Tiitelleht
Saateks
K/N: Tallinn - Berliin - Pariis - Havanna
N: Havanna
R: Havanna
R: Havanna - Viñales
L: Viñales
L: Viñales - Puerto Esperanza - Viñales
P: Viñales - Havanna
E: Havanna - Varadero - Cienfuegos
T: Cienfuegos
K: Cienfuegos - Trinidad
N: Trinidad
R: Trinidad - Camagüey
R/L: Camagüey
P: Camagüey - Santa Cruz del Sur - Camagüey
E: Camagüey - Santa Lucía - Camagüey
T: Camagüey - Havanna
K: Havanna
N/R/L: Havanna - Pariis - Berliin - Tallinn
 

Lõpetuseks

Diktatuurist

Erinevalt Hiinast, Vietnamist ja Laosest, oli Kuuba tõesti selline maa, kust me leidsime sotsialismi. Siiski polnud inimestel silmnähtavalt mingit hirmu välismaalastega suhelda ning nad nägid suuremalt jaolt välja lõbusad ja õnnelikud, nagu oleksid riigikorraga rahul. Kindlasti polnud nad aga rahul vaesusega ja oli näha, et paljude naiste unistus on välismaalasele mehele saada. (Ning Hollandi diplomaatidega võib, nagu teame, meestelgi õnneks minna.) Majandusel on tugevad päitsed peas, mida näitab kasvõi see, kuidas meie majutaja Trinidadis, kellel ilmselgelt oli majas viiele kostilisele ruumi, ei julgenud üle seadusega lubatud nelja võtta.
Sotsialismihõnguline oli ka Kuubal kehtiv kahe valuuta süsteem. Tõsi küll, konverteeritav valuuta ei olnud ainult välismaalaste jaoks, vaid ka kuubalased tohtisid seda oma kaupade ja teenuste eest vastu võtta ja kasutada.

Enne reisi ja reisi ajal mõtlesime, mis siis saaks, kui Fidel Castro ära sureks – äkki läheks isegi mässuks. Mõnda aega pärast meie reisi astus Fidel Castro tagasi. Ootasin põnevusega, mis saama hakkab, aga ei hakanud midagi. Mõne aja pärast tuli vaid teade, et kuubalasi lastakse nüüd välismaalastele mõeldud hotellidesse. See tundus lõpu algusena, aga pärast seda ei ole enam mingitest suurtest reformidest kuulda olnud.
Ma ei oska seletada, miks selline paadunud sotsialismivihkaja nagu mina tunneb perversset rahuldust sellest, et jõudis veel selle «õige» sotsialistliku Kuuba ära näha. Võib-olla on see sama põhjus, miks inimesed käivad loomaaias imetlemas kohutavaid kiskjaid, keda nad looduses mingi hinna eest kohata ei tahaks. Ma tean, et see on kuubalaste suhtes inetu, aga teisest küljest on üsna selge, et kui kunagi asjad normaliseeruvad ja USA turistid Kuuba üle ujutavad, ei ole see enam see Kuuba.

Seda ütlen ma aga küll, et inimesed, kes ideoloogilistel põhjustel keelduvad Kuubale sõitmast, kuna seal on kommunistliku partei diktatuur, on minu arvates silmakirjatsejad. Ma tahaksin neilt küsida: kas keskmine haiitilane on teie arvates viimase 50 aasta jooksul olnud õnnelikum kui keskmine kuubalane? Ma ei usu. Miks siis Kuuba on teie silmis vastik riik ja Haiiti ei ole? Või Salvador? Kolumbia? Rääkimata paljudest Aafrika riikidest, kus käib enam-vähem pidev verelaskmine.


Rahast

Ligikaudsed keskmised kulutused ühe inimese kohta:
Sõit Eestist Kuubale ja tagasi (lennukipiletid, reisikindlustus, vahepeatuskohtades ööbimine, transport lennujaamast linna ja tagasi): 14 000 EEK
Söök: 200 EEK päevas
Ööbimine: 210 EEK päevas
Transport: 210 EEK päevas (umbkaudu 1,30 EEK/km)
Alkohol, maiustused, vaatamisväärsused jm. meelelahutus: 140 EEK päevas

Kuubale ei maksa kaasa võtta USA dollareid, sest nende vahetuskurss on kunstlikult 10% kahjulikumaks tehtud. Samal põhjusel on sularahas maksmine umbes 12% soodsam kui krediitkaardiga.


Sigarid olid ikkagi tüng :-)

Nende Puerto Esperanzast ostetud sigarite kohta ütles üks sigarifänn Eestis, et nii kehva sigarit ei ole ta elus saanud.


Autode pilte

Tuleb tõde tunnistada. Õhtused kontserdid olid muidugi kaif, aga minu kõige suurem elamus olid ikkagi need vapustavad autod. Teil võib selle kohta oma arvamus olla, aga mulle ei lähe see vähimalgi määral korda.

T Ä I T S A  L Õ P P