Tiitelleht
Saateks
K/N: Tallinn - Berliin - Pariis - Havanna
N: Havanna
R: Havanna
R: Havanna - Viñales
L: Viñales
L: Viñales - Puerto Esperanza - Viñales
Pühapäev: Viñales - Havanna
Pühapäeva hommikul selgub, et autoga pole midagi juhtunud. Otsustame, et kuna raha meil veel jätkub, üürime uue auto. Äraantud autost on tuline kahju, see oli hea auto, aga mis parata.
Raamatust leiame firma Micar, mis olevat 24 h lahti. Võtame sinna takso. Taksoks on USA auto, kuhu mahume viiekesi sisse. Lepime enne
sõitma hakkamist kokku tasu 5$.
Siis viiakse meid äärelinna. Saame jube rapitud Peugeot 307, seekord manuaalkäigukastiga:
Sümpaatne
vastuvõtjamees täidab autorendilepingut. Sellele on trükitud auto skeem, kuhu enne auto kliendile üleandmist tuleb
olemasolevad defektid ristikestega ära märkida. Mees märgib teadaolevate defektide kohta neid ristikesi nii palju, et ma teen
lõpuks näpuga žesti, et kogu autole tuleks üks suur rist peale tõmmata. Siis läheme kontoriputkast välja,
käime ümber auto ja teeme veel riste. Rent on 65$ ööpäevas, lisajuhi eest ei pea maksma, paagis olevat 59 l bensiini.
Pardaraal näitab lakkamatult hoiatusi: «anomalia airbag», «anomalia abs» jne. Näitame mehele, et kuule, siin
on üks anomalia teise otsa. Ta ütleb, et ärgu me sellest välja tehku, see on normaalne. (Ilmselt on ABS jms.
lihtsalt ära võetud, aga pardaraali ümber programmeerida, et ta sellest välja ei teeks, ei osatud.)
On juba pime, mistõttu üks meist teeb ettepaneku Havannasse jääda, aga teised arvavad, et sõidame ikka Matanzasesse
ära. Õieti polnud meil üldse plaanis Matanzasesse minna, aga ühele teisele meist kargas täna pähe, et tahaks
hirmsasti Varaderot
näha. Kui magama heidan,
vaatavad klaasseina taga kuubalased telekat. Teises toas on titt. Minu und jääb aga valvama väike krokodill:
Casas pakutavat viletsat hommikusööki me ei soovi. Sööme selles lähedalasuvas vabaõhukõrtsis head pitsat. Seal
on head mahlad ja sümpaatne teenindajatüdruk.
Ühest casast antakse lahkumisel müstiliselt suur arve, mistõttu otsustame, et me ei maksa tubade eest eraldi, vaid kõik
koos, vaadaku majutajad raha nõudes vaadaku üksteisele ja meile otsa.
Läbirääkimistel osalevad selle maja perenaine, kuhu esimesena läheme, ja tüdruk kaugemast majast. Tädi ütleb, et
tuba on 20$. Meie ei taha sellise pettusega leppida, vaid vaidleme päris-päris vihaselt vastu, et meile lubati 15$. Tädi karjub, et
kes teile ütles, et tuba maksab 15. See on häbematuse tipp. sest ta teab väga hästi, kes. Me ei oska seletada hispaania keeles,
et «see mees, kes meid eile siia tõi, ja te tunnete teda küll.» Me ei ole mingi hinna eest nõus lubatud hinnast rohkem
maksma. Lõpuks lepivad nad 15-ga. Kui me siis edasi ütleme, et meile lubati, et hommikusöök maksab 2$, mitte 3$, vihastab
tädi juba nii hullusti, et läheb ära. Jääb tüdruk kaugemast majast. Vaidleme edasi, kuni lõpuks kaotab meie
pealäbirääkija kannatuse, vaatab tüdrukule otsa ja ütleb, et lähme politseisse. Ta püüab seletada, et
politsei ei tee midagi või ei puutu asjasse vms., aga meie ei maksa. Siis teeb tüdruk näo, et nõustub meiega, ja kirjutab
paberile mingi arvu, mis on saadud ei tea kuidas. See on täielik jama. Meie pealäbirääkija võtab paberi, kirjutab
kõik summad eraldi välja ning liidab tüdrukuga koos kokku.
Kogu selle hispaaniakeelse sõnasõja tulemuseks on meilt nõutava summa vähenemine ca. 220$-lt asemel 152,50-le.
Nõuame tüdrukult ka kviitungit (et ta ei saaks pärast meile politseid kaela saata, väites et jätsime maksmata), aga
see jääb meil saamata. Siis teatab üks meist, et tema jope on nagist kadunud. Pass oli seal sees. Nüüd läheb asi
juba ülimalt tõsiseks. Otsime koos tükk aega, kuni jope (koos passiga) tuleb see ei tea kust välja. Väga piinlik lugu.
Anname tüdrukule valurahaks 5$. Pärast segub, et süüdlane oli ise veel 3$ andnud. Aga tühja kah. Selline pläkk oleks
rohkemgi väärt olnud.
Havannasse sõidame väiksemate tallamiskalduvustega juhi juhtimisel enam-vähem regulaarselt kiirusega 130 km/h, korra käime
ka 150 peal ära. Havanna lähedal on üks järjekordne «sild», mille all on hääletajad. Üks neist astub teele ette
ja vehib käega. Juht keerab natuke kõrvale, et seda hullu mitte alla ajada. Silla alt läbi saanud, märkame, et kiirtee
lõpeb ära. Lihtsalt asfalt saab otsa ja algab muru. Ühtegi hoiatavat märki polnud. Vasakule läheb üks
väiksem tee, aga sellele ei pööra sellel kiirusel enam välja. Juht pidurdab järsult, aga ta ei tule selle peale, et auto on ilma
ABS-ta ja seetõttu juhitamatu. Küljele nihkuv auto põrkab vasaku esirattaga vastu äärekivi ja jääb
kiirteele järgneva muru peal pidama.
Vasak esiratas on natuke viltu, muidu pole häda midagi. Üks reisija avaldab arvamust, et see avarii ei olnud juhi süü, vaid
õnnetus. Teised reisijad ei vaidle vastu. Juht ise arvab vastupidi, kuid hoiab oma arvamuse endale, sest karta on, et maksma läheb
see mats päris palju.
Auto on liikumisvõimeline, kuid ratas kriuksub väga koledalt ja sellepärast jätkame oma teekonda kiirusega 30 km/h. Et
mitte ühe päeva eest juurde maksta, peame viima auto kohale kella 15.15-ks ja see aeg on kohe varsti käes. Ka bensiin on
lõppemas. Linnas sõidame kõigele lisaks veel valesse ritta ja peame tegema suure ringi läbi merealuse tunneli. Meie
aeglase kiiruse tõttu annavad tagasõitjad signaali. Kohale jõuame täpselt kell 15.15, paak peaaegu tühi.
Märkame alles nüüd, et lisaks öösel tehtud kriimule (mis pidi ilmselt stimuleerima meid autot nn. valve alla viima) on ka
automargi tähiselt üks täht ära kadunud. Vasaku esiratta kohta ütleb vastuvõtjamees aga, et ma ju ütlesin,
et te peate pärast avariid politseisse minema, muidu kindlustus ei kehti ja maksate ise. Küsime, kas me võime siin politseisse
minna. Võite, aga arvestage, et paberite ajamine võtab 2–3 tundi aega. Siiski kutsub ta lähedal oleva politseiniku. See vaatab
autot, küsib, kus õnnetus juhtus, ja lõpuks ütleb, nagu oligi arvata, et selline õnnetus on juhi viga ja kindlustus
seda ei hüvita. Järelikult peame kahju kinni maksma. Läheme vastuvõtjamehega firmalaua taha, teine töötaja ajab auto sisse.
Vastuvõtjamees lööb arve kokku: kriimustuse ülevärvimine 10$, rattakilp 20$, puuduva tähe annab andeks. Suutmata
uskuda, et viltune ratas maksab kõigest 20$, küsin ebakindlalt: «Me maksame teile kohe ära?» Mees noogutab. Annan talle 30$,
suutmata õieti uskuda, et ma ei näe und. Mees võtab raha vastu ja rebib krediitkaardideposiidikviitungi katki. Tõuseme
püsti. Näeme teist meest, kes on auto ära pannud, meile lähenemas. Ta ei ütle midagi. Tahaksime jooksu pista, kuid
talitseme ennast ja lahkume normaalses, venitamata käigutempos. Keegi ei hõika meid tagasi.
Oleme pääsenud. Läheme üle tee, ületame väljaku ja kaome ruttu vanalinna kitsaste tänavate varju. Leiame panga,
aga seal ei vaheta raha. Raha vahetab ainult Cadeca. Küsime ühelt tädilt teed
Cadecasse ja ta juhatab meid õigesti kohale. Nurga peal on kohvik. Istume närvide rahustuseks ja sööme jäätist.
Auto liigub silmnähtava vaevaga. (Õieti on ime, kuidas kuubalased neid blokaadieelseid autosid
pool sajandit käigus on hoidnud.) Mul on sellest suurepärasest masinast jube kahju. Tunne on täpselt selline, nagu vaataksid
suurt armsat koera, kes on hästi vanaks ja viletsaks jäänud. Sa tahaksid hirmsasti midagi tema heaks teha, aga sa ei saa, sest ta
on oma aja ära elanud.
Autorendikontor on kinni. Meile on teada üks teine, mis peaks olema 24h lahti, aga meile öeldakse, et lähedal on üks veel.
Läheme sinna. Seal ongi Micar. Sildi järgi on praegu lahtiolekuaeg, aga kontor on kinni. Üks mees pakub abi ja viib meid veel
ühte lähedalasuvasse kontorisse. See on paraku seesama firma, millega meil just suhted lõppesid. Me ei taha riskida, et firma
ühel hetkel ikka avastab, et me peaksime neile auto kahjustamise eest kopsaka summa maksma. Sellepärast ütleme, et me seda firmat
ei taha. Mees helistab kuhugi ja annab mulle toru, aga ma ei saa jutust aru. Siiski lepib mees oma sõnul midagi kokku. Istume ja ootame
paar tundi.
Malecón on täna nii rahulik. :-)
Muide, numbrimärgi värv näitab, et tegemist on rendiautoga.
Lepime kokku, et võtame auto ületuleva teisipäevani, et kaks päeva enne lennukit Havannasse tagasi jõuda. Meile
antakse ka atlas, mis on väga imelik. Nimelt ei ole teid tähistavad jooned eri värvides, mistõttu ei ole võimalik
aru saada, mis on pea- ja mis kõrvalteed. Lisaks sellele näitab see atlas teid ebareaalselt sirgetena. Siiski on see atlas oluliselt
parem kui see kaart, mis meil seni oli.
Sõidame päripäeva mööda Havanna ringteed, kuid magame maha ida poole ärakeeramise koha. Eksleme pimedas
tundmatutes kohtades ega suuda kaardilt leida, kus oleme. Kui inimestelt teed küsime, juhatab igaüks ise suunas. Lõpuks peatume
kuskil teeäärse söögikoha juures ning sööme spagette ja pitsat.
Meiega teeb juttu üks neeger (ülemisel pildil), kes on 1982
Vilniuses käinud. Ta õppinud natuke vene keelt, aga unustanud ära. Ajame mõnusalt juttu. Ta ütleb, et Kuubas ei
lähe asjad hästi. Lõpuks selgub, et oleme ikka veel Havanna ringteel, Suur-Havanna osas nimega Parque Lenin. Meid juhatatakse
ühe lähedalasuva hotelli juurde, aga see on täis.
Kuna me nüüd teame oma asukohta, jõuame kompassi ja selle
imeliku kaardi abil ekseldes lõpuks kesklinna. Leiame ühe uhke hotelli, mille nimi on vist Habana Libre. Tuba maksab 200–300$.
Nii meeleheitel me veel ei ole. Mingi
mees tänaval pakub casat. See on korrusmajas ülakorrusel, kaks kõrvuti korterit, milles elavad pered sees (maja on muidugi
pildistatud järgmisel hommikul):
E: Havanna - Varadero - Cienfuegos
T: Cienfuegos
K: Cienfuegos - Trinidad
K/N: Trinidad
R: Trinidad - Camagüey
R/L: Camagüey
P: Camagüey - Santa Cruz del Sur - Camagüey
E: Camagüey - Santa Lucía - Camagüey
T: Camagüey - Havanna
K:Havanna
N/R/L: Havanna - Pariis - Berliin - Tallinn
Lõpetuseks