Tiitelleht
Saateks
K/N: Tallinn - Berliin - Pariis - Havanna
N: Havanna
R: Havanna
R: Havanna - Viñales
L: Viñales
L: Viñales - Puerto Esperanza - Viñales
P: Viñales - Havanna
E: Havanna - Varadero - Cienfuegos
T: Cienfuegos
Kolmapäev: Cienfuegos - Trinidad
Kolmapäeval kell 9 on hommikusöök. Lauri peab 10.30-ks sukelduma jõudma. Me kolime casadest välja ja sõidame
autoga sukeldumiskohta, ainult Üllar avaldab soovi osa teed jalgsi käia ja me laseme tal seda teha (9 km). Natuke pärast kella 10
oleme sukeldumiskohas. Meile öeldakse, et sorri, paat on juba täis. Lauri seletab, et ma käisin eile siin ja leppisin kokku.
Tüüp vaatab mõtlikult tükk aega ja ütleb: «Yes, ok, I remember.» See ei kõla just veenvalt. Edasi
seletatakse, et kell 10.30 tuleb riidesse panna ja kell 11 läheb paat välja. Tegelikult läheb umbes pool tundi hiljem. Tagasi peaks
ta jõudma kell pool viis.
Meie, maarotid, käime ilma paadita meres. Edasi suundume botaanikaaeda. Enne seda käime tankimas:
Märkame, et autost tilgub bensiini. Üks kohalik helistab kuhugi ja ütleb, et mehaanik tuleb 25–30 minuti pärast. Istume
bensiinijaamas ja ootame. Mehaanikut ei tule, aga tilkumine jääb pikapeale järele. Sõidame ettevaatlikult natuke platsil.
Midagi ei juhtu. Otsustame siis ära minna, sest kaua me ikka ootame. Botaanikaaias on väsitavalt palav, kuid puud on huvitavad. Hein
on nagu Eestis. Õieti on botaanikaaia külastamine lihtsalt jalutuskäik metsas, sest Kuuba haruldased taimed ei erine meie
võõramaalasesilmis kuigivõrd Kuuba harilikest. Botaanikaaed on nii suur, et viitsime sellest läbi käia ainult
väikese osa.
Kuna meil on veel aega, käime linnas ning anname ühe casa võtme ära, mis oli hommikul meie kätte
ununenud. Autoagentuuri ei hakka me minema, sest bensiinitilkumine on üle jäänud. Ka jube bensiinihais, mis teel botaanikaaeda
autos oli, on tagasi randa sõites kadunud. (Tagaistmel on siiski natuke tunda.) Otsustame lihtsalt edaspidi paaki mitte väga
täis võtta. Trinidadi piiril on mingid valvurid, kes vehivad, et jääge seisma. Meie hääletaja viipab, et sõitke aga edasi. Ta
mainib muu jutu seas, et selles linnas on disko, mis asub koopas. Kui oleme tema maja juurde jõudnud, algab hirmus sagimine ja
ringijooksmine. Käime mingi tuttava juures, siis sõidame Lauri ja hääletajaga kolmekesi tükk aega linnas
mööda võimalikke majutuskohti ringi. Mina saan iidse linna kitsastel tänavatel väga hea sõidutrenni. Muidu
poleks hullu midagi, aga alati, kui on vaja keerata, koputab kuubalane mulle närviliselt õlale ja näitab käega suunas,
kuhu keerata. Püüan talle seletada, et kasutagu hispaaniakeelseid sõnu «paremale» ja «vasakule».
Natuke aega hiljem üritab sedasama Lauri, aga tüübile lihtsalt ei jõua see kohale. Ühe korra varjab tema vehkiv
käsi küljepeegli, ühe korra aga viipab ta möödakõndivale tuttavale käega, toppides selle täpselt
minu silmade ette. Ühesõnaga, täiesti süüdimatu ja ohtlik reisija. Auto saame
garaaži panna. Võtame siit homseks hommikusöögi – teise casa peremees pole nõus viiele tegema. Pisut enne 12 otsustame ära minna. Läheme tuldud teed mäest alla.
Kui jõuame tagasi sukeldumiskohta, selgub, et Lauri oli tagasi maale toodud juba kell 1. Asume teele oma järgmise peatuspaiga poole,
mis on Trinidad. (See sõna tähendab hispaania ja portugali keeles kolmainsust, sellepärast seda kohanime Ladina-Ameerikas nii
sageli esinebki.)
Kui
keerame Trinidadi teele, vehib üks tüüp tee peal meeleheitlikult kätega ja me peatume. Ta tahab hirmsasti Trinidadi, ütleb,
et ta on mingi ametlik asjamees, näitab käepaela (mis muidugi võib pärineda ükskõik kust), seletab, et tal
olevat õhtul mingi esinemine või üritus ja tal on ilmtingimata vaja kohale jõuda. Kas me saaks ta ära viia, tal
on maja, milles me saaksime ööbida, hind oleks viie peale 35$. Juht kehitab muiates õlgu – tagaistujad otsustavad, kas nad on
nõus laskma enda juurde veel neljanda pressida. Nad nõustuvad ja uskumatul kombel mahutatakse hääletaja niigi pungil
täis tagaistmele. Ta oskab natuke prantsuse keelt ja ütleb, et on Varaderos turiste teenindanud. Tee peal teeme peatuse
suhkrurooistanduse juures ja sööme suhkruroogu. Natukese aja pärast tulevad meie juurde kaks ratsameest matšeetedega ja
aitavad meil suhkruroogu puhastada. Pärast küsivad nad sigaretti, aga meil ei ole.
Lõpplahendusena selgub, et meid oleks vaja jagada kolme maja vahel. Nende omavaheline vahemaa on teadmata. Kogu Trinidad olevat nimelt
täis. Minul on juba ammu tahtmine see tüüp pikalt saata ja kui ta mainib, et hind ei ole mitte lubatud 35$ viie peale, vaid iga
tuba 20 või 25$, saab ka Lauri mõõt viimaks täis.
Saatnud oma hääletaja kitsasse ja pimedasse kohta, lähme raamatu järgi kahte odavasse hotelli. Nendes pole viiele inimesele
kohti. Teise hotelli vastuvõtuneiult palume, et ta soovitaks meile midagi. Ta helistab siia-sinna ja teatab meile lõpuks, et
saame casa. Tuleb üks tüüp, kes tunneb teed, ja sõidutab meid meie autoga sinna. Majas on olemas 2+2+1 toad, aga
peremees, vanemapoolne härrasmees, pole nõus viit inimest võtma. Päris lähedal on teine casa. Otsustame, et
sinna lähevad kaks ja esimesse jäävad kolm. Vanapapi maja on suur ja uhke, ehkki natuke kentsaka planeeringuga.
Sügava sümboolse tähendusega stseen: paremal on Jeesuse pilt, vasakul akt ja telekas kõneleb Fidel Castro.
Nii-öelda kõik inimese hingele vajalik on olemas.
Mees, kes meid hotellist siia tõi, pakub meile õhtusöögivõimalust 8$ nägu – mingi tema tuttav kuskil
tegevat. Kõnnime tema järel päris pika maa vanalinna ning läheme sisse ühte majja, kus sopilises siseõues
on lauad ja inimesed söövad. Lubatud 8$ asemel maksab söök 10$, kuid on hea. Sööme umbes samasugust
merivähki nagu Puerto Esperanzas. Muide, Jüri avastab kaarti uurides, et meie koduteed on lihtne meelde jätta: tuleb
minna mööda Simón Bolívari tänavat ja keerata José Martí tänavale. :-)
Kaks meist lähevadki pärast sööki koju. Jüri on casa aadressi paberile kirjutanud ja annab selle
Andrusele. Satume kolmekesi kohta nimega Casa de la Música. Seal mängib mingi mõttetu bänd ja ruumi pole. Läheme
koobasdiskot otsima. Küsime teed ja läheme näidatud suunas pimedas haudvaiksete tänavate vahel mäest üles.
Näeme ühte tibi ja küsime teed. Ta näitab suuna ja ütleb midagi sellist, et peoks läheb
kell 11. Läheme mäest üles. Seal pole enam tänavavalgustust ja on kottpime. Mäe tipus on kirik. Seal istub
paarike, keda pole pimedas praktiliselt üldse näha. Läheme kottpimedas ümber kiriku, lootes, et me pimedas kuhugi
auku ei astu. Seal pole ühtegi inimest, aga igaks juhuks läheme edasi, äkki ikka kuskil on see koobasdisko. Kiriku taga
näeme jälle inimesi. Küsime ühelt, kus on koobasdisko. Ta näitab, et näe, siinsamas. Meist paarikümne
sammu kaugusel lähebki käik maa alla. Sissepääs maksab 3$. Läheme trepist alla. Ühel pool on WC-d, pooleli
koopad ja mudane solgiveekogu. Vaadanud seal natuke ringi, läheme teisele poole, kus on disko. Sealgi on nagu mingi ehitamine pooleli.
Rahvast diskos peaaegu pole. Põrandal on paar tvistitantsijat. Aja jooksul läheb väike saal enam-vähem täis,
aga midagi erilist ei toimu. Joome natuke.
Nüüd viivad sündmused meid üksteisest natuke lahku. Jätkan jutustamist sealt, kus jõuan uuesti Casa de la
Música juurde. Trepi ees on Andrus. Sealsamas on paks neeger, kes müüb sändvitše. Andrusel on juba tekkinud mingi amigo
(kuubalasest semu), kes pakub talle sändvitši ja minule ka. Seletan, et mul on kõht täis, kuid pean ikkagi sändvitši
võtma. Küsin müüjaneegrilt hinda, ta ütleb 0.50, kuid pärast ma siiski maksma ei pea. Läheme Andruse
ja amigoga sisse. Seal on sissepääsutasu 1$, mille maksame amigole kinni. Sees on afromuusika kontsert. See on pesueht afrostiil.
Lisaks bändile on laval ka tantsijannad. Mina jään kontserti vaatama, teised lähevad tahapoole. Saal on üsna
täis, istumiskohta pole.
Kuuba neegrid teevad muide üldse väga huvitavat muusikat. Minu suurim leid oli ansambel
Síntesis, mis, tõsi küll, ei koosne ainult neegritest.
Nad laulavad lukumii (Lucumí) keeles, mis on joruba keele lihtsustatud versioon. Kõnekeelena seda Kuubal enam ei räägita,
kuid lauludes ja usutalitustes vahel kasutatakse.
(Et teil ei jääks minust valet ettekujutust, pean vajalikuks lisada, et mulle meeldib ka
selline muusika - nad on Dominikaani Vabariigist, aga plaadi
ostsin Kuubalt.)
Varsti lõpeb kontsert ja algab disko. Leian teised üles ja istun nende juurde. Joome rummi,
ajame juttu ja suhtleme lõbusalt inimestega. Kui mina ära lähen, jääb Andrus veel sinna.
Teel casasse küsin korra teed. Mõnda aega edasi kõndinud, tahan veel teed küsida, aga seal pole inimesi.
Kõnnin mitu tänavavahet ja kui viimaks inimesi näen, olen juba Camilo Cienfuegose tänaval ja leian ruttu casa.
K/N: Trinidad
R: Trinidad - Camagüey
R/L: Camagüey
P: Camagüey - Santa Cruz del Sur - Camagüey
E: Camagüey - Santa Lucía - Camagüey
T: Camagüey - Havanna
K:Havanna
N/R/L: Havanna - Pariis - Berliin - Tallinn
Lõpetuseks