Tiitelleht
Saateks
K/N: Tallinn - Berliin - Pariis - Havanna
N: Havanna
 

Reede: Havanna

Reedene hommikusöök on hotellis buffeetüüpi. Süüa saab rikkalikult, ehkki mitte väga mitmekesiselt.

Meil on plaan liikuda pealinnast ida poole – Santiago-Baracoa-Guantánamo kanti. Hakkame otsima, kuidas saaks rongi- või lennukipileti.
Hotelli fuajees on reisilaud. Sealt saame teada, et lennukipilet maksab 110 CUC. Buss on poole odavam, aga sõit Santiagosse kestab 16 tundi. Leiame, et bussis loksuda me ei soovi. Rongipileteid hotellis ei müüda. Teenindaja uurib, mis ajaks lennukipileteid on. Ajad on väga kehvad – peaaegu kõik lennud lähevad välja hommikul 5 ja 10 vahel või õhtul 10 paiku. See tähendaks kas ebainimlikult vara tõusmist või öösel kohalejõudmist. Parim variant oleks pühapäeval kell 19 või 22 Santiagosse. Baracoasse on üldse ainult kaks lendu nädalas. Tädi helistab piletite asjus ja ütleb meile, et oodake. Ta tahab pakkuda meile ka hotellireservatsiooni Santiagos, aga meie ütleme et teeme ühe asja korraga. (Pole ju mõtet hotelli kinni panna, kui pärast võib-olla selgub, et lennukipiletit ei saagi.)
Ootamise ajal silmitseme hotelli ukse juures seisvat soliidset ülikonnas neegerturvast (pildil paremal). Alati, kui hotelli tahab siseneda mõni kuubalane, eriti naissoost, uurib turvas kohe, et kes ja miks.

Aeg aga veereb ja kell läheneb 12-le, mistõttu läheme hotellist välja registreeruma. Pagasi saame õnneks tasuta hoiule jätta. Reisitädi muudkui helistab ja helistab ning ütleb meile, et oodake. Otsustame, et läheme parem välja ja uurime ise asja.
Tänava ääres on üksteise kõrval reas lennufirmade esindused. Nende ees pakub üks mees ennast meile appi. Läheme sisse, mees räägib ühe ja teisega ning pakub siis, et lähme teise büroosse. Seal võtab ta järjekorranumbri ja ootab koos meiega. Seda oleksime isegi suutnud. Meie «abiline» polegi mingi kõva mees, vaid tavaline päevavaras, kes kasutas võimalust välismaalastele läheneda, jättes mulje, nagu tal oleksid mingid tutvused.
Ehkki meie number peaks olema järgmine, peame tükk aega ootama. Kui meie järjekord tuleb, küsime lennuaegu. Ehkki saaksime piletid kohe ära osta, otsustame, et uurime enne veel teisi reisivõimalusi. Kõnnime raudteejaama. Teel sinna imetleme võimsaid laineid tänaval, mille nimi on Malecón.

Üks tüüp teeb meiega juttu ja soovitab läheduses asuvat vabaõhurestorani, mis olevat hea.

See on liinibuss.

Raudteejaamas sõiduplaani ei ole. Infoletis on teenindaja võre ja klaasi taga päris kaugel. Kuulmist raskendab ka see, et lähedalasuvas baaris mängib vali muusika. Inglise keelt naine ei oska. Ta räägib midagi, millest me ei saa aru. Käime raudteejaama risti-põiki läbi. Igasugustesse võõrastele keelatudki kohtadesse nina toppides leiame viimaks asjamehe, kes seletab, et peame minema natuke maad edasi teise raudteejaama.
Teine jaam näeb kultuursem välja. Kassade ees istuvad inimesed toolidel ja ootavad midagi. Kus on järjekord? Seisame mõne hetke nõutult. Turvas kutsub meid enda juurde. Seletame, mida tahame, ja ta juhatab meid veel edasi ja ütleb, et kassa nr. 1. Seal on päris raudteejaama moodi jaam. Kassade tsooni ees on kett. Astume sellest üle. Kassa juures seletab ametimees, et istugu me maha nagu teised, tema peab meeles, kes kelle järel on, ja kutsub meid, kui meie järg tuleb. Me ei tea, kui kaua seal minna võib ega kuidas suhtlemine läheb, seepärast läheme ära.
Läheduses on autorendifirma. Luugi taga istub naisterahvas. Ta pakub meile ühte autot, mille hind oli vist 110$ ligi päevas. Me ei saa foto järgi aru, kui suur auto on. Me tahame ruumikat autot, sest kaks meist on üpris kogukad, aga autot näidata tal ei ole. Naine tuleb meiega lausa välja tänavale, et äkki on juhuslikult läheduses mõni sama marki auto, aga ei ole. Õnneks on kõrval teise autorendifirma laud. Seal on hind 65$/p. ja saame ka autot näha. Võtame automaatkäigukastiga variandi. Lisajuhi määramine maksab kõigest 3$/p./in., seepärast paneme enda hulgast kolm tükki juhtideks. Tahame esialgu katsetada autot paar päeva ja käia ära lääne pool, ning siis, kui oleme autoga rahul, tulla Havannasse tagasi, pikendada renti ja minna itta. Tavaliselt on odavam võtta auto kohe pikaks ajaks korraga, aga kuna sellel autol on sooduspakkumine, siis on hind sama, ükskõik kui kauaks võtame.
Auto rentimiseks peaksime näitama passe ja juhilube, selleks tuleks aga need hotellist ära tuua. Üks rendifirma mees sõidab meiega hotelli ja toob meid tagasi firmasse dokumente vormistama. Auto käes, läheme sinna Malecóni äärde söögikohta, mida see tüüp enne näitas. Seal on kohutav tuul. Istume tuulevarju taga, mis koliseb ja plagiseb, aga peab vapralt vastu. Pärast sööki ostame ühed jäätised kaasa.
Auto juures tahab mingi vanamees raha saada – ütleb, et siin ei tohi parkida ja me peame talle 5$ maksma. (See ei ole see mees, kes on alumisel pildidl!) Kuna meil on jäätised, ei saa me kohe ära sõita ja see annab vanamehele võimaluse meid tüüdata. Üks meist kaupleb hinna 5$-lt 1$-le. Teine meist ei ole nõus sedagi maksma ja valmistub juba vanamehele ütlema, et okei, kutsu politsei, sest ta ei usu, et mehe jutt õige on. Siis aga jõuab kohale viimane meie seltskonnast, kuuleb, milles asi on, ja enne, kui keegi protesteerima jõuab hakata, pistab papile peesose mündi pihku.

R: Havanna - Viñales
L: Viñales
L: Viñales - Puerto Esperanza - Viñales
P: Viñales - Havanna
E: Havanna - Varadero - Cienfuegos
T: Cienfuegos
K: Cienfuegos - Trinidad
K/N: Trinidad
R: Trinidad - Camagüey
R/L: Camagüey
P: Camagüey - Santa Cruz del Sur - Camagüey
E: Camagüey - Santa Lucía - Camagüey
T: Camagüey - Havanna
K:Havanna
N/R/L: Havanna - Pariis - Berliin - Tallinn
Lõpetuseks