Õpetaja Tüngi tarkuseterad

ÕPETAJA TÜNGI TARKUSETERAD
(neljas Kukmuki lugu)

Mina olen Upsaq-Nolk Kukmuki Kalifaadist Go-er-aquti linnast. Ma elan Mä Kuningriigis Plangtoni linnas, mis asub minu kodumaast kaugel idas, sooja mere põhjarannikul. Siia sattusin Kukmuki diplomaadi Nuhnuhk ibn Intrighi kaaskonnas. Mä riiki valitseb kuningas Kak. Tema ülemnõunik on auväärne halli habemega õpetlane Ök U. Ülemnõunik Ökiga sain ma tuttavaks tema naise Di-bu kaudu. Di-bu sattus kunagi aastaid tagasi õpetlase Hu Liga Kukmuki pealinna Sada-Saraisse. Seal me kohtusimegi. Hiljem läks Di-bu Mässe tagasi ja sai Öki naiseks.

Just Di-bu oli see, kes rääkis mulle naljaka loo kadunud õpetlase Hu Li kohta. Nimelt ei olnud Hu, olgu muld talle kerge, üldsegi mälane, vaid pärit põhja poolt, külmematest maadest, kus räägitakse teist keelt. Seda kirjutatakse küll mä kirjamärkidega, kuid hääldatakse hoopis teisiti. Sellepärast, kui Hu Li esimest korda Mä riiki sattus, ei saanud keegi tema rääkimisest aru. Õnneks oskas ta aga natuke kirjutada ja sai ennast tänu sellele arusaadavaks teha. Taoline suhtlemisviis tekitas inimestes nii suurt aukartust, et kui Hu söögimajja, kõrtsi või lõõgastusmajja läks, otsiti ülepeakaela kusagilt välja mõni kirjaoskaja, kes Hu soovi personalile ette luges. Nii tekkis Hule õpetlase maine ja ühtlasi sai ta tuttavaks paljude haritud inimestega, mis tuli talle edasises elus suureks kasuks.

Paar sõna ka minu uuest kodulinnast. Plangtoni linnavalitseja on tark ja õiglane Maniag-Hul. Ta on, nagu ülemnõunik Ök mulle rääkinud on, pärit veel kaugemalt põhjast, barbarite juurest, kes elavad telkides ja ratsutavad hobustega ääretutes steppides. Aga jäägu see meie vahele, sest hea linnavalitseja võib pahaks panna, kui talle tema võõramaist päritolu meenutatakse.

Kui diplomaat Nuhnuhk meie külalislahkest linnast lahkus, eelistasin mina siia jääda. Elan nüüd juba aastaid koos targa filosoofiga, keda hüütakse õpetaja Tüngiks ja kelle kuulsus ulatub kaugele üle Mä riigi piiride. Õpetaja Tüngi juures elavad veel tema õpilased, vennad Mok-mahs ja Ya-wait, kes on pärit Plangtoni lähedalt Yu Tu külast, ning nende õde Sukin-ni oma mehe Lo Ba ja pisipoja Ving-Yoniga. Õpetaja Tüngil on veel üks naisõpilane Zexi, kes on nagu kadunud õpetlane Hugi pärit põhjapoolsetelt maadelt. Zexi oli kunagi nunn Lihasuri kloostris, kuid ta ei suutnud seal hingerahu leida ja läks õpetaja Tüngiga kaasa, kui see oma pikkadel rännakutel kloostrit külastama juhtus. Õpetaja Tüngi õpilaseks on ka võõramaalane Tobeyama Nomeyura, kes on pärit kaugelt idapoolse mere tagant. Õpetaja Tüngi saadavad kõikjal talle piiritult ustavad ihukaitsjad Lowa-hak ja Jalagata Gumiku. Lowa-hak on sündinud ja üles kasvanud siinsamas Plangtoni linnas, kuid Jalagata on samuti kaugelt meretaguselt maalt. Sage külaline õpetaja Tüngi majas on ajaloolane Tü-tu. Ta on Tobeyama suur sõber ning veedab pikki tunde temaga vesteldes ja talle kõiksugu vanu käsikirju näidates.

Ükskord küsisin õpetaja Tüngilt, kui vana ta on.

Õpetaja Tüng ütles:

sõnad võivad petta
välimus võib eksitada
ainus usaldatav on dokument
seda mul ei ole

Ükskord küsisin Mok-mahsilt:
«Kuidas sul õnnestus õpetaja Tüngi õpilaseks saada?»

Mok-mahs vastas:
«See juhtus sel ajal, kui õpetaja Tüng elas veel erakuna põhjapoolsetel maadel Liu mägedes. Palju mehi riskis eluga, et ronida tema juurde ja paluda, et ta võtaks neid oma õpilasteks. Õpetaja esitas igale neist mingi küsimuse. Kui tulija vastas valesti, kihutas õpetaja ta kepihoopidega kuristikku. Minult küsis õpetaja Tüng:

Mis rõõmustab ühtemoodi nii vaest talupoega kui jõukat soolakaupmeest?

Vastasin:
«Paari puhaste sokkide leidmine voodi alt.»

Õpetaja hakkas naerma ja pillas kepi käest. See veeres kuristikku.»

Kaua aega hiljem, kui ma seda lugu õpetaja Tüngile mainisin, ütles ta:

Kõik teised, kes mu juurde tulid, olid lambad, kes otsisid vaid, keda kummardada, ja austasid igaüht, kel habe ees. Selle tüübiga saab vähemalt nalja.

Ükskord jõime Tobeyama, Tü-tu ja Ya-waitiga lähedal asuvas Wa Hu kõrtsis. Jutt läks õpetaja Tüngi peale. Kõrtsmik Kleom märkis imetlevalt, et mõni teine tema asemel hoiaks oma tarkuse endale, aga õpetaja Tüng rändab mööda maailma ja aitab inimesi. Tü-tu ütles selle peale:

Kinnine raamat pole rohkem kui patakas paberit.

«Kuldsed sõnad,» ütles kõrtsmik. «Selle peale võtame.»

Ükskord küsisin Jalagata Gumikult:
«Kuidas sul õnnestus õpetaja Tüngi õpilaseks saada?»

Jalagata vastas:

«Õpetaja Tüng ütles:

esimene samm
teel täiusele
on tugev tervis

Õpetaja korraldas Ok Xa Rao põlismetsades terviselaagreid. Seal jäid ellu ainult need, kellel oli raudne tervis. Mina olin ainuke, kes käis õpetaja Tüngi terviselaagris kaks korda.»

Ükskord küsisin Tobeyamalt:
«Kas sa tead, kui vana õpetaja Tüng on?»

Tobeyama raputas pead ja vastas:

«Küsisin temalt seda kunagi ammu. Õpetaja vastas:

mis sa pärid
nägid mu sündimist
siis tead
ei näinud
oma viga et ei tulnud vaatama

Mina ütlesin:
«Aga sinu sündimise ajal mind ju veel ei olnud!»

Õpetaja Tüng ütles:

Selles, mida sa pole oma silmaga näinud, ei saagi sa kunagi päris kindel olla.»

Ükskord küsisin Sukin-nilt:
«Kuidas sul õnnestus õpetaja Tüngi õpilaseks saada?»

Sukin-ni vastas:
«Kui õpetaja pärast kaheteistkümneaastat vaheaega minu kodulinna külastas, kogunes väljakule sadu inimesi, kes ihkasid õpetust saada.

Õpetaja Tüng ütles:

Tee kirgastumisele viib läbi nelja liiki kannatuste.
Meie alustame kahte liiki kannatustega, mida me kõik igapäevaelus tunneme.

Seejärel pani ta kõik häda kannatama. Mina kannatasin kauem kui õpetaja Tüng ise.»

Ükskord küsisin õpetaja Tüngilt, miks ta on pühendanud oma elu õpetamisele ja heategevusele, selle asemel et koguda ärimehena rikkust või ametnikuna võimu.

Õpetaja Tüng ütles:

Kui ma sündisin, siis mina nutsin ja teised olid õnnelikud.
Kui ma suren, siis kõik teised nutavad, ainult mina olen õnnelik.

Ükskord küsisin Ya-waitilt:
«Kuidas sul õnnestus õpetaja Tüngi õpilaseks saada?»

Ya-wait vastas:

«Õpetaja Tüng ütles mulle:

nii nagu kindlus koosneb kividest
koosneb ühiskond perekondadest
vooruse alus on pojalik austus
õpetaja on õpilasele nagu isa

Nii ma siis läksingi öösel salaja õunaraksu. Õpetaja Tüng sattus mulle peale ja hakkas vitsaga taga ajama. Kui ta mu kätte sai, ütlesin:
«Kui sa mind lööd, siis räägin kõigile ära, et ma nägin, kuidas sa käisid mu ema magamistoas.»

Õpetaja Tüng laskis vitsa langeda ja ütles:

Sina oled tõeliselt mõistnud pojalikkuse jõudu.»

Ühel ööl tuli õpetaja Tüngi majja varas ja kukkus õue kaevatud auku teravate vaiade otsa, mis olid seal just selle jaoks. Kuuldes müra, jooksime välja. Jalagata Gumiku valgustas laternaga varast, kellel oli ora kõhust läbi.

Õpetaja Tüng ütles:

ilmset näed
mitteilmset mitte
kasu vähe

Varas ei vastanud, sest kui ta rääkida püüdis, hakkasid soolikad välja valguma.

Nomeyura ütles:

kuidas ma seda varem ei taibanud
ilmne ju niigi ilmne
kunst on näha mitteilmset

Seda kuuldes lajatas õpetaja Tüng talle kaikaga vastu pead ja ütles:

Näed – ka ilmne on tähtis. Ainult lollpea unustab ühte tarkusetera kuuldes kõik teised. Hoidu äärmustest! Kõiges peab valitsema tasakaal.

Õpetaja Tüng läks tagasi magama, meie aga urgitsesime varga laipa koidukiirte valgel kaks tundi august välja.

Ükskord küsisin Tobeyama Nomeyuralt:
«Kuidas sul õnnestus õpetaja Tüngi õpilaseks saada?»

Tobeyama vastas:
«Olin kuulnud õpetaja Tüngi tarkusest ning seitse aastat julgust kogunud, et minna tema juurde ja paluda, et ta mu oma õpilaseks võtaks.

Õpetaja Tüng ütles:

uute teadmiste leidmiseks
pead käima teed, mida enne pole käinud
vabanema kõhklusest
pöörama pea õiges suunas
kohtume sinuga keskööl
tarkuse varakambris
kus ülistatakse jumalaid
avatakse silmad mõistmisele
lahendatakse kõik elu saladused
vaata, et sa hiljaks ei jää

«Kus?» küsisin mina. «Selles linnas on kakssada templit.»

Õpetaja Tüng ütles:

jumalatel on miljon nime
kõiksuse alus on nimetu
ma ei ütle sulle, kust mind otsida

Veetsin kogu õhtu pead murdes, millist templit õpetaja Tüng silmas võis pidada, kuid ma ei suutnud meenutada tema jutust ühtegi vihjet, mis mind aidata võinuks. Meeleheites lõin käega. Kõik mu pingutused olid olnud asjata. Saatus ei olnud mulle määranud õpetaja Tüngi õpilaseks saada. Läksin oma kurbust uputama üle tee asuvasse viinaurkasse, ja ennäe – seal ta oligi.»

Ükskord tuli kaugetelt läänepoolsetelt maadelt Plangtoni linna legendaarne rändjutlustaja, preester Bharm. Kuulasin Plangtoni keskväljakul suure rahvasumma sees mitu tundi tema juttu, aga minu meelest ajas ta täielikku jama. Küsisin õpetaja Tüngilt, miks ma Bharmi jutlusest midagi aru ei saanud. Kas ma ei ole veel piisavalt arenenud?

Õpetaja Tüng ütles:

Lind ei laula sellepärast, et ta teab.
Lind laulab sellepärast, et tal on laul.

Pärast kodus õhtusöögi järel teistega veini juues rääkisin seda lugu ja Mok-mahs ütles:

«Tegelikult laulab lind ju selleks, et emalinde ligi meelitada.»

Hakkasime kõik naerma.

Ükskord küsisin Lowa-hakilt:
«Kuidas sul õnnestus õpetaja Tüngi õpilaseks saada?»

Lowa-hak vastas:
«Õpetaja Tüng sai teada, et ma õpin vehklemist. Ta pani mu võitlema Plangtoni linna parima mõõgavõitlejaga.
Seisime koidikul koos õpetajaga üksildasel metsalagendikul. Tuul sahistas õrnalt puulehti ja kastepiisad sillerdasid hommikupäikeses. Vaatasime enesekindlat meistrit, kellest räägiti, et ta on tapnud 780 vastast. Hetke pärast pidin mina temaga elu ja surma peale võitlema.

Õpetaja Tüng ütles:

vastase võitmiseks pead sa
vabanema oma jõust
võitlema võitlemata
ründama ründamata
haavama haavamata

ole alati paindlik
pehme nagu jõgi
väle nagu lind
ootamatu kui taifuun
ära vasta jõule jõuga

Kui võitlus algas ja vastane tõi minu hirmutamiseks kuuldavale rituaalse karje, sülitasin hirmsa läraka otse talle kurku. Vastane hakkas läkastama ega suutnud vastupanu avaldada, kui ma tal pea maha lõin.»

Mok-mahs küsis seda kuuldes:
«Kas sa sülitad alati nii täpselt?»

Lowa-hak vastas:
«Kui mu elu on kaalul, siis jah.»

Ükskord õpetaja Tüngiga reisil olles sattusime Lae Bu linnast läbi sõites mingile peole, mis oli väga igav. Ehkki rahvast lõbustama olid kutsutud linna parimad muusikud ja näitlejad, ei olnud külalistel õiget peotuju. Mul oli üha raskem haigutusi maha suruda ja ma vaatasin ootavalt õpetaja Tüngi poole, mõistatades, millal ta peab sobilikuks lahkuda.

Õpetaja Tüng ei olnud aga üldse seda nägu, et kavatseks minekule seada, vaid ütles:

osavaimgi perenaine
ei suuda teha süüa
ilma riisita

Peoperemees kuulis seda ja oli hetke nagu segaduses. Ühtäkki lõi ta nägu särama. Ta viipas ülemteenri enda juurde ja sosistas sellele midagi kõrva. Ülemteener lahkus ja varsti saabus peoruumi salk kirevates riietes naisi, kes hakkasid külalistega suhtlema ja nende meelt lahutama. Üks nendest ütles mulle hiljem, et nad töötavad «Lootosepaviljoniks» kutsutavas ettevõttes. Naiste saabudes sai pidu hoopis teise ilme ja keegi ei mõelnudki enam lahkumisele enne kui väljas oli juba suur valge. Lahkudes tänas üks külaline teise järel võõrustajat, kinnitades, et tal pole veel kunagi elus nii lõbus olnud. Õpetaja Tüngki avaldas viisakalt tänu suurepärase peo eest, võõrustaja aga kummardas tema ees maani ja palus tungivalt, et õpetaja Tüng teda varsti jälle oma külaskäiguga austaks.

Sellest ajast saadik oli meile Lae Bu linnas alati kuninglik vastuvõtt kindlustatud.

Ükskord küsisin Lo Balt:
«Miks õpetaja Tüng sind oma õpilaseks ei ole võtnud?»

Lo Ba vastas:

«See juhtus ammu, kuid ometi mäletan seda sama selgelt, nagu see oleks olnud eile. Õpetaja viis mu Gil-goli templisse ja ütles:

suurim sulle antud anne
on võime ennast muuta;

astu enesearenduse voolu,
ärka üles ja näe und
majakast, mis heidab valgust
kõigile, kes ihkavad täiustuda;

kirgastumist otsivate olendite
lõputu igaveses liikumises voog
kümbleb tema õilsuse paistes;

vabane tavaelu kammitsatest
ja sa mõistad igavest tõde:
vooruslik on igal pool kodus;

seepärast jää nädalaks siia,
põlvita jumalakujude ees,
mediteeri pühendumisest

Ta jättis mu nädalaks mediteerima, siis tuli tagasi ja käskis mul rääkida oma elamustest. Selgus, et ma olin teda valesti kuulnud – olin kogu aeg mõtisklenud hoopis püherdamisest.

Sellest ajast peale õpetaja Tüng mind ei salli. Alles kümme aastat hiljem, kui olin Sukin-niga abiellunud, lubas ta mul siia tulla, aga mitte väga sageli.»

Ükskord käis õpetaja Tüng turul kala ostmas. Ta valis kala välja, kuid kaupmees tahtis selle eest tervelt 30 vaskraha. Õpetaja ütles:

Tee õnnele ei ole sillutatud
vaskrahade, vaid tarkuseteradega.

Kaupmees vastas:

Vask mind õnnelikuks
ennem teeb
kui selline kala.

Õpetaja andis talle 40. Kala aga käskis anda hulkuvatele kassidele. Pärast seda ei käinud need enam meie akende all kräunumas.

Ükskord küsisin Zexilt:
«Kuidas sul õnnestus õpetaja Tüngi õpilaseks saada?»

Zexi vastas:
«Ma naeratasin talle ja palusin, et ta mu kaasa võtaks.»

Ükskord olime õpetaja Tüngi ja ihukaitsjatega teel kaugesse Bum-Bumi mägikloostrisse, sest kloostri abt oli palunud õpetajalt abi ühe väärtusliku vana raamatu tõlkimisel. Kui läksime O Gi maakonnas läbi küla, mille nimi oli vist La Ku, hüüatas õpetaja Tüng äkki:

Vaadake, millised suurepärased ploomid!

Ta käskis kandjatel peatuda ja läks ise pooljoostes ploomimüüja juurde. Ploomid olid tõesti imelised. Talumees pakkus meile endavalmistatud napsi. Ta osutus targaks meheks, kelle vaimukaid jutte kuulates möödus aeg nii kiiresti, et me jätkasime oma teekonda alles kolme päeva pärast. Olime kloostrist veel kaugel, kui mägedes toimus maavärin. Bum-Bumi klooster hävis ja ükski munk ei pääsenud eluga. Olime Lowa-haki ja Jalagata Gumikuga vapustatud. Ütlesin õpetajale:

«Me jäime nii napilt ellu. Kui me poleks seal külas kolm päeva viivitanud, oleksime praegu surnud. Kas sa aimasid seda ette?»

Õpetaja Tüng ütles:

Ma ei aimanud seda ette.
Meil oli lihtsalt nii lõbus.

«Aga õpetaja, meil oli ju tähtis asi ajada.»

Õpetaja Tüng ütles:

Jõgi ei pruugi sind sihile viia.
Mida saad, tee praegu.
Võib-olla pärast enam ei saa.

Jalagata lisas:
«Ja raamatud ei jookse tavaliselt eest ära.»

Õpetaja Tüng muheles ja ütles:

Ma ei ole sind ilmaasjata õpetanud!

Istusime ükskord pärast õhtusööki ja maitsesime kärakat, mille Tobeyama oli teinud oma kodumaa retsepti järgi. Sukin-ni tõi meile maiustusi. Tabasin tema pilgu. Sukin-ni lõi silmad maha. Ühtäkki meenus mulle üks õhtu palju aastaid tagasi ja ma ütlesin:

Kerge udu ja rasked pilved
Lõhnaküünal aeglaselt kustus
Suveöös jahe tuulepuhang
Tuletas meelde su paitusi

Sukin-ni punastas ja jooksis välja.

Tobeyama vaatas mulle mõistva pilguga otsa ja ütles:

Kuulan ritsikate sirinat
Möödas lärmakas kevadpidu
Higipiisalt su õrnal rinnal
Peegeldub kesköine kuuvalgus

Sukin-ni jooksis tagasi sisse ja käratas: «Jää vait!»

Jalagata muheles ja ütles:

Pärast ohtrat veininautimist
Ometi mu süda nii kerge
Sulgkerge tundub ka su keha
Hoopis parfüümist ma joobunud

Sukin-ni viskas teda tühja õlilambiga, kuid ei tabanud.

Lowa-hak tõstis oma pokaali ja ütles igatsevalt kaugusse vaadates:

Sahinal langeb siidiriie
Allika kõrvale ununeb
Keel sõnagi ei suuda öelda
Mu mõtted nõiaväel sul teada

Sukin-ni puhkes nutma ja jooksis minema.

Just sel hetkel juhtus meie juurde tulema Lo Ba. Ta küsis imestunult, mis tema naisega lahti on.

Sisse tuli õpetaja Tüng ja ütles:

Tuhandete jõgede tagant
Miks käisin tarkust otsimas
Sinuga liikumata voolates
Sain aru mis on elu mõte

Meie laudkond pahvatas koos õpetajaga naerma. Lo Ba vaatas meid mõistmatu näoga, kuid keegi ei soovinud talle midagi selgitada.

Õpetaja Tüng astus laua juurde. Tobeyama hüppas kiiruga püsti, vabastades õpetajale aukoha.

Õpetaja Tüng ütles:

Proovin õige ka seda rüübet!

Ükskord juhtusin pealt kuulma, kuidas Tobeyama küsis õpetaja Tüngilt:
«Õpetaja, kuidas on võimalik, et sinu majja on sattunud kokku inimesi eri maadest, kes mõtlevad nii erinevalt, kuid saavad ometi üksteisega nii hästi läbi?»

Õpetaja Tüng ütles:

Ka samas voodis magades on võimalik näha erisuguseid unenägusid.

Küsisin Ya-waitilt, kas ta on kunagi Zexiga maganud. Ya-wait langetas pea ja vastas:

kergem on põgeneda
kuninga vangimajast
kui heita pilku
Zexi riiete alla

Ükskord tuli kerjus õpetaja Tüngi maja juurde saia küsima.

Õpetaja Tüng käratas:

Siin pole saiand!

Küsisin Jalagata Gumikult, kas ta on kunagi Zexiga maganud. Jalagata vaatas mõtlikult taevasse ja vastas:

ma pole näinud kindlust
mis oleks kindlamini kaitstud
kui meie õpetaja kallima rüpp

Ükskord olime õpetaja Tüngi, Tobeyama ja Lowa-hakiga teel kullasseppade gildi esimehe tütre pulmapeole. Teel aga peatusime keskväljakul, kus parajasti hukati eelmine linnavalitseja Ras Wa Mag, kes oli kuninga meelepaha alla langenud. Enne kui timukas kirve tõstis, hüüdis kukutatud linnavalitseja:

Kõrgeid torne mõõdetakse varju pikkuse järgi,
suuri inimesi kadestajate arvu järgi!

Nägin silmanurgast, kuidas õpetaja Tüng vaikselt naeru kihistas.

Küsisin Tobeyama Nomeyuralt, kas ta on kunagi Zexiga maganud. Tobeyama ohkas ja vastas:

Ah-zi teoseid
kergem on mõista
kui seda naist

Ükskord tuli Ya-wait hingeldades koju teatega, et röövlipealik Koh Pap on õpetaja Tüngi ja Tobeyama vangi võtnud. Jalagata Gumiku käskis minul ja Ya-waitil korravalvurite järele rutata, ise aga pani koos Lowa-hakiga nii kiiresti liduma, nagu ma veel kunagi kedagi jooksmas pole näinud.

Kui kohale jõudsime ja värava maha murdsime, nägime maas kuue röövli veriseid laipu. Õpetaja Tüng kohendas parajasti vööd, Lowa-hak ja Jalagata aitasid aga Tobeyamat püsti.

«Mis siin juhtus?» küsisin.

«Me ostsime nende relvad ära,» ütles Jalagata.

Ma ei saanudki aru, kas ta irvitas mu üle või rääkis tõsiselt. Aga rohkem mul midagi teada saada ei õnnestunud.

Küsisin Lowa-hakilt, kas ta on kunagi Zexiga maganud. Lowa-hak raputas lootusetu näoga pead ja vastas:

olen surmanud
inimsööja tiigri,
Zexi peale heita
pole õnnestunud

Ükskord küsisin Tobeyamalt, kas tema ja Jalagata on kaasmaalased.

Tobeyama ütles:
«Ei, minu kodumaa asub kaugel kirdes, pimestavalt ilusal Gowalaksu saarel.

Oo, Gowalaksu vaprad mehed,
ei murdu ei tuule ega vihma käes.
Neid talvetuisud ei heiduta,
põuakuumus ei kõiguta!»

Jalagata ütles:
«Minu kodumaa asub kaugel kagus, maalilisel Geredaie saarel.

Geredaie, kardetud ja võitmatu.
Lugematul arvul vaenlasi
on siia oma näruse elu jätnud.
Geredaiest ei saa keegi jagu.»

Tobeyama ütles:

Kõval häälel, suure suuga
ikka paljud võitnud sõdu.
Iial kuid ei Gowalaksus
seda kardetud ei ole.

Jalagata toetas nagu muuseas käe oma vembla peale ja ütles:

Geredaielased palju
kehkenpükse kohanud on.
Olgu kodumaal või võõrsil –
vaikima nad ikka pannud.

Tobeyama kummardas ja ütles:

«Jätkaksin meeleldi huvitavat vestlust, aga õpetaja Tüng käskis mul keskpäeval enda juurde tulla. Oleksin äärepealt unustanud!»

Küsisin Mok-mahsilt, kas ta on kunagi Zexiga maganud. Mok-mahs hakkas naerma ja vastas:

hiireurgu
kergem on pugeda
kui Zexi reite vahele

Ükskord ähvardas Mä riiki sõda idanaabri Hau kuningriigiga. Kahe riigi vahel on kõrged mäed, kuid kuningas leidis, et kui vaenlasel õnnestuks vallutada meie idapiiril asuv Uddhu klooster, oleks tal vaba tee meie territooriumile tungimiseks. Sellepärast oli ilmtingimata vaja Uddhu kloostri müür üle vaadata, vajaduse korral remontida ja kloostri kaitsele sõdureid saata. Et aga hoiduda jumalaid solvamast, kutsus kuningas läbirääkimistele kaasa püha ja haritud mehena tuntud õpetaja Tüngi.

Kloostri abt ei tahtnud mingitest sõduritest kuuldagi, vaid kinnitas, et nende tee on igasugusest vägivallast lahtiütlemine. Vaenlased ei söanda munkade peas juuksekarvagi kõverdada ja mingiks kindlustuseks ta pühapaika alandada ei kavatse. Sellise meelekindluse vastu oli isegi õpetaja Tüng võimetu. Mingi veenmine ei aidanud.

Kuningas oli väga löödud ja ütles koduteel südametäiega:
«Õpetaja, need tobedad mungad elavad seal oma mäe otsas ja neil pole aimugi, mis pärismaailmas toimub. Kas nad tõesti usuvad tõsimeeli, et nende paljad pead ja lillad rüüd Hau kõrilõikajates mingit aukartust tekitaksid? Nad ei ole vist kunagi ühtegi haulast näinud. Kuidas nii pühad ja õppinud mehed saavad nii lihtsameelsed olla?»

Õpetaja Tüng vastas:

Mida kauem kestab öö, seda tõelisemaks lähevad unenäod.

Küsisin Lo Balt, kas ta on kunagi Zexiga maganud. Lo Ba lõi ainult käega ja ütles:

see tüdruk jookseb
ülestõstetud seelikuga
palju kiiremini kui mina
allalastud pükstega

Ükskord, kui ajaloolane Tü-tu meie juures õhtusöögil oli, rääkis ta sellise muinasjutu:

Ammustel aegadel, kui meie maad valitses kuningas Yom, pidasid kaks varast plaani kuninga varakambrisse vargile minna. Noorem varas ütles:
«Aga kuninga varakamber on kindlasti hästi kõva valve all!»
Vanem varas vastas:
«Lõvikutsikat ei ole võimalik kätte saada ilma lõvikoopasse minemata. Kui me sellele noosile käpa peale paneme, on meile muretu tulevik kindlustatud. Me ei pea enam kunagi oma nahaga riskima.»
«Aga sa ju nägid neid hambuni relvastatud valvureid,» küsis noorem varas. «Nendest mööda pääseda on võimatu.»
«See, kes astub vaikselt, jõuab kaugele,» ütles vanem varas, ja näitas kuningalossi plaani, mille oli pärinud oma isalt. Ta selgitas, et üks varakambri põrandaplaat on lahti. Kui selleni maa-alune käik kaevata, on võimalik varakambris ära käia, nii et valvurid midagi ei märka.
Nii jõudsidki vargad varakambrisse, kuid oma üllatuseks ei leidnud nad sealt ühtegi väärteset, vaid ainult ühe paksu raamatu.
«Me tulime siia ilmaasjata!» sosistas noorem varas kibestunult.
«Raamat võib olla väärt rohkem kui kulda täis maja,» ütles vanem varas ja avas raamatu. Sellest paiskus välja mürgist pulbrit. Vanem varas kõõksatas ja kukkus surnult maha. Juba tormasidki uksest sisse valvurid. «Teisel pool seina on alati kõrvad,» mõtles noorem varas, kui ta kuninga ette viidi.
Varas teadis, et julm kuningas laseb inimesi palju vähemagi eest hukata. Ta laskus valitseja ette põlvili ja anus: «Üllas isand, minu käskija, andesta mulle. Mul on kolm last, nad on nälga...»
«Jää vait, lollpea!» röögatas kuningas. «Sa tead ju, et hiljuti lõppes see kuradi sõda. Riigikassa on tühi! Sa tulid koera suust elevandiluud otsima!»
Varas ei suutnud midagi vastata, vaid ainult värises hirmust. Hambadki plagisesid.
Kuningas vaatas teda natuke aega ja hakkas siis äkki naerma: «Mis sa võdised? Kas sa ei ole kunagi kuulnud vanasõna «Ära nuta enne kui näed kirstu»?»
Varas ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kas tõesti kingitakse talle elu?
«Ja seal ta ongi,» ütles kuningas pead pöörates. Varas vaatas samuti sinnapoole ja nägi kaht sõdurit, kes tassisid sisse kirstu. Varas pandi kirstu ja maeti elusalt maha.

Küsisin õpetaja Tüngilt, miks Zexi tahab ainult teda ega lase kedagi meist endale ligi.

Õpetaja Tüng ütles:

Ega ma loll ei ole.
Selle saladuse
paljastan surivoodil,
kui tahan.

Õpetaja Tüngi lemmikrestoran asus Plangtoni kõige kõrgema künka tipus. Ükskord pärast järjekordset hõrgutavat einet diivanil lesides ja kevadtuules ringilendavaid pääsukesi vaadates ütlesin õpetaja Tüngile:
«Siin on alati nii mõnus olla! Õpetaja, mis teeb selle koha eriliseks? Kas see, et taevale lähemal voolab qi-energia vabamalt?»

Õpetaja Tüng ütles:

Ei, asi on seltskonnas.
Siia ei viitsi igasugused tolgused ronida.

Ükskord küsis Tobeyama minu käest:
«Kuidas sul õnnestus õpetaja Tüngi õpilaseks saada?»

Mina vastasin:
«Kunagi elas meie linnas minu kodumaalt Kukmukist pärit kuulus diplomaat Nuhnuhk ibn Intrigh. Ta oli abiellumas imekauni Rin-naga. Eelmisel päeval enne pulmi juhtusin aga mina Rin-nal külas olema. Me liigutasime ennast vist liiga äkiliselt, sest voodil kukkus hirmsa mürtsuga põhi alt ära ja Rin-na karjatas, kui me koos põrandale prantsatasime. Muidugi tormasid kohale valvesõdurid. Mul õnnestus põgeneda sellesama akna kaudu, kust olin tulnud, kuid nad ajasid eesotsas raevunud Nuhnuhkiga mind läbi terve Plangtoni linna taga. Põgenesin kõrvaltänavatele, kuid linnaosa oli mulle tundmatu ja ühel hetkel nägin, et olen tupikus. Katsusin mitut väravat, aga need olid lukus. Kuuldes tagaajajate hõikeid juba päris lähedalt, ronisin meeleheitliku jõupingutusega üle ühe plangu ja leidsin end otse õpetaja Tüngi jalge eest. Ihualasti, surmahirmus ja hingetuna anusin teda, et ta mind välja ei annaks. Õpetaja Tüng, kõige heasüdamlikum ja üllam inimene maailmas, halastas mu peale ja lubas mul isegi enda majja elama jääda.»

Sisse astus õpetaja Tüng ja ütles:

Ma teadsin algusest peale, et sa oled endine Kukmuki kaliif Gikgep. Jätke nüüd lobisemine ja minge puid lõhkuma!

L Õ P P

7. III 2009
viimased muudatused 18. VIII 2023

tagasi juttude loetellu