K/N: Tallinn - Berliin - Pariis - Havanna
Meie lennureis läheb Berliini ja Pariisi kaudu, vaheööbimisega Berliinis.
Havanna on hispaania keeles muidugi La Habana.
Tallinna lennujaamas näeme reklaami, milles pakutakse Kuuba sigareid.
Tallinn–Berliin odavlend peaks väljuma 11.10, tegelikult väljume pool tundi hiljem. Lennujaama kontrollis on välja mõeldud uus
sigadus: mehed peavad püksirihma ära võtma. Pariisi–Havanna lennukile pääsul peavad naised isegi jalatsid ära
võtma.
Berliinis on 4 kraadi külma. Meeldiv see ei ole, aga saame hakkama. Nii palju on ikka riideid kaasas. Sööme horvaadi restoranis «Santa Fe».
Pärast seda on vaba aeg. Hotell on hästi huvitavas kohas – lennujaama lähedal, kus pidevalt lendavad hästi madalalt lennukid üle.
Nii mõnus! Muidu ei näe vist kuu ajaga nii palju lennukeid kui siin ühe õhtuga.
Berliinist edasi viib meid Air France Pariisi kaudu. Väljalend on varahommikul.
Me oleme võrgust lugenud, et Air France on kuulus Havanna-lendudel reisijate pagasi ärakaotamise poolest, seepärast oleme kindlalt
otsustanud, et võtame oma pagasi lennukisse kaasa.
Berliini lennujaama check-in'i järjekorras tuleb meie juurde mingi mees, kes pakub mulle kilekotti, mille sisse kott pagasisse andmiseks
pakkida. Ma keeldun, öeldes, et võtan koti lennukisse. Mees läheb kaebab mingile tigedavõitu tädile, kes tuleb nüüd
omakorda ja kõnnib reisija juurest reisija juurde, pakkudes kilekotti. Ma kemplen temaga natuke aega ja lõpuks lahendan vaidluse,
näidates, et minu suurena paistev kott on tegelikult pooltühi ja mahub käsipagasi raami ära. Siis on järg Lauri käes. Tema
surub tükk aega oma kotti raami, aga see ei mahu täielikult ära. Tädi lepib siiski sellega ja annab Laurilegi käsipagasi
lubatavaks tunnistamise sildi. Check-in'i tädi ei usu sildile vaatamata, et meie kotid piisavalt väikesed on. Ruttan oma seljakotti
raami sisse
toppima, tehes näo, et mis sa kiusad. Loodame, et ühe koti äramahtumine veenab tädi, et ka Lauri oma mahub. Kavalus õnnestub,
Lauri ei peagi oma koti väiksust tõestama hakkama. Muide, meile teatatakse andekspaluvalt, et kuna kohti ei jätku, pannakse meid
Pariisi–Havanna lennul istuma Alizée-klassi, mis on vist mingi luks. Meil ei ole vastuväiteid.
Pariisis on meil kahe lennuki vahel ca. 4 tundi aega. Pariisist väljumine on kell 13.30, Havannasse jõudmine 17.35. Sööme lennujaamas
pitsaeinet. Siin on menüüs muide american potatoes. Mõtleme, ega need ometi ei ole need, mida inglise keeles nimetatakse
french fries, aga ei, nad on ikka teistsugused.
Söögi kõrvale harime ennast hispaania keele alal, uurides üksteise vestmikke. Keegi leiab turisti jaoks eluliselt tähtsa lause
«Let's go to bed!» Teema jätkub natukese aja pärast lausega «It's my first time.» Läheb veel mõni aeg ja
suure naerulagina saatel loetakse ette lause «Don't worry, I'll do it myself.» Veel õpime selgeks, et sõna papaya
ei tähenda Kuubal mitte papaiat, vaid seda, mis naistel jalgade vahel on. Papaia on Kuubal fruta bomba. (Tõepoolest nägime
hiljem Kuubal mahlapakki, mille peale oli kirjutatud Jugo de fruta bomba (papaiamahl). Ühe CD pealkiri oli aga «Fruta bomba», mis oli
kahtlemata vihje papaya'le.) Siis leiab keegi sõna disculpe, mis tähendab «vabandage» ja mida võib kasutada
teise inimese poole pöördudes nagu inglise keeles «Excuse me». Ei lähegi mööda kaua aega, kuni üks meist tunneb
ennast hispaania keeles juba nii vabalt, et oskab omandatud sõnavara kasutades moodustada väljendi: «Disculpe, papaya!» Kui
naermise järel jälle hingata suudan, tunnen natuke muret, kas mu reisikaaslased oma ropendamislusti Kuubal tagasi hoida suudavad. Õnneks
läks kõik hästi, papaya'sid pääses meie autoaknast kuuldavale vist kogu reisi jooksul üksainus. Aga selle
sõna võtsime muidugi sujuvalt üle ka eesti keelde.
Keda Kuuba hispaania keele eripära rohkem huvitab, võib selle kohta põhjalikumalt
lugeda siit.
Meie kohad ongi turistiklassist eespool. See ei ole vist küll päris äriklass, aga stjuardess on ülisõbralik,
kõrvaklapid on tasuta, igal reisijal
on oma videoekraan ja karastusjooke võib ise võtta, palju tahad. Ka söök on
suurepärane. Ehkki reisijaid manitsetakse, et nad alkoholiga ei
liialdaks, kuna joodikutega on probleeme olnud, ei tehta joomisele takistusi. Lennukis on natuke vabu istmeid, aga mitte nii
palju, et saaksime pikali heita. Meiega sõbrustab kuuba mutt, kes oskab vene keelt. (Ta ütleb, et ärgu me hispaania keele oskuse
pärast muretsegu: «Tam horošie devotški, oni vam vsjo nautšat.») Start hilineb pool tundi, aga kohale jõuame õigel ajal.
Lennukis vaidleme aja üle. Lauri on võrgust vaadanud, et Kuuba aeg on GMT -4h, kõik raamatud aga väidavad, et GMT -5h. Ka lennuki
kell näitab GMT-5h. Havanna lennujaamas näeme aga kella, mis näitab GMT-4h. Sama aega näitavad ka kõik järgnevad kellad.
Seega oli Lauril õigus. Kas see tuleb sellest, et Kuubal on dekreediaeg nagu Nõukogude Liidus, suveaeg kehtestati liiga vara või
unustati talveajale tagasi minna, ei tea.
N: Havanna
R: Havanna
R: Havanna - Viñales
L: Viñales
L: Viñales - Puerto Esperanza - Viñales
P: Viñales - Havanna
E: Havanna - Varadero - Cienfuegos
T: Cienfuegos
K: Cienfuegos - Trinidad
K/N: Trinidad
R: Trinidad - Camagüey
R/L: Camagüey
P: Camagüey - Santa Cruz del Sur - Camagüey
E: Camagüey - Santa Lucía - Camagüey
T: Camagüey - Havanna
K:Havanna
N/R/L: Havanna - Pariis - Berliin - Tallinn
Lõpetuseks