelda kolmese toa hinda ja ütleb viimaks, et kohti ei ole. Läheme edasi. Näeme suurt päris uhkena paistvat hotelli "Sun City". Üles läheb eskalaator ja leti taga on hiina mõistes väga ilusad tüdrukud — küll lühikest kasvu, aga lumivalge nahaga, näha, et spetsiaalselt otsitud, tänaval selliseid ei näe. Üks neist räägib kuidagimoodi inglise keelt. Kolmeses toas ei õnnestu kokkuleppele saada, sellepärast läheme 2x2 peale. Hinnaks öeldakse 480Y. Hotellipoiss laadib juba meie seljakotid käru peale, aga meie tahame siiski veenduda, mis see 480 on — kolme peale kokku, toa peale või inimese peale. Joonistan juba harjunud liigutusega kaks tuba. Nii saame teada, et kahene tuba on küll 480Y, aga kolmas peab võtma ühese toa ja see maksab 560Y. Kokku siis 1040Y. Läheme ära. Suhtlemine oli otsast lõpuni väga sõbralik. Imestame, miks 2+1 on kallim kui 2+2, aga seda on võimatu välja selgitada.
Väljas läheb tükk aega selguselejõudmiseks, kus me asume. Kui viimaks tänavanime näeme ja selle suure vaevaga kaardilt leiame, selgub, et oleme hoopis ootamatusse kohta sattunud ja peame teadaolevate odavate hotellide juurde jõudmiseks tagasi minema. Enne seda heidame siiski pilgu hotellidele, mis on meie vaateväljas. Esimesest ei saa aru, on see hotell või mitte. Sissepääsu juures seisavad pool tosinat ühesuguses riietuses tüdrukut ja sildil on mingi "seaman's club". Läheme edasi ja näeme siis suurt silti, mis ütleb, et see hoone oli restoran. Teine koht, kuhu läheme, on küll hotell. Seal on viis kella, mis näitavad väga eriskummalisi aegu. (Muuhulgas erinevad Londoni ja Pariisi aeg teineteisest umbes kahe tunni ja 20 minuti võrra.) Tüdruk peaaegu ei oska inglise keelt, aga sõnaraamatu ja paberiga õnnestub läbirääkimine. Kaks kahest tuba maksavad 200Y. Maksame ära, kuid saame ainult ühe võtme. Küsime, miks üks võti, kui jutt oli kahest toast, aga see on juba lootusetu. Mõtleme, et ju siis on tuba kolmene, ja läheme üles. Uks käib lahti raskelt ja meil läheb päris tükk aega, enne kui leiame, kust tuli käib. (Leiame lüliti alles Marguse kaameral oleva lambi abiga.) Voodeid on toas paraku ainult kaks. Jätame seljakotid sinna, läheme alla ja seletame, et oleks vaja ikka kolmest tuba. Tüdruk saab eksitusest aru, võtab võtme ära ja hakkab uut kviitungit kirjutama. Näeme põrguvaeva, et teha talle selgeks, et me jätsime asjad üles, andku võti tagasi. Suure sekeldamisega õnnestub seljakotid viimaks kätte saada. Tüdruk annab meile uue toa, aga tahab 100Y juurde. Me ei viitsi enam kaubelda ja maksame. Saame kolmese toa, kus kolmas on lisavoodi. Minibaaris ei ole mitte midagi. Hiina kesktelevisiooni 1. programmilt tuleb "Kutsuva tulukese" stiilis õhtupikkune uusaastasaade. Linna peal on kahtlaselt vaikne. Hotelli nimi on muide "Friendship Hotel".
Üheksa-kümne paiku otsustame välja minna ja vaadata, mis linna peal toimub. Käime natuke ringi, rahvast on vähe. Sööme õhtust suvalises kohas tänaval, kus seisab vanamutt leti taga. Vitriinis on kausid, sealt näitad, mida kaussi panna, ja vanaeit tõstab. (Margus ja Jüri, kes tulevad minu järel, tõstavad juba ise.) Siis lähed oma kausiga vanamehe juurde, kes tõstab potist kulbiga mingit magusat vedelikku peale, nii et välja tuleb midagi supi ja kisselli vahepealset, mis ei maitse eriti hea. Joogiks on kookospähkel, millel raiutakse ots ära ja pannakse kõrs sisse. Sööme ka "rotimune" ja veendume, et need on tõepoolest marjad, või õigemini luuviljad. Mis puutub kookospähklitesse, siis ei ole need pruunid nagu meil poes, vaid rohelised, ning piima on palju rohkem ja valget ollust vähem. Piima maitse on sama vastik nagu küpsel kookospähklil. Aga mõnele meeldib.
Jüri märkab, et peaaegu kõik autod liiguvad ühes suunas (ja neid ei ole mitte vähe) ning teeb sellest päris nutika järelduse, et kui midagi toimub, siis on see sealpool, kuhu rahvas liigub. Maksame tädile 11Y ja läheme edasi liikluse suunas. Ühes kohas hargneb liiklusvool aga kaheks. Valime suundadest ühe. Viimaks hajub liiklusvool täitsa ära, uusaastapidustusi ei paista aga kuskilt. Oleme sattunud kommimüüjate kvartalisse. Siin on üks kommimüüja teise otsas. Selle asemel, et müüa komme eri kvartalites, on nad kõik kogunenud siia kokku üksteisega konkureerima.

Läheme edasi mööda võrdlemisi tühje ja pimedaid tänavaid. Jõuame väiketänavate rajoonist välja silla juurde ja vaatame natuke aega poisikesi põmmutamas. Käime ringi. Siin-seal lastakse üksikuid rakette, aga mingit meie mõistes ilutulestikku pole. Aeg-ajalt hüütakse meile halou, aga mitte kuigi palju.
Kella kolmveerand 12 paiku oleme sellelsamal hotelli lähedal asuval platsil. Margus märkab rahvakogunemist ja me läheme lähemale. Mõnikümmend hiinlast vaatab hiigelekraanilt kesktelevisiooni 1. programmi uusaastasaadet. Jääme sinna, et vaadata, mis toimuma hakkab. Rahvas seisab üsna vaikselt ja rahulikult. Läheduses on ka üks politseinik ja pärast tuleb teine veel. Telekast lastakse mõnusat musa. Kui kell saab kaksteist, on ekraanil suur juubeldamine, "Sun City" ülemistelt korrustelt lastakse paarkümmend väikest raketti, rahvas meie ümber on aga sama apaatne nagu enne. Politseinik hakkab üles äratama ühte magajat, kes paistab olevat liiga palju võtnud. See oli hiinlaste uue aasta vastuvõtmine.
Läheme hotelli. Hotelli ukse ees näeme, et ühe maja taga on ilutulestik. Seal lastakse üles kümmekond laialilendavat raketiparve, just nii kõrgele, et meie näeme. Mõne minuti pärast on jälle vaikus. Nii see siis käib — siin-seal raketid, aga mingit organiseeritud ilutulestikku nähtavasti pole.
Läheme magama.

Laupäev, 1. veebruar

Tuleme selle peale, et kuna Macau piiriületamise süsteem on teadmata, siis tuleks homme Shenzhenist Macau poole teele asuda võimalikult vara.
Ägame endiselt päikesest kõrvetatud kukalde käes, sellepärast ohkan kergendunult, kui ärgates hotelli aknast välja vaatan — ilm on jälle Haikou moodi pilves ja tundub, et täna ei ole päikest karta. Jätan isegi päikeseprillid hotelli. Seekord ei hakka me hilise väljaregistreerimise eest maksma, vaid anname toa ära ja jätame asjad registratuurileti taha hoiule.
On raske leida paremat näidet saatuse iroonia kohta kui see, et kui me oleme vaid paar minutit tänaval kõndinud, tuleb päike välja ja hakkab järjest halastamatumalt kõrvetama. Aga pioneer ei karda hunti, sellepärast veedame järgmised tunnid Haikoud avastades, kõndides nii palju kui võimalik varjualusest varjualusesse ja läbides varjuta teelõigud kiirmarsil.

Esmalt aga muidugi hommikusöök. Rutiin on juba tuttav — suvalisse kõlblikuna tunduvasse kohta sisse, laua taha maha ja siis paistab, mis edasi saab. Siingi tervitatakse meid sõbralikult ja valatakse teed. Tellime väljapandud taldrikutele näpuga näidates. Igaüks tellib ühe roa, sellele lisaks võtame riisi. (Jälle ei saa nad sõnast "fan" aru, enne kui ma märki näitan.) Meile topitakse pealetungivalt mingit kollast ainet sisaldavat tuubi ja Margus viimaks võtab ühe. Ta teeb selle lahti ja pigistab, pritsides paar veetilka laias kaares üle laua minu peale. Ta maitseb tuubis olevat kollast möksi, aga peale hakata ei oska sellega keegi midagi.
Meie tellitud kolmele asjale lisaks toob ettekandja omal algatusel veel neljanda. Kokku on toitu umbes poole rohkem kui me varahommikul (kell on 11 ja 12 vahel) süüa jõuame. Minule see söök ei maitse.
Söögi ajal toimub hiina lauakommete õppimine. Nimelt tahan ma teed juurde ja kuna endale esimesena valada ei ole Lonely Planeti raamatu andmeil viisakas, valan teed enne Jürile ja siis endale. Kui Jüri hakkab õhutama Margust mõtlema põhjuse üle, miks ma ei valanud teed temale, vaid Jürile, seletan, et Jüri oli lihtsalt lähemal. Nagu ma aga isegi nüüd taipan, panin ma Marguse raskesse olukorda, sest tema ei saa nüüd üldse teed juurde võtta, kuna mõlema lauanaabri tassid on täis.
Kõhud täis söödud, võtame parema puudumisel suuna asjale, mille nimi linnaplaanil on "Xiuying Battery". Minu lootus, et see on suurtükipatarei, läheb täide. Tegu on "ancient" (1891) suurtükipatareiga, mille suurtükkidest viit hoitakse töökorras. (Tõsi küll, need ei ole algsed, Saksamaal tehtud, vaid hiljem Hiinas järgiehitatud.) Suurtükid on rööbastel, et neid pöörata saaks. Kitsaid pimedaid käike mööda saab minna täitsa suurtükkide juurde ja neid näpuga katsuda. Teised käigud viivad laskemoonahoidlatesse, sõdurite eluruumidesse jne. Kõik need ruumid on tühjad, vaadata ei ole peale suurtükkide midagi. Küll aga on seal ilus park, ehkki Hiina kohta võrdlemisi väike, ning muuseum hulga piltide ja ilusa Haikou maketiga, millel on näha ka seesinane patarei.
Siit võite vaadata fotosid.
Kokkuvõttes oli see tore elamus. Sellistest vaatamisväärsustest ei kirjuta Lonely Planeti raamat muidugi midagi. Iseasi, kui see oleks olnud maja, milles asutati Hiina Lillekasvatajate Ühing.
Huvitav on märkida, et kui tavaliselt maksab parki minemine nii 5—10 CNY, siis siia lasti meid tasuta sisse. Kui ära hakkame minema, seletab üks hiinlane meile viibete abil midagi, mis kõlab kangesti sedamoodi, nagu peaksime me minema luugi juurde, mis näeb välja nagu piletikassa. Teeme näo, et ei saa midagi aru. Kui nemad tahavad raha, siis on nende asi seda arusaadavalt väljendada. Mandril suvatsetakse vähemalt rahanõudmissildid kahes keeles kirjutada, olgu kõige muuga, kuidas on.

Edasi läheme läheduses asuvasse "Hairui Tomb'i" nimelisse asjandusse, mis on rajatud mingi keskaegse ametniku auks, kes olnud aus ja kaitsnud rahva huve. See on ka Lonely Planeti raamatus turismiobjektina kirjas. Kohapealt ostetud Haikou kaardi järgi kohaleminemine osutub võimatuks. Kõrvaltänavaid, mis on kaardil, tegelikkuses ei ole. Seetõttu teeme kenakese ringi. Positiivne on asja juures aga, et näeme pargi sissekäiku hoopis lähemal kui kaardi järgi lootsime.

See on Hiina mõistes suhteliselt väike park. Seal on teed, ilus paviljon, kolmekorruseline tempel jms. Käikudes on hulk dokumente ja fotosid, aga kahjuks ainult hiinakeelsete seletustega. Väike bassein kubiseb pisikestest kaladest. Seal on huvitav vaadata hiinlasi sihvkakoori vette viskamas ja kalu neid haaramas.

Hairui.

Jüri.

Väljas päris värava juures on väike pood, kust ma ostan paar kingitust. Kell on umbes pool neli. Otsustame, et kesklinna jalgsi minna ei viitsi, vaid võtame takso. Sõidame Haikou parki, mille läheduses on "Bank of China". Pank on 1. veebruari puhul kinni, aga Jüril õnnestub võtta automaadist krediitkaardiga raha. Läheme tagasi parki. Seal avastan, et mu pass on taskust kadunud.
Ma ei suuda enam kokku lugeda nende inimeste arvu, kes on minult küsinud, et kuhu see pass siis sai. Sellele küsimusele vastan kiiresti ja kõhklemata: ma ei tea. On kaks võimalust: a) ta kukkus taksos istudes taskust välja; b) ta varastati ära.

Sellistel puhkudel tuleb arvatavasti minna politseisse ja saada mingi paber. Ma olen täiesti veendunud, et pass ei jäänud hotelli ja ta  o l i  mul taskus, mitte ei pannud ma teda seljakotti. Et aga kasutada ära viimnegi õlekõrs, käime (pärast veendumist, et takso, millega me tulime, on juba ära sõitnud) ära hotellis ja vaatame tuppa. Seejärel käime Hairui hauakambri juures olevas poes. Kummaski kohas, nagu arvata oli, passi pole. (Varem ei saanud pass kaotsi minna, sest poes oleksin ma kindlasti tema puudumist märganud.)
Taksojuhti on võimalik leida ainult juhul, kui siin on olemas mingi raadiodispetšerikeskus. Sellepärast läheme "Sun City" hotelli, sest see on ainuke teadaolev koht, kus osatakse inglise keelt. Personal on abivalmis, ehkki me ei ole selle hotelli elanikud. Selgub aga, et taksofirmasid on mitu ja kaugeltki kõik taksod ei ole raadiosidega. Pärast mõnda telefonikõnet arvab neiu, et tuleks ikkagi politseisse minna. Hotellipoiss juhatab meid lähedalasuva politseiputka juurde. Ta seletab midagi automaadiga politseinikule, see kutsub teise. Algab arutelu. Meie ümber koguneb uudishimulike mass. Kohale tuleb veel politseinikke ja viimaks otsustatakse meid autoga jaoskonda viia.
Sõidame ühele kõrvaltänavale ja läheme kahe maja vahelisse prakku, kus on uks ja trepp viib üles. Otsida politseijaoskonda sellisest kohast küll ei oskaks. Ruumis, kuhu meid viiakse, on viis mundrimeest. Ma ei ole veel päris kindel, kas minusse suhtutakse kui abivajajasse või kui kahtlasesse dokumentideta välismaalasesse, aga siin saab politseinike heatahtlikkus ilmselgeks. Meil palutakse istuda, valatakse teed ja siis pakutakse suurelt vaagnalt kommi. Üks politseinik oskab natuke inglise keelt ja me vahetame rohkete naeratuste saatel mõned laused. Mõne aja pärast tuuakse kohale juba päris ladusat inglise keelt rääkiv politseinik. Ta küsib, kas ma mäletan takso numbrit. Ei. Kas taksojuht andis mulle kviitungi? Mille? Ei andnud. Me läheme kahekesi välja jaoskonna ette tänavale. Seal hakkab politseinik järjest taksosid kinni pidama ja juhtidega rääkima. Ma hoidun selle meetodi mõttekuse kohta arvamust avaldamast. Üks taksojuht, kellel on reisijad peal, vehib peatumismärguande peale käega ja sõidab edasi. Kas see on politseiriik??
Mõne aja pärast ütleb politseinik, et mingu ma üles tagasi. Ootan seal koos teistega. Margus tunneb ennast suurepäraselt ja laseb kommidel hea maitsta. Vahepeal pakutakse ka mandariine ja kõrvitsaseemneid. Kui taksosid peatanud politseinik tagasi tuleb, on kell kuus läbi. Meid viiakse hotelli. Sõidu ajal tunneb politseinik huvi, kas hotellis tehti meie passidest koopiad või vähemalt küsiti passi. Ütleme, nagu asi oli, et passi pidi näitama ainult üks meist, ja see ei juhtunud olema mina. Politseiniku suurest huvist oletame, et seda hotelli ootab peagi ees eeskirjade täitmise kontroll. Hotellis võtame oma hoiuleantud asjad ja ootame. Politseinik küsib, kas mul on mingeid pabereid. Näitan talle reisireservatsiooni, pileteid jms., unustamata muidugi ka tõendit Riigiprokuratuuris töötamise kohta. Ühtlasi seletan, et sadamas olevas reisibüroos on olemas minu passi koopia.
Mõne aja pärast tulevad kohale kaks tähtsamana paistvat meest. Üht nendest esitletakse mulle kui professor Wu'd. Ta on vanem mees, kes ei räägi inglise keelt. Teine, noorem, oskab inglise keelt. Meid viiakse mingisse teise asutusse, kus mul lastakse täita formular, millel kirjeldan muuhulgas passi kaotsimineku asjaolusid. Minult küsitakse, kas ma saan lasta Eestist passi koopia saata. Hakkan seda juba telefoni teel ajama, kuid siis öeldakse, et passikoopiat pole vajagi (võib-olla avaldas Riigiprokuratuuris töötamine mõju), ja antakse mulle ilusa punase pitsatiga tõend passi kaotamisest teatamise kohta. Vastu igasuguseid ootusi selgub, et me jõuame veel Shenzheni lennukilegi. Politseinikud tellivad meile lausa takso ja lepivad juhiga hinna kokku. Mulle antud tõend tundub kuidagi väheütlevana, sellepärast küsin politseinikelt, kas ma ikka saan selle dokumendiga Hongkongi sisse ja kas ma ikka saan sellega lennuki peale, et koju sõita. Mulle kinnitatakse, et saab küll. Ma pole päris veendud, aga ju Hiina politseinikud teavad kõige paremini, mis paberitega Hiinas asju saab ajada. Pealegi, kui politsei ei taha anda mulle midagi muud peale selle paberi, siis nad ei anna mulle midagi muud peale selle paberi. Mul ei ole teist valikut kui istuda taksosse ja minna lennujaama.
Lennujaama passikontrollis ma selle tõendi esitangi. Neiu vaatab seda, küsib kõrval istuvalt kolleegilt midagi ja kutsub siis ringikõndiva ülemuse. See uurib natuke minu tõendit ja siis annab neiu selle mulle tagasi — kõik on korras, võin lennuki peale minna. Asi töötab tõesti! Mind ajab ainult natukene muigama mõte sellele, mis nägu Frankfurdi lennujaamas sellise pooleldi hiinakeelse dokumendi peale tehakse.

Iga reisija, kes tahab Haikous lennuki peale minna, peab maksma 50 jüaani lennujaamamaksu.

Vastupidiselt hirmujuttudele kõikide ühissõidukite kohutavast ülekoormatusest uue aasta paiku on lennuk pooltühi. Margus teab rääkida, et lennukite allakukkumise protsent on Hiina siseliinidel ülekaalukalt maailma suurim. Meie lennuk "Airbus 320" teeb küll startides ja maandudes natuke imelikku häält (see tuleb, nagu hiljem teada saan, hiina lendurite sõidustiilist), aga me jõuame elusa ja tervena kohale. Sõit kestab 50 minutit, lennukis pakutakse pähkleid ja jooke. Leian lennufirma ajakirjast ühe päris huvitava ingliskeelse artikli.

Jälle Shenzhen
Peking
Jüri ja Margus Hongkongis
Lõpetuseks
Veel pilte