Esimene Kukmuki lugu: Uusi andmeid kuulsa Kukmuki diplomaadi Nuhnuhki tegevuse kohta
Teine
Kukmuki lugu: Idamaa rännumehe Hu Li külaskäik Kukmuki kalifaati
SÕDA SADA-SARAIS
(kolmas Kukmuki lugu)
SAATEKS
Mina olen lihtne kaupmees Solotoi, pärit turakkide hõimust. Mu suguvõsa elab juba viiendat põlve meie võimsa riigi kaunis pealinnas Biltong-Pangis. Mina ja mu perekonnaliikmed töötame varavalgest hilisõhtuni ühegi puhkepäevata. Ma suudan anda oma lastele igapäevase kausi riisi, kuid rikkust mu majas ei ole.
Minu kaheksas liignaine Arzena on kukmukitar, pärit Kukmuki pealinnast Sada-Saraist. Kukmuki kalifaadis toimunud võimuvahetuse ajal oli tema vanem õde Terpentina teenijatüdrukuks suurvesiir Intrigh el-Gawali majas. Õelt sai Arzena teada palju väärtuslikku sellest, mis nendel murrangulistel päevadel meie naaberriigis tegelikult toimus.
Täidetuna vankumatust soovist viimse veretilgani ustavalt teenida meie tarka ja õiglast valitsejat khaan Ubivaid, ning olles saanud kinnise avaliku konkursi järel riikliku tellimuse välisminister Vihaneilt, tähendasin ma üles oma kirjaoskamatu liignaise mälestused. Sellega täidan ma kohust oma kõikvõimsa valitseja ja kuulsusrikka kodumaa ees.
* * *
ARZENA JUTUSTUS, NII NAGU TEMA RÄÄKIS
Kaugete külaliste saabumine
Kõikide usklike käskija kaliif Gikgepi viiendal valitsemisaastal osutati meie vaesele perekonnale suurt au – kõrgeaulise suurvesiiri Intrigh el-Gawali ülemteener nõustus võtma mu vanema õe Terpentina teenijatüdrukuks suurvesiiri majapidamisse. Palk, mida nad õele heldelt maksid, päästis meie pere juba silme ees terendavast näljasurmast. Jumala arm on piiritu.
Esimese džumaadakuu viieteistkümnendal päeval levis linnas uudis, et paari karavanipäeva kaugusel asuva mere (mida nimetatakse ka Nõiutud ookeaniks) ääres oli randunud mitukümmend laeva tundmatute võõramaalastega. See tekitas suurt ärevust. Kaliif Gikgepi käsul hakati sõjaväge valmis seadma. Tundsime kõik suurt muret – kas tõesti on sõda algamas? Mu isa käis linna peal mingeid asju ajamas, aga meile, naistele, ju keegi midagi ei räägi. Sellepärast jagasime õega omavahel iga infokillukest, mida kuskilt kuulsime. Täielikus teadmatuses elamine on ju talumatu.
Nädalapäevad hiljem rääkis Terpentina, et öösiti, kui kedagi kõrvalist pealt kuulmas ei ole, on üks suurvesiiri teener vahel natuke nõus talle suud paotama. Kõikide usklike käskija kaliif Gikgep ja tema ustavaim teener suurvesiir Intrigh arvavad pealtnägijate kirjelduste järgi, et võõramaalased võivad olla pärit kaugel Nõiutud ookeani taga asuvast Mä-nimelisest riigist. Aastaid tagasi käinud nimelt meie pealinnas Sada-Sarais külas Mäst pärit rännumees ja õpetlane Hu Li, kellel oli olnud plaan rajada Kukmuki kaliifi jaoks sadam ja ehitada laevastik. Ta lahkunud meie juurest, et käia kodumaal ja tuua laevaehitusmeistreid.
Kui see on nii, siis jääb arusaamatuks, miks kallid külalised selle aja peal juba Sada-Saraisse kohale ei ole jõudnud. Samuti ei mõista ma, miks sõjavägi kaliifi käsul iga päev hommikust õhtuni ammulaskmist ja mõõgavõitlust harjutab, selle asemel et paraadvormis rividrilli teha.
Läbirääkimised ja segadus suurvesiiri majas
Mõne päeva pärast levis linna peal uudis, et saabunute eesotsas oli tõepoolest õpetlane Hu. Teadmata põhjusel pidas ta aga koos oma arvuka kaaskonnaga paremaks linna lähedal laagrisse jääda. Nende värvilisi telke oli Sada-Sarai linnamüüridelt näha.
Ühel hommikul tõi ratsakuller laagrist kirja kaliifile. Kirja sisu hoidis Tema Majesteet ranges saladuses, kuid paleeteenrite kaudu imbus läbi teade, et õpetlase Huga oli kaasas meie armastatud suurvesiiri poeg, endine diplomaat Nuhnuhk ibn Intrigh. Nagu Terpentina mulle rääkis, oli aulik Nuhnuhk aastaid tagasi Biltongi khaaniriigis jäljetult kaduma läinud. Seesama teener, keda Terpentinal on õnnestunud panna vahel temaga uudiseid jagama, rääkis, et suurvesiir olnud ülirõõmus ja teatanud vastukirjas, et kallis poeg on teretulnud koju. Tulgu ta oma isa vaatama ning ärgu kartku, et meie suures linnas tema ja ta austatud külaliste majutamiseks ruumi ei ole.
Koju suurvesiir tol õhtul ei tulnudki, sest kaliifil oli tingimata vaja temaga palees tähtsat nõu pidada. Ka järgmisel päeval ei jäänud tal aega oma majapidamist külastada. Ülejärgmise päeva hommikul teatas kaliif aga sügava kurbusega, et Kukmuki kalifaadi kõige staažikam, targem ja lugupeetum riigimees oli ootamatult haigestunud ning ka parimad arstid ei suutnud tema elu päästa.
Tundsime kõrgeaulise suurvesiiri surma üle kohutavat kurbust ja nutsime kombekohaselt seitse päeva leinas. Ega nüüd ometi Terpentina oma teenistust ei kaota?
Uued isandad
Paar päev pärast suurvesiiri surma levis linna peal diplomaat Nuhnuhk ibn Intrighi teade, mille eksemplare Mä sõdurid olid ilmselt öösel vibunoolte küljes linna lasknud. Nuhnuhk kuulutas, et pühakiri keelab muhameedlasel elada oma isa tapjaga sama taeva all. Sellepärast alustab ta sõda ega puhka enne kui kaliif Gikgep on surnud koera surma.
Lahing oli hirmus. Kaua võitlesid kaliifi vaprad sõjamehed linnamüüridel, kuid kui vaenlastel lõpuks ühest väravast sisse tungida õnnestus, oli taplus ruttu läbi. Terpentina kuulis selle oma tuttava teenri käest, et ründajad olid nõiutud – nooled ei tunginud nendest läbi, vaid põrkasid rinna või selja pealt viga tegemata tagasi. Ka mõõgatabamuse korral olevat tihti kostnud vaid kolinat, ilma et sõdur viga oleks saanud. Ilmselt olid ründajateks golemid põrgust. Kui meie sõdurid seda taipasid, põgenesid nad saatanlike vaenlaste eest paanikas. Kõikide usklike valitseja kaliif Gikgepi saatuse kohta puuduvad andmed.
Meie õilsa heategija suurvesiir Intrighi poeg diplomaat Nuhnuhk ibn-Intrigh asus elama oma isa majja. Terpentinal ja teistel
teenijatel lubas ta teenistusse jääda. Nuhnuhkil oli kaasas ka haarem, kus pooled naised olid samasuguste pilusilmadega nagu õpetlane Hu. Nendelt oleks võinud palju huvitavat teada saada, kuid Terpentina suureks meelehärmiks ei osanud keegi neist kukmuki keelt. Pealegi hoiti neid ülejäänud majarahvast üsna eraldi.
Nuhnuhki seiklustest ja saabumisloost
Olen nii õnnelik, et mul on õnnestunud sõbruneda porsastani neiuga, kelle nimi on Sherbeta. Ta on üks nendest mitmekümnest noorest naisest, kes saabusid koos vallutajate väega idamaadest. Nad on imelikes võõramaistes riietes, ei kuulu kellelegi ega kanna isegi loori. Pärast lahingu lõppu tulid nad linna ja asusid elama võõrastemajadesse. Suurema osa ajast veedavad nad aga diplomaat Nuhnuhki maja lähedal passides. Kui õilis diplomaat paleesse asju ajama läheb, tervitavad need naised teda vaimustunud kiljumisega ja jooksevad tema tõlla järel.
Sherbeta rääkis, et see naistegrupp käib Nuhnuhki ja Hu sõjasalgaga igal pool kaasas. Tema ise oli näinud kõrgeaulist Nuhnuhki kaks aastat tagasi oma kodulinnas Lehmabulis ning otsustanud koos sõbranna Marmeladaga kodunt jalga lasta ning liituda ränduritega, kes sõitsid sadamast sadamasse kaubitsedes, rüüstades ja vägistades. Veetsime õhtuti pikki tunde, mil Sherbeta rääkis mulle ja Terpentinale muinasjutulistest seiklustest ääretutel meredel, maalilistel saartel ja rahvarohketes sadamates.
Ma ei ole veel päris hästi aru saanud, kes kalifaati praegu valitseb. Endine kaliif Gikgep on, nagu selgus, põgenenud, mis valmistas kõrgeaulisele Nuhnuhkile koledat meelehärmi. Paleeteenrid olevat rääkinud, et Gikgep laskis suurvesiir Intrighi kohe tappa, kui kuulis, et see, kes sõjaväega linnale läheneb, on tema poeg Nuhnuhk. Linnas on suurvesiiri mälestuseks kuulutatud välja üleüldine lein.
Auväärt Nuhnuhk oli eriti löödud sellest, et paleeteener, kes kaliifi käsul Intrighi tappis, oli ülekuulamisel surnuks piinatud, enne kui selgus, et tema oligi mõrvar. Selle eest laskis õilis diplomaat oma julgeolekuülemale Woll-Abule palee-esisel väljakul piitsa anda. Läksin ka vaatama, kuid ei näinud midagi, sest häbiposti ümbrus oli täis neidsamu vaimustusest kriiskavaid võõramaa naisi, keda sõdurid suure vaevaga eemale asjasid.
Terpentina rääkis, et ta kartis diplomaadi majas käivaid saatanasõdureid hirmsasti ja põgenes iga kord nende eest peitu, kuni Sherbeta rääkis meile, et nad ei ole mingid põrgukoletised, vaid kõige tavalisemad mehed – igas mõttes. Nooled ja mõõgad ei vigastanud neid sellepärast, et nad kandsid vammuste all erilist kaitserüüd, mis oli tehtud arvutust hulgast pisikestest metallrõngastest. Tegelikult olid paljud neist ikka surma ka saanud. Ja laevu, millega nad tulid, ei olnud mitukümmend, vaid kõigest kaheksa.
Jaht võimult tõugatud kaliifile
Terpentina veetis palju aega nende naiste seltsis, kes diplomaadi maja piirasid. Ta õppis natuke porsastani keelt ja mõne aja pärast oskas ta end kuidagimoodi kõrgeaulise Nuhnuhki lähimate usaldusaluste hulka sokutada.
Ligi pool aastat kulges elu Sada-Sarais rahulikult. Siis aga hakkasid levima kuulujutud, üks fantastilisem kui teine, kuidas auväärt Nuhnuhk olevat põgenenud ekskaliif Gikgepi üles leinud. Ühed rääkisid, et õpetlase Hu poolt nõiutud rott oli pool aastat mööda linna ringi nuuskinud, viimaks Gikgepi leidnud ja tal une pealt kõri läbi hammustanud, teised, et Gikgep oli kogu aeg nähtamatuna kaliifipalees ringi luusinud ja igal ööl ühe sõduri tapnud, kuni tal võlujook otsa sai.
Sherbeta naeris nende tobeduste peale ja rääkis mulle, mis tegelikult toimus. Nimelt oli korravalvur Wu-Arile jäänud silma, et ühes majas Purskkaevude väljaku lähedal Adra ja Pumba tänava ristmikul käis päev läbi sisse-välja imelikult palju naisi. Kui ta sellest oma ülemusele rääkis, tegi see talle peapesu ning käskis naiste vahtimise asemel taskuvargaid ja muid kelme jälgida. Siiski jõudis see info kuidagi kõrgeaulise Nuhnuhk ibn Intrighini, kes laskis asja uurida.
Selgus, et naiste hulgas liikusid kuulujutud selles majas elavast mehest, kelle erakordsetest võimetest kuulnuna iga naine kohe ilmtingimata seal majas ise ära tahtis käia. Kui Nuhnuhk seda kuulis, oli talle kohe asi selge. Ta laskis maja ümber piirata ja tormas vahtkonna eesotsas sisse. Gikgep oligi majas, kuid tema kinnivõtmist takistasid tema juures olnud naised. Üks vehkis pistodaga, teine puistas uimastavat pulbrit ja Gikgep põgenes ihualasti salakäigu kaudu. Majast tabatud naised kuulati muidugi piinarikkalt üle, aga juba oli hilja.
Ärevad sündmused
Möödus veel paar aastat, ilma et oleksime põgenenud kaliifist midagi kuulnud. Terpentina teenis ikka veel kõrgeaulist Nuhnuhki, kes veetis nüüd palju rohkem aega palees kui oma isakodus. Meie auväärt isa meelest oli aeg Terpentina mehele panna, kuid Terpentina kinnitas talle, et tal on Nuhnuhki kaaskonnas nii palju tööd, et kõrgeauline diplomaat saaks väga pahaseks, kui ta ära võetaks. Sellele vaatamata oli kallis õde alati minu päralt, kui ma teda näha tahtsin, ega keeldunud kunagi minu, Sherbeta ja teistega pikki tunde kohvimajas, turul või saunas veetmast. Terpentina selgitas, et Nuhnuhk ajab päeval enamasti riigiasju, nii et tema puutub oma isandaga kokku peamiselt öösiti.
Siis hakkasid võõramaa naiste hulgas levima kuulujutud lahkhelidest vallutajate hulgas. Teisel kevadkuul hakkasid sündmused kulgema sellise peadpööritava kiirusega, et isegi keelepeksjad jäid jänni.
Ühel päeval tuli teade, et meie käskija ja heategija Nuhnuhk oli kiiruga lahkunud. Järgmisel hommikul teatati õpetlase Hu surmast. Sõjasalka saatnud naiste hulgas valitses täielik peataolek. Osa otsis karavani, millega Nuhnuhkile järgneda (kust nad teada said, et ta Biltongi khaaniriiki suundus, on mulle tänaseni mõistatus), osa hoidsid kaitset otsides mä sõdurite ligi.
Linnas valitses paras kaos, mistõttu me hoidsime väravad ja aknaluugid kinni ega käinud väljas. Isa oli väga mures Terpentina pärast. Kui õde viimaks koju tuli, rääkis ta mulle ja ülejäänud naisperele suure saladuskatte all, mis juhtunud oli.
Nimelt oli kõrgeauline Nuhnuhk saanud teada, et tema vihavaenlane Gikgep viibib meie naaberriigi Biltongi pealinnas Biltong-Pangis. See oli põhjustanud tüli Nuhnuhki ja õpetlase Hu vahel. Nuhnuhk tahtnud jalamaid sõjaväe laevadele laadida ja Biltong-Pangi seilata, Hu laitnud selle nõu aga maha. Kättemaksu janunev Nuhnuhk oli siis endale ustavate sõduritega minema läinud.
Järgmisel päeval oli õpetlane Hu une pealt noahoobiga tapetud. Kuulujuttude järgi oli tapjaks keegi kukmuklasest ihukaitsja. Ta oli nimelt teada saanud, et Hu oli Mä kuninga agent, saadetud ülesandega vallutada Kukmuki kalifaat. Kodumaale ustav sõdur tapnud siis vaenlaste juhi, et päästa kalifaat Mä kuningriigi asumaaks saamisest.
Milles asi tegelikult oli, saime teada alles hiljem.
Kaliif tuleb tagasi
Paar nädalat pärast õpetlase Hu surma jõudsid Sada-Saraisse ülekaalukad kaliif Gikgepi ja Biltongi khaani Ubivai ühisväed. Kuna õpetlane Hu oli surnud ja diplomaat Nuhnuhk lahkunud, valitses kohalike vägede seas täielik peataolek. Meie kaliif vallutas linna kiiresti tagasi.
Peagi võttis kaliif Gikgep vastu khaan Ubivai ettepaneku abielluda Biltongi printsessi Raudalediga. Pärast vägevaid pidustusi läks khaan oma sõduritega jälle koju ja meie riikide vahel valitseb nüüd suur sõprus. Võõrvallutajatega koos reisinud naistegrupile otsustas kaliif armulikult halastada, kui pärast põhjalikku ülekuulamist selgus, et nad üheski kuriteos osalenud ei olnud.
See pidi küll Allah ise olema, kelle kaitsev käsi mu õe heategija Nuhnuhki päästis, sest kuulu järgi olevat õpetlase Hu tapnud ei kellegi muu kui kaliif Gikgepi saadetud salamõrtsukas. See alatu roimar pidi tapma ka Nuhnuhki, kuid jäi sellega kõigest ühe päeva hiljaks, sest see jõudis enne Biltong-Pangi poole teele asuda.
Paraku jõudis kõrgeauline Nuhnuhk Biltongi khaaniriigi pealinna liiga hilja. Ta ei suutnud enam Gikgepi ja Ubivai sobingut takistada. Tema väesalk olevat puruks löödud ja ta ise vaid ime läbi põgenenud.
Pärast diplomaat Nuhnuhki kadumist pani isa mu vanema õe Terpentina pikema jututa mehele. Minu aga viis saatus külalislahkesse Biltong-Pangi, kus kohtusin oma targa ja helde abikaasaga, kes osutas mulle seda au, et võttis mu enda juurde.
L Õ P P
6. IX 2008
viimased muudatused 13. VIII 2023