Kuuba pindala on üle 2 korra Eesti omast suurem, rahvaarv ligi 9 korda Eesti omast suurem ja SKT ühe elaniku kohta üle 2 korra
Eesti omast väiksem. Elanikkonnast on 2/3 valged, 1/10 neegrid ja ülejäänud midagi vahepealset. Kõik nad kõnelevad
hispaania keelt.
Eurooplaste jaoks avastas Kuuba saare 1492. aastal Kolumbus, 1511. aastal hakkasid hispaanlased saarele elama asuma ja 1868. aastal
sai Kuuba iseseisvaks. Aastal 1959 toimus Fidel Castro juhitud sotsialistlik revolutsioon.
Kuubalt lääne-edela suunas on ligi 200 km Mehhikoni, edela suunas umbes 140 km Briti valduse - Kaimanisaarteni, lõuna
suunas umbes 140 km Jamaikani, ida-kagu suunas umbes 80 km Haiitini, kirdes on kõigest 18 km kaugusel Bahamale kuuluv saareke ja
põhja suunas on umbes 150 km maad USA-le kuuluva Key Westini. Enne USA embargo kehtestamist olevat Miamist Havannasse käinud
lennuk iga 45 minuti järel.
Kuuba saare idaosa lõunarannikul Guantánamo linna lähedal asub USA valdus Guantanamo Bay pindalaga 116 ruutkilomeetrit. See
on alates 1903. aastast igaveseks renditud ja USA maksaks tänapäevani Kuubale lepingus ettenähtud renti, aga Kuuba keeldub
seda vastu võtmast.
Võrgus Kuuba kohta reisiinfot otsides oli näha, et foorumites on üheks põhiteemaks USA kodanike nõuanded
üksteisele, kuidas Kuubale sõita, nii et maailma demokraatia ja vabaduse lipulaeva ametivõimud sellest midagi teada ei saaks. Kes
soovitab minna Kanada, kes Mehhiko kaudu. Muide, just USA turistidele vastu tulemiseks on Kuuba kehtestanud sellise omapärase
süsteemi, et viisat ei panda passi, vaid antakse eraldi lehena. Passi ei jää mingit jälge, et inimene on Kuubal käinud.
Maailma kõige demokraatlikuma riigi kodanikele on see nimelt karistatav kuni 10-aastase vangistuse ja 250 000 USD-se trahviga.
Kui päris täpne olla, siis ühes artiklis selgitati, et Kuubal käimist ei keela tegelikult keegi. Keelatud on üksnes
Kuubal ilma eriloata raha kulutamine - see rikub seadust, mis keelab «vaenlasega kauplemise».
Igatahes saime võrgust üsna vähe kasulikku infot. Rohkem oli tolku ühe eestlaste seltskonna reisimuljetest:
Igal juhul kaasa võtta EUR. Seal on EUR/peeso vahetuskurss enam-vähem üks ühele. Samas märkasin, et kaardimaksetel oli
peeso tunduvalt odavam, isegi kui nad kaardimaksetele korraliku teenustasu otsa keevitasid. Samas ega kaardiga eriti maksmisvõimalusi
ei olnud (Havannas põhiliselt), cash is the king. Meil oli cashi kaasas umbes 10 000,- kr. Ütleme nii, et tänu ohjeldamatule
rummi tarbimisele (mis küll on tunduvalt odavam, kui Eestis) jäi meil kõigil viimastel päevadel raha puudu ning tuli
hakata panka otsima. Pangad aga nädalavahetustel muidugi ei tööta. Üks valutsivahetuspunkt on väga levinud igal
pool Kuubas aga seal vahetamine kallim ning eriti nädalavahetustel (Cadeca). ATMide peale ei tasu loota, minul neist raha välja
võtta ei õnnestunud. Kohalikku peesot saab vahetada konverteeriva peeso vastu - seda ärge väga palju vahetage. Tal
on väga väike väärtus - saab kasutada tänavalt söögi ostmisel, kohaliku liinitranspordiga sõites
(taksod seda ei aktsepti), kohaliku kauba poodides (kust ei ole mitte midagi osta). Mina vahetasin ära vist 10 konverteeritavat peesot
ning raha jätkus lõpuni. Raha osas tasub ise alati üle arvestada - see oli küll pigem reegel, et restodes või kus
iganes (pankades ja öömajades mitte) anti valesti tagasi ning seal nad oskasid ikkagi seda üldjuhul enda kasuks teha. (Keenias
näiteks annavad nad tavaliselt enda kahjuks tagasi).
Söök - esimestel päevadel mõtlesime, et jääme nälga. Söögikohad pakkusid väga viletsat
sööki. Paremates linnades hakkasime lõpuks leidma ka paremaid restorane. Kõige paremat toitu pakuvad ikkagi
eramajutused - lobsterid ning muud imeasjad. Meenutus nõukaajast - puudus muudab väga leidlikuks. Piima ei saa kusagilt,
ise teevad seda piimapulbrist. Loomaliha ka ei ole. Põhitoit, mida igal pool pakutakse, on kanakoivad friikartulitega. Need on
üsna ok tavaliselt. Mingit rohelist salatit saada - lootusetu. Kui, siis saab kausitäie oavarsi vms. Söök kusjuures
on üsna kallis - ühe kõhutäie jaoks tuleks arvestada ca 7-8 peesot (EUR), kui mitte veidi rohkem.
Meie jaoks oli kõige mõnusam peatuspaik Trinidad. Seal ollakse veidi rohkem turismile orienteeritud (kuigi üritasime
selliseid kohti pigem vältida) ning linnal on väga mõnus salsafiiling. Igal õhtul on Casa de la Musica ees
salsaõhtud, kohalikud alustavad vist tantsimist kohe, kui hällist välja saavad. Trinidadis võtsime ka mitmeks
päevaks mopeedid ning nendega oli väga mõnus ringi sõita - kohti, kuhu minna, jätkub. Mopeedi ei saanud
miskipärast korraga pikemaks, kui kaheks päevaks. Siis pidi lepingut uuendama. Päeva taks ca 20 peesot + bensiin. Bensiin
aga üsna kallis (vist oli 1 peeso liiter, väga täpselt ei mäleta).
Eramajutuse hind tavaliselt 15 -20 peesot tuba. Eramajutusega on see kummaline asi, et nad on kõik väga inspektorite hirmu
all (nagu kogu Kuuba vist). Kui ikka on tuba ette nähtud kahele inimesele ja reeglina on kahele inimesele (kuigi voodeid võib
seal isegi rohkem olla), siis sellest toas tohibki magada ainult 2 inimest. Trinidadis oli meil väga tore pererahvas, kes tegi
väheke sullerit ning paigutas meid rohkem ühte tuppa. Ju nad valdasid veidi siseinfot, millal inspektorid võivad tulla
ning ühel päeval olid meil mõned kotid kokku pakitud ning ära peidetud. Inspektorid olid kontrollimas käinud.
Kohalikele võib siit igasuguseid kingitusi kaasa võtta - odavaid lõhnu Balti jaama turult, seepe, rätikuid,
kreeme, kosmeetikat vms, nätsu, pastakaid, igasugu trini-träni. Mis iganes meelde tuleb, mida ise nõuka ajal väga
oleks tahtnud. Nende üle on neil hea meel.
Meie ööbisime mõned ööd rannas magamiskottides lageda taeva all. Elu mõnus oli.
Lisaks saime teada, et
süüa saavat eramajutustes ja seal olevatki soovitatav süüa, kui võimalik - odavam mitte, aga kindlasti maitsvam. Majutus
maksvat ca. 10 EUR (s.t. kahene tuba 20) ja söök ca. 20 EUR päevas (saab ka vähemaga muidugi). Pudel
rummi maksvat ca. 7-15 eurot (sõltuvalt aastakäigust). Põhirumm olevat Havana Club, aga olevat ka teisi täiesti
arvestatavaid sorte ning ühtlasi odavamaid.
Koka väike purk maksvat tavaliselt 1 peeso, Cuba libre või mojito 2,5 kuni 3 peesot, taksosõiduhinnad kokkuleppel.
Kuubalt lahkudes tulevat aga lennujaamas eraldi tasuda lennujaamamaks, mis oli vist 25 peesot.
Ette rutates võin öelda, et meie kogemused läksid paari detaili osas lahku. Rummi hind algas 3 peesost pudel. Osad
rummidest olid samad, mida müüakse ka Eestis, kuid kordades kallimalt. Cadeca oli minu mäletamist mööda ainuke
firma, mis üldse valuutat vahetas. Kaubandus- ja teenindusettevõtteid, kus saanuks kaardiga maksta, nägime paari, kuid ma
ei mäleta, et oleksime seda võimalust
kordagi kasutanud. Rahaautomaatide kohta ei oska ma midagi öelda. Söögist tuleb edaspidi põhjalikumalt juttu. Ja kingitusi
kohalikele me kaasa ei ostnudki.
Muide, siin on vist sobiv koht rääkida Kuuba rahasüsteemist. Sotsialismimaale kohaselt on Kuubal omarahapoed ja valuutapoed,
nagu meilgi 80-ndate lõpus. Oluline erinevus on selles, et Kuuba «valuutapoodides» kehtib Kuuba
oma «valuuta» – konverteeritav
peeso (CUC), mida saab vabalt välisvaluutaks tagasi vahetada. Paralleelselt konverteeritava peesoga kehtib nn. kohalik
peeso (CUP), milles kohalikud inimesed palka saavat - nii 100-200 EEK kuus. Välisvaluutat ja konverteeritavat peesot saab vahetada kohalikuks
peesoks (kurss umbes 22–24 CUP 1 CUC eest), kuid
kohalikke peesosid valuutaks ei vahetata ja konverteeritavaks peesoks vahel vahetatakse, vahel mitte, enamikes valuutavahetuspunktides ei vahetatud.
CUC kurss on millegipärast võrdne 1 USA dollariga. Kuubalased nimetavadki konverteeritavat peesot enamasti «dollariks».
Kui aga mingi asja hinnaks öeldakse nii ja nii mitu «dollarit» (isegi trükitud piletitel, nagu alumine foto näitab), siis
selle all mõeldakse alati konverteeritavat peesot.
Maksmine käib alati CUC-des, mitte kunagi USA dollarites. Ükski kaupleja ei avaldanud kuidagimoodi soovi välisvaluutat saada.
Ka siin reisikirjas kirjutan ma hindu dollarimärgiga ja mõtlen selle all alati konverteeritavat peesot.
Kogu selle lihtsa süsteemi juures on üks konks. (Pange nüüd hästi tähele.) Ehkki CUC kurss on võrdne
USD omaga, on riik USA-vastase abinõuna kehtestanud USA dollarite vahetamisele 10% kahjulikuma trahvikursi. See tähendab, et 1 CUC
eest antakse 1 USD, kuid 1 USD eest ainult 0,9 CUC (miinus rahavahetaja kasum). Kõiki teiste valuutasid vahetatakse õige
kursiga (arvestades jällegi rahavahetaja kasumit). Näiteks meie reisi ajal maksis euro 1,14 USD ja euro eest antigi pisut
vähem kui 1,14 CUC. Kui me aga oleksime vahetanud USA dollareid, poleks me saanud 1 USD eest mitte natuke alla 1,00 CUC, vaid natuke
alla 0,90 CUC.
See tähendas seda, et ka krediitkaardiga makstes lisati alati arvele umbes 12%. Seletamine, et krediitkaart on välja antud
Euroopas, ei aidanud midagi, sest krediitkaardifirmad on USA omad ja nendega arveldatakse USA dollarites, ning USA dollarite vahetamisel
võtab riik 10% endale, mistõttu kaubitseja lisab selle summa kliendi arvele.
See tähendab, et Kuubale minnes ei maksa võtta kaasa USA dollareid, sest nendega saab automaatselt 10% lüpsta. Ja
tasub varuda piisavalt sularaha, sest krediitkaardiga makstes saab samamoodi lüpsta.
Mis puutub kohalikesse peesodesse, siis vahetasime neid mingi 5 või 10 CUC väärtuses ja sedagi oli palju. Nendega
lihtsalt ei olnud midagi teha. Ma tegin nendega vist 1 või 2 ostu ja suurem osa jäi mulle kätte. Ma nägin reisi jooksul
ühte kohta, kus vähemasti sildi järgi vahetati CUP-e CUC-deks, aga reisi lõpupäevadel mul enam niimoodi ei vedanud ja
need CUP-d on mul tänapäevani alles.
Nii näevad välja konverteeritavad peesod.
Nii näevad välja kohalikud peesod.
Ööbimisega on aga nii, et turiste majutada ei tohi mitte igaüks, kes soovib, vaid see, kellele riik on loa andnud, ja
millegipärast ei ole neil lubatud ühte majja majutada üle nelja inimese. Sellepärast ei maksa Kuubale viiekesi minna, sest
ööbimisega on siis paras jama. Meie muidugi seda enne ei teadnud. :-)
Selline märk tähistab legaalset eramajutuskohta.
Muide, Kuuba riik on väga elegantsel viisil lahendanud eraettevõtjatelt maksude kogumise probleemi. Inimene, kes saab loa
eraettevõtte avamiseks, ei pea mitte oma tulusid deklareerima, vaid maksab maksudeks iga kuu teatava summa. Kui suur on tema sissetulek (ja
kas see maksusummat ületabki), riiki ei huvita.
