Tiitelleht
Saateks
K/N: Tallinn - Berliin - Pariis - Havanna
N: Havanna
R: Havanna
R: Havanna - Viñales
L: Viñales
L: Viñales - Puerto Esperanza - Viñales
P: Viñales - Havanna
E: Havanna - Varadero - Cienfuegos
T: Cienfuegos
K: Cienfuegos - Trinidad
N: Trinidad
R: Trinidad - Camagüey
R/L: Camagüey
P: Camagüey - Santa Cruz del Sur - Camagüey
E: Camagüey - Santa Lucía - Camagüey
T: Camagüey - Havanna
K: Havanna
 

Neljapäev/reede/laupäev: Havanna - Pariis - Berliin - Tallinn

Kolmapäeva õhtul olime kokku leppinud, et kuna ei ole teada, kes mis kell linna pealt tagasi jõuab, siis ei lepi neljapäeva hommikuks kokkusaamisaega kokku, vaid vahetame ärkamise järel messe. Umbes 9 paiku saame kokku. Läheme sinna minu eile leitud pitsakohta. Selgub, et see tehakse lahti alles kell 10. (Kell on 9.35.) Istume pargis. 10 ajal öeldakse, et läheb veel 20 minutit. Tegelikult läheb üle 10.30.

Pärast käin internetis. Etecsa-nimelise firma internetipunktides toimib asi sellisel omapärasel viisil, et tuleb osta kaart, mille peal on teatud hulk aega:

Camagüeys olin ostnud kaardi, mis väideti toimivat kõikides Etecsades, mistahes linnas. Siin, Havannas, aga see kaart ikkagi ei tööta. Lähen töötajale ütlema, et kaart ei tööta. Tema ütleb häirimatult, et ei tööta jah, «solo funciona en Camagüey» (see töötab ainult Camagüeys), nagu see oleks normaalne.

Kuna lennuki väljumise aeg on 20.15, on meil veel enam-vähem terve päev aega Havannat vaadata.

Kasutan viimast päeva muuhulgas selleks, et käia kuulsal Colóni kalmistul. (Eesti keeles peaks võib-olla ütlema «Kolumbuse-nimeline kalmistu»; ma ei ole päris kindel.) Kalmistu on kujuteldamatult suur - nii suur, et kalmistu müüride vahel on tänavad, millel on nimed, ja ristmikel liiklusmärgid:

Kõiga tähelepanuväärsem asi kalmistul on aga tohutu hulk suuri kujusid. Nende peale peab olema läinud kohutav raha. Nii mõnelgi näen aastaarvu 2003 või 2004 ning üldse on paljud, kui mitte enamik, sotsialismiajast. Ma ei saa üldse aru. Kuuba pidi olema puruvaene maa! Teisest küljest, võib-olla sellepärast ongi neil majad lagunenud ja maanteed pooleli, et kogu vaba raha läheb kalmistukujude tegemiseks.

Lähen tagasi ja pakin asjad. Lennujaamataksoks tuleb meile uhke Ameerika auto. Seda nähes ununeb hetkega casa-omaniku irisemine. See on kuninglik lahkumine, mis paneb sellele toredale reisile hiilgava krooni.

Lennujaamas tuleb aga minu juurde mundrimees, kes küsib, kui palju ma takso eest maksin. Mul pole aimugi, miks ta seda küsib, aga kui Kuuba-suguses riigis mundrimees su vastu huvi tunneb, siis vaevalt, et see midagi head tõotab. Võib-olla sõitsime me ebaseadusliku taksoga. Nagu läbi aegade kõikvõimalikes gruppides, olen mina see, kes norimiseks välja valitakse. Et massi toetust seljataha saada, näitan kaaslaste peale ja seletan, et tulime viiekesi koos. (Kogu jutt käib hispaania keeles, aga sõnavara on piisavalt lihtne, nii et ma saan hakkama.) Mundrimees küsib uuesti, et kui palju me siis ikkagi maksime, ja ma ütlen. Siis küsib ta, kust linnaosast me tulime. Ütlen «Habana Central». Centro Habana? Jah, Centro Habana. Mundrimees ütleb vestmikust tuttava lause «vabandage tülitamast» ja läheb ära.
Jõuame check-in'i ära teha, enne kui sinna kohutav saba tekib. Sigaritega tollis probleeme ei teki, küll aga kutsutakse Andrus pagasit ette näitama, sest ta oli ostnud krokodilli kujutava kunstiteose, mis ilmselt on liiga elutruu. Naljatame, et teda kahtlustatakse toiduainete väljaveokeelu rikkumises. Andrus aga räägib, et kui ta krokodillikujuga linnast casasse läks, oli keegi vastutulija kuju ehtsaks krokodilliks pidanud ja lugenud talle epistli, kuidas see on ohustatud liik ja seda ei sobi kollektsioneerida.
Sotsialismile vaatamata on lennujaamas sees tohutu kaubandus. Meil on Kuuba raha ära vahetatud (s.t. konverteeritav raha; CUP-e ei võta meilt siin keegi), aga väheste allesjäänud CUC-de eest saame veel viimased mojitod teha. Hind on häbematu (4.50$), aga Kuuba rahaga pole niikuinii midagi peale hakata.

Lennuk läheb välja peaaegu õigel ajal. Enam-vähem talutavalt saab süüa ka. Lennul antakse ka rummi, mis võiks olla parem. Lennufirma ajakiri ütleb, et 1. veebruarist (mis on 8 päeva tagasi) alates on Air France'i lendudel tehnilisel tipptasemel kõrvaklapid. Tegelikult on ikka tavalised. Lennukis on päris palju vabu kohti ja me saame korralikult magada.

Pariisis oleme sõiduplaani järgi reedel kell 11.10. Sealt sõidame kahe tunni pärast edasi Berliini ja laupäeva varahommikul koju Tallinnasse. Ja ongi kõik.
Ja te ei kujuta ette, kui mõnus oli mõni aeg hiljem koos Lauri juures Jüri ostetud muusika saatel üksteise reisipilte vaadata (mille Andrus oli ajalisse järjekorda pannud)!

Lõpetuseks