Kuuba espitsjoon 2006

Tiitelleht
Saateks
K/N: Tallinn - Berliin - Pariis - Havanna
 

Neljapäev: Havanna

Passikontroll Havanna lennujaamas on aeglane, kuid probleemitu. Hotellibroneeringut ei küsita. Päris väljapääsu eel on veel üks läbivalgustus ja ongi kõik. Toll meid ei tülita. Muide, siin ei pidanud ka püksirihma ära võtma.

Raha vahetame kohe. Euro kurss on õige 1.14 asemel 1.09, seega talutavates piirides.

Järgmisena tuleb öömaja leida. Meile tullakse taksot pakkuma, aga jääme hotellilaua juurde ootama ja meid jäetakse rahule. Need, kes raamatutes virisevad, kuidas Kuubal taksopakkujad ja üldse mitmesugused jinetero'd [hineteero] (jinetero'deks nimetatakse tänaval inimestele igasuguste asjade pakkujaid, vastav ingliskeelne sõna on tout; jinetera tähendab aga tänavatüdrukut), pole ilmselgelt Aasias käinud. Siin jäetakse sind silmapilkselt rahule, kui ei ütled. Hämmastav!
Leiame hotellilauast endale ühe hotelli ja laseme end sinna viia. Toad 2+2+1 läheksid maksma 2x80+56$. Võtame selle hotelli – ühe öö elab üle, kui paremat pole. Takso läheb maksma 30$. Ehkki taksomeeter näitab kohale jõudes 14$, nõuab juht ikka oma kokkulepitud 30. Sõit on mõnus – kaherealine maantee palmide all nagu Vietnamis. Liiklus on väga kultuurne – signaali antakse ainult siis, kui teine tõesti kahe raja vahel jalus kakerdab. Suu ammuli, imetlen vapustavaid vanu Ameerika autosid, kunstipäraselt üles löödud Žigulisid jms.

See pilt on küll tehtud juba järgmisel päeval.

Hotellis võtab sisseregistreerimine hästi kaua aega, siis saame toad. Nad näevad välja nagu tüüpilised hotellitoad Kagu-Aasias. Sarnasus on hämmastav – lükandaknad, WC-poti peal silt disinfected jms., ainult et Tais maksaksid sellised toad kolm korda vähem. Soe dušš on, korralik WC, teler.

Meie saabudes on õues õhutemperatuur 21C. Umbes veerand kaheksa olime lennukilt maas ja valuuta vahetatud, 8 läbi linnas.

Asjad hotelli pannud, läheme välja. Kuna siin on kell vööndiajast tund aega ees, läheb pimedaks umbes poole kaheksast. Kõnnime tänaval. Autod on väga vanad USA omad ning 70–80-ndate aastate Vene ja Euroopa omad. Žiguli ja Moskvitš on väga populaarsed. USA omadest on paljud disainilt GAZ-21 või Tšaika moodi (mis muidugi disanitigi USA autode järgi). Näeme ka Pobeda eeskujuks olnud iidset Opel Kadetti jm. antiikautosid. Vähe sellest, et ma olen USA autode fänn, on mul sellel reisil palju rõõmsaid äratundmisi, kui näen tänaval nii mõndagi lapsepõlves Saksa DV ajakirjas Jugend+Technik nähtud autot.
Otsime söögikohta. Väga palju ei paista neid olevat. Viimaks leiame ühe bistroo moodi koha. Hinnad on nähtavale kohale välja pandud. Söögi valmissaamine võtab hästi-hästi kaua aega. Joome õlut. Kuuba Vabariigis on levinud kaks liiki õlut – Bucanero ja Cristal. Juba esimese proovimise järel jääb meie eelistus raudselt Bucanero peale. Bistroos mängib bänd hästi mõnusat kuuba stiilis muusikat. Üldiselt olevat kuuba muusika Ladina-Ameerikas väga kõva sõna. Kuubas endas armastasid aga paljud kuulata mujal Ladina-Ameerikas tehtud diskomuusikat; ingliskeelset muusikat peaaegu mitte, ehkki Shakira oli väga populaarne.
Üks meist mainib, et Kuuba on tähelepanuväärne selle poolest, et pole rassiprobleemi. Tõepoolest näeme ümberringi igat värvi inimesi. Näiteks ühes peaaegu üleni valges laudkonnas istub muhe peaaegu süsimust neeger, sonimüts peas. Üldse on Kuubal esindatud kogu rassispekter päris valgest päris mustani. (Kuuba indiaanlased olevat juba mitusada aastat tagasi välja surnud või õigemini genotseeritud.) Kui päris täpne olla, siis need, kes on Kuuba mõistes päris valged, on tegelikult sellised, keda me Eestis nimetaksime mustadeks, s.t. lõunaeuroopa-kaukaasia rassist. Meie näeme seal ikka selgelt välismaised välja. Raamatu andmetel kvalifitseerub ligikaudu 2/3 Kuuba elanikest valgeteks, aga nagu öeldud, võib tänavapildis näha kõiki lõunamaa-valge ja neegri vahelisi heledusastmeid. Ja tõepoolest on Kuubal selline eriskummaline õhkkond, et sa tunnetad selgesti, et eri rassidest inimeste vahel ei ole mitte mingisugust vahet.
Pikast ooteajast ei ole lugu, sest musa loob väga hea fiilingu. Bänd teeb vaheaja, siis mängib jälle. Ühe loo ajal käib trummar ringi ja müüb CD-sid 10$ tükk. Bändi nimi on Carandai ja selle CD ma ka ostsin. Minu trummiõpetaja oli sellest vaimustuses.

Ettekandja, kes süüa toob, on sõbralik neeger. Meie söögiks ongi muide seesama kurikuulus pollo frito [POI-o FRII-to] – riis ubade ja ülirikkalikus rasvas küpsetatud kanaga. Raamatu väitel (mida kinnitab ka reisikirja sissejuhatuses mainitud info eelmistelt Kuuba-ränduritelt) on see enam-vähem ainuke toit, mida Kuubal saada on. See paneb natuke kukalt kratsima.
Pärast sööki esitatakse meile arve 89 CUC. Rehkendame, kuidas me rehkendame, nii suurt summat küll kokku ei tule. Selline on Kuuba. Sa võid ennast väga hästi tunda ja suurepäraselt aega veeta, sind koheldakse väga hästi, aga maksad verehinda – suvaline kehvapoolne einelaud, toit hädapärast söödav ja ligi 20 CUC/nägu.
Jalutame veel natuke ringi ja läheme siis rahulolevana hotelli puhkama.


 

R: Havanna
R: Havanna - Viñales
L: Viñales
L: Viñales - Puerto Esperanza - Viñales
P: Viñales - Havanna
E: Havanna - Varadero - Cienfuegos
T: Cienfuegos
K: Cienfuegos - Trinidad
K/N: Trinidad
R: Trinidad - Camagüey
R/L: Camagüey
P: Camagüey - Santa Cruz del Sur - Camagüey
E: Camagüey - Santa Lucía - Camagüey
T: Camagüey - Havanna
K:Havanna
N/R/L: Havanna - Pariis - Berliin - Tallinn
Lõpetuseks
 


(C)2006/2019 Olavi Jaggo, e-mail: olavi.jaggo@gmail.com

Avalehele