Esimene
Kukmuki lugu: Uusi andmeid kuulsa Kukmuki diplomaadi Nuhnuhki tegevuse
kohta
IDAMAA RÄNNUMEHE HU LI KÜLASKÄIK KUKMUKI KALIFAATI
(teine Kukmuki lugu)
KOOSTAJA SISSEJUHATUS
Rahu olgu sinuga, hea lugeja! See, mida sa järgnevas loed, on tagasihoidlik kirjeldus murrangulistest sündmustest meie kuulsusrikka Kukmuki kalifaadi ajaloos, mis algasid võiduka sõjakäiguga meie maad laastavate barbarite vastu ja millele järgnes idamaa seikleja Hu Li saabumine meie pealinna. Nende ridade kirjutaja oli tol ajal meie suure riigimehe, suurvesiir Intrigh el-Gawali isiklik teener ja sekretär. Nüüd, kui Allah on mu isanda ja heategija enda juurde kutsunud ning minulgi pole enam palju aega järele jäänud, otsustasin avaldada väljavõtteid oma päevikust, kus ma mitmesuguseid juhtumisi oma tagasihoidlikke oskusi mööda järeltulevate põlvede jaoks üles tähendasin. Ehk leiab ajaloohuviline lugeja siit midagi huvitavat või õpetlikku.
Jumal õnnistagu meie valitsejat ja kogu islamirahvast!
* * *
Elu Kukmuki kalifaadi pealinnas Sada-Sarais
Targa valitseja, kõikide usklike käskija kaliif Tudihabi pika valitsemise tagajärjel on meie kodumaad Kukmuki kalifaati tabanud seninägematu õitseng ja heaolu. Islami riik on oma vägevuse tipul.
Õukonnas räägitakse poolihääli, et kaliifi tervis ei ole praegu hea, andku Kõigekõrgem talle veel palju eluaastakümneid. Riigi valitsemisega tegeleb peamiselt tema vanem poeg, prints Budyar. Kaliifi keskmine poeg prints Gikgep täidab mitmesuguseid jooksvaid ülesandeid ja suhtleb palju. Nende noorem vend prints Tatnin aga logeleb peamiselt palee raamatukogus vanu käsikirju uurides. Temast ei ole riigivalitsemisel asja.
Minu käskijal suurvesiir Intrighil on valitseja abistamisega palju tööd ja tihti ei jõua ta koju enne ööpimedust.
Teade barbarite kallaletungist
Muharramikuu kolmandal päeval saabusid pealinna Sada-Saraisse nelikümmend kaks kullerit kohutava uudisega – meie võimsa riigi
läänepiiril asuv Buguri linn langes läänepoolsete barbarite pealiku Kögimögi vägede kätte, vaatamata
sellele, et linnaelanikud võitlesid ennastsalgavalt viimase meheni. Ehkki läänepoolsed barbarid on olnud meie piiriäärsete alade nuhtluseks juba ammu, oli teade Buguri langemisest siiski ehmatav. Kögimög on küll andekas väejuht, kuid linnu vallutada ei ole läänepoolsed barbarid kunagi varem suutnud. Nüüd aga said nad võitu mitte lihtsalt mingisugusest linnast, vaid Bugurist. Ometi olid Buguril ülitugevad kindlustused, mille oli oma nooruspäevil projekteerinud kaliif Tudihab ise. Suurvesiirile oli kohe selge, et midagi on kõvasti korrast ära.
Sõjaplaanid
Kolme päeva pärast kogunesid kaliif, printsid ja vesiirid aega viitmata paleesse sõjanõu pidama. Nagu kõik hästi teadsid, oli läänepoolsete barbarite vastu raske võidelda. Kaitsetuid muhameedlaste külasid ründama ning relvituid naisi ja lapsi tapma on nad küll kanged, kuid niipea kui Kukmuki väed kohale jõuavad, põgenevad argpüksid oma väledatel hobustel kodumaale, selle asemel et võidelda. Isegi kui mõni barbar õnnestus kinni püüda ja teistele hoiatuseks nülitult mõne piiriäärse puu otsa riputada, ei hoidnud see uusi rüüsteretki ära. Kuidas anda kallaletungijatele selline hoop, millest nad enam ei toibuks?
Suurvesiir Intrigh pakkus välja järgmise plaani. Kuna barbarid on praegu piiri lähedal, siis on neil sõjaväe lähenedes kerge põgeneda. Sellepärast tuleks lasta barbaritel sügavamale meie territooriumile tungida ja siis nende taganemistee ära lõigata. Kui röövlid on oma tagalast kaugel, on neid kerge lõksu ajada ja viimseni hävitada.
Kaliif kiitis plaani heaks ja kohe kahe nädala pärast asus Kukmuki võitmatu sõjavägi prints Budyari juhtimisel
teele. Minulegi sai osaks au oma käskija suurvesiiri kaaskonda kuuluda.
Sõjakäik barbarite võitmiseks
Kaliif Tudihabi geniaalset sõjaplaani saatis täielik edu. Meie väed ei läinud otse vaenlasele vastu, vaid liikusid kaares mööda neile selja taha. Bugur vallutati kergesti tagasi. Sinna polnud peaaegu ühtegi barbarit jäänud. Nüüd algas vaenlase jälitamine ja üks linn vabastati teise järel. Juba kolme kuu pärast kõrgus meie ees aukartustäratavalt võimas Lob-Udiq. See oli viimane linn, milles veel võimutses barbaripealik Kögimög.
Nähes, et linn on ümber piiratud, palus vaenlane läbirääkimisi ja saatis meie juurde saadiku, kelle nimi oli Äca Möcu. Saadik andis meile edasi pealik Kögimögi läkituse. Pealik teatas, et on nõus kapituleeruma ja oma sõjamehed meie kätte andma, kui tal lubatakse 10-mehelise kaaskonnaga elusalt ja tervelt lahkuda. Suurvesiir keeldus, sest just pealiku tapmine oli edasiste rüüsteretkede ärahoidmiseks elulise tähtsusega.
Siis tahtis saadik meie poole üle tulla. Kõrgeauline prints Budyar, põlastades sellist reetlikkust, haaras mõõga ja tahtis ta kohe tappa. Ara Äca Möcu päästis kindlast surmast ainult suurvesiir Intrigh, kes keelitas printsi viletsa vennikese elu säästma, kinnitades talle, et salaliitlane aitab meil kergemini võitu saavutada. Siis alustati läbirääkimisi.
Hirmust värisev ülejooksik ruttas kinnitama, et on elu lõpuni ustav oma uuele kodumaale ja Tema Majesteet kaliif Tudihabile. Ta pakkus, et läheb öösel barbarite juurde tagasi ja avab kokkulepitud ajal salaja linnaväravad. Meie väejuht prints Budyar, kes ilmselt tahtis võimalikult kiiresti vabaneda selle putuka vaatamisest, ütles, et see on hea mõte, kuid suurvesiir ei usaldanud meest. Ta sai printsilt loa saadikut veel vangis hoida ja küsitleda. Suurvesiir kõneles Äca Möcuga peaaegu keskööni ja laskis ta alles siis tappa.
Nüüd kutsus ta enda juurde kaks usaldusväärset komandöri ja käskis neil pärast linna vallutamist otsida võõramaalast, kellel on ebatavalise kujuga silmad. Suurvesiir pani neile südamele, et see mees tuleb tingimata elusana tabada ja täieliku saladuskatte all tema, suurvesiiri kätte toimetada.
Seejärel palus suurvesiir äratada prints Budyari ja selgitas talle, et rünnakut tuleb alustada kohe, sest just sel kellaajal on barbarisõduritel harjumuseks külastada linnaelanikke, mistõttu nende tähelepanu ja võitlusvõime on tavalisest tunduvalt nõrgemad. Prints andis käsu sõjamehed vaikselt üles äratada ja lahingukorda seada.
Pilusilmne rännumees
Prints Budyari lahinguplaan õnnestus hiilgavalt. Vastupanu oli nõrk ja barbarid tabati täiesti ootamatult, ehkki nende leidmine võttis kaua aega. Minu käskija suurvesiir Intrighi juurde toodi tundmatu pilusilmne käsist-jalust seotud mees. Kuna suurvesiir pidi olema prints Budyarile abiks linnas korra loomisel, jättis ta vangi burnusesse mähituna oma telki vedelema. Alles õhtul sai ta mahti asuda teda üle kuulama.
Tundmatu ütles, et tema nimi on Hu Li ja ta on parit Mä riigist King-Kongi maakonnast Ping-Pongi linnast. Riiki valitseb kuningas No Hu. Tema, Hu Li, olevat tulnud laevaga üle tohutu suure mere, millel purjetamine võtnud aega kuid. Tegemist olnud võlumerega, sest seal puhunud tuul kogu aeg ühest suunast. Meri olnud neetud, sest kõik meeskonnaliikmed jäänud mõne kuu pärast haigeks ja osadel kukkunud hambad välja. Viimaks maad nähes jätnud rändurid puhtast õudusest laeva kohe maha ja hakanud maad mööda põhja poole liikuma. Hu olevat niimoodi kaks aastat seigelnud ja jõudnud ainsa ellujäänuna pealik Kögimögi valdustesse.
Võõras rääkis veel igasuguseid fantastilisi lugusid. Näiteks olevat Mä sõjas naaberriigi Mu'ga, mida valitseb naine. (Kui lolliks ta meid õige peab?) Tema ise olnud õpetlane ja kuningas No lähim nõuandja. Küsimusele, miks ta kodumaalt lahkus, vastas Hu, et kuningas teinud talle ülesandeks laevaga teele asuda ja tundmatuid maid uurida. Milleks sellist tobedust vaja oli, ta selgitada ei osanud.
Oli näha, et suurvesiir ei usu suuremat osa ränduri jutust, kuid ta ei näidanud seda välja ja kohtles võõrast lugupidamisega, mida see minu arvates ei olnud ära teeninud. Mu käskija laskis tuua veel veini ja kaks meest vestlesid terve öö. Peamiselt keerles jutt äsja lõppenud sõjakäigu ümber. Nagu arvata võis, oli just Hu olnud see, kes õpetas barbaritele, kuidas müüridega kaitstud linna sisse tungida. Paraku suhtusid barbarid lühikesekasvulisse ja kehvasti ratsutavasse võõramaalasse põlgusega ega võtnud sageli tema nõuandeid kuulda. Kõige raskem olnud distsipliini hoidmine pärast linnade vallutamist. Paar päeva allunud sõdurid veel käskudele, siis aga jooksnud ümberkaudseid külasid rüüstama, justkui neile linnast ei piisaks. Hule valmistanud see koledat meelehärmi.
Võõramaalase jutt osutus õigeks. Suurvesiiri käsu peale veel samal ööl teele saadetud sõjasalgad tabasidki Lob-Udiqi lähedastest küladest hulga barbareid, kes olid kallaletungist nii üllatunud, et ei suutnud mingit arvestatavat vastupanu osutada. Veel tõid sõdurid kaasa mitu kollaboranti, kelle prints Budyar kuulas isiklikult üle ja saatis hommikul oma ihukaitsjate telki vahi all pidamiseks.
Hu rääkis ka, et pärast Buguri vallutamist püüdis ta pealikku veenda linna garnisoni jätma, et vaenlane (s.t. meie) ei saaks taganemisteed ära lõigata. Kuid Kögimög ei kuulanud teda ja nõustus pika keelitamise peale linna jätma ainult paarkümmend meest. Nagu me juba Buguri vabastades teada olime saanud, läksid needki juba järgmisel päeval ümbruskonna küladesse meelt lahutama.
Kõrgeauline Intrigh otsustas, et Hu tuleb meie külalisena Sada-Saraisse kaasa. Ma küsisin, kas me teeme ka visiidi välisasjade vesiirile Khuryayurile, kuid suurvesiir ütles, et Hu ei tohi mingi hinna eest Khuryayuri silma alla sattuda – see laseks ta vaenlase kallaletungi toetamise eest kohe Sada-Sarai keskväljakul piinarikkalt hukata. See oleks kahtlemata õige otsus, aga me ei saa lasta sellel juhtuda, sest ehkki Hu on avantürist ja valevorst, teab ta palju asju, millest võib riigile kasu olla. Sellepärast pani suurvesiir mulle südamele, et sellest, kuidas Hu meie juurde sattus, ei tohi teada saada mitte keegi, isegi mitte kaliif ja printsid. Suurvesiir otsustas kasutada ära Hu legendi ja esitleda teda rahvale kui õpetlast, kes on tulnud meie juurde kauge idamaa valitseja saadikuna. Sellega tuleb aga mõnda aega oodata, et kellelgi ei tuleks pähe seostada Hud barbaripealik Kögimögi röövretkega.
Koduteel sain ise võimaluse veenduda, et mu käskijal oli õigus, kui ta ütles, et tabatud võõramaalane on meile väärtuslik. Näiteks rääkis Hu muu jutu seas, et tema kodumaast Mäst lääne pool asub neile andamit maksev väikeriik, mille nimi on Põm või Pöm. Nende pealinna nimi on Köh ja riiki valitseb vürst Hlohlike, kes on ainult kolm aastat vana. Põmi riigis on munkadel võime õhus lennata ja ennast loomadeks muuta. Suurvesiir leidis, et selle saladuse väljaselgitamine oleks meile naaberriikidega sõdides väga kasulik.
Tagasi Sada-Saraisse
Jõudsime koju teise džumaadakuu üheksandal päeval. Sada-Sarai elanikud tervitasid sõjakangelase Budyari tagasipöördumist tohutu vaimustusega. Palees korraldati meile uhke vastuvõtt. Hu Li sellel ei osalenud, sest mu käskija pidas, nagu öeldud, paremaks teda mõnda aega oma majas varjata.
Kaks tuhat elusalt vangivõetud barbarit, kes olid aheldatuna pealinna toodud, hukati avalikult neljakümne seitsmel eri viisil. Mitte midagi mainimisväärset ei juhtunud.
Mis mind Lob-Udiqist tagasi pöördudes natuke imestama pani, oli see, et kõrgeauline Intrigh oli kaasa võtnud ka kaksteist barbarinaist Kögimögi haaremist. Kas tõesti on suurvesiiril hakanud tekkima huvi labaste naiste vastu? Peremehe käsul viisin naised, kes olid maskeerimiseks hoolikalt burnustesse mässitud ja looritatud, märkamatult eraldi hoonesse, mis oli määratud nende elupaigaks. Edaspidi suurvesiir nende vastu enam huvi ei ilmutanud ja maja peal liikumas ma neid ei näinud.
Teemajades on kuulda olnud, et läänepoolsete barbarite naised on haruldased ja väga hinnalised. Ma ei saa aru, miks. Minule nad küll mingit erilist muljet ei jätnud. Pole ime, et nad haruldased on – kes tahaks barbarinaist? Saab siis sellisest muhameedlasele korralikku abikaasat?
Suured plaanid
Radžabikuu kümnendal päeval toimus palees bankett Biltongi khaaniriigi uue suursaadiku Padavai auks. Kõrgeauline suurvesiir Intrigh kasutas soodsat võimalust rännumees Hu Li sinna kaasa võtta. Ta esitles teda kui õpetlast Hud, kes on saabunud meie maale kauge idamaa valitseja saadikuna.
Enne seda tähtsat sündmust tutvustas mu käskija Hule meie riigikorraldust, rääkis valitsejasuguvõsa liikmetest, vesiiridest ja suurnikest ning õpetas pikalt, mismoodi ühe või teise banketil kohatava isikuga käituda tuleb ning mida talle rääkida ja mida mitte. Minule tundus see mahavisatud vaevana, sest kuidas võiks mingi barbarist seikleja mõne õhtuga selgeks saada iidse Kukmuki riigi toimimist ja meie auväärse õukonna kombeid? Banketil nägin aga, et Hu oli osutunud üllatavalt heaks õpilaseks, kes suurvesiiri juhiseid järgides tuli suhtlemisega hästi toime, jättis kõrgetele külalistele meeldiva mulje ega teinud oma võõrustajale põrmugi häbi. Olin kergendatud.
Banketilt lahkumine oli vaevarikas, sest palee-esine väljak oli nagu laupäeviti ikka rahvast tulvil. Ühest melonikaupmehest sõitsime üle, kuid siis takerdus kaarik pikalisõidetud portselaniletti ja läks ümber. Suurvesiir Intrigh andis kutsarile sealsamas kakskümmend piitsahoopi ja võttis ohjad enda kätte. Sellegipoolest läks aega kolmveerand tundi, enne kui nuutidega varustatud sõdurid segaduse likvideerida ja kõrgetele külalistele tee vabastada suutsid.
Õpetlasel Hul tuli seda nähes idee, kuidas edaspidi liiklust palee-eelsel väljakul paremini korraldada. Ta pani ette eraldada osa väljakust vankri- ja ratsaliikluseks, teine osa anda kaupmeeste käsutusse, kolmas aga määrata jalakäijate liikluseks. Asjast saadav kasu seisneks selles, et kaupmehed tohiksid oma lette üles seada ainult kaubanduse tsoonis, vankrite ja jalakäijate tsoonis oleks kaupade müümine aga keelatud. Samamoodi peaksid vankriajajad ja ratsanikud hoiduma vankrite tsooni, mitte aga kappama lettide vahelt läbi kaupmehi ja kliente kahele poole laiali ajades. Palee värava ümbruse soovitas õpetlane Hu aga jätta kaliifi auvalvele marssimiseks, et rõhutada selle paiga väärikust. Sinna tohtigu minna ainult paleesse kutsutud külalised.
Pärast mõningat järelemõtlemist leidis kõrgeauline suurvesiir, et Hu ideest võiks tõepoolest kasu olla. Ta võttis asja paari nädala pärast jutuks teedevesiir Ummiqiga, kes oli sellest originaalsest plaanist vaimustuses. Reformi teostamine osutus siiski oodatust raskemaks. Keskväljaku liiklus sai korda alles siis, kui palee müüridele pandi seisma vibukütid liikluserikkujate korralekutsumiseks nii öösel kui ka päeval.
Õpetlase Hu teine idee oli paigutada majadesse torud, mille kaudu solgivesi ja muu mustus ära voolaks. Heaoluvesiir Zit-Haiz lükkas plaani pikema jututa tagasi, küsides, kuhu torudest voolama hakkav reovesi panna. Kui kõik see solk tänavale lasta, upuks ju linn mustusesse. Kui suurvesiir õhtul Hule sellest rääkis, vastas see, et praht ja jäätmed visatakse majadest tänavale ka praegu, nii et hullemaks asi minna ei saa. Hoopis parem oleks aga suunata solk mööda pikki torusid linnast välja kõrbesse mõnda kohta, kus see kedagi ei häiri, kasvõi kümneid aastaid tagasi ära kuivanud Pruuni jõe sängi. (Pruun jõgi varustas omal ajal kogu pealinna joogiveega.)
Suurvesiir demonstreeris kohe ilmekalt selle plaani tobedust, viies õpetlase Hu akna juurde ning näidates talle kitsaid tänavaid, mis kubisesid jalakäijatest ja kaarikutest. Kuhu panna seal veel mingid torud? Õpetlane Hu keerutas ennast välja fantastilise ideega kaevata solgitorud maa sisse. Suurvesiir käskis tal oma lollustega vait jääda. On tal ikka mõtted! Kas ta kujutab üldse ette, kui palju töömehi selliseks ettevõtmiseks vaja on? Ja kust see metall välja võetakse, millest torusid teha?
Hoopis suuremat huvi pakkus mu käskijale õpetlase Hu plaan vallutada idapoolsetelt barbaritelt mingi väike territoorium, tungides välja Kukmuki riigi piiridest vaid kahe karavanipäeva kaugusel asuva mereni. Sinna võiks rajada sadama, mille kaudu meie laevad saaksid seilata kaugete maadeni ja tuua sealt kõikvõimsale kaliifile seninägematuid rikkusi. Välismaalt võiksid aga meie sadamasse purjetada võõramaa kaupmehed, kes tooksid meile igasuguseid kasulikke asju. Hu rääkis arvukatest õitsvatest sadamalinnadest oma kodumaal Mäs ja selle naaberriikides.
Suurvesiirile oli plaan väga meeltmööda. Juba järgmise kuu suurel nõupidamisel palees rääkis ta sellest kaliifile, printsidele ja vesiiridele. Ta mainis ka, et naabermaa Biltongi khaaniriigi pealinn Biltong-Pang oli kasvanud ajapikku välja just väikesest sadamakülast. (Seda teadis suurvesiir oma poja, kõrgeaulise suursaadik Nuhnuhki edukast diplomaaditegevusest.) Kahjuks ei leidnud plaan õukonnas heakskiitu. Ehkki suurvesiiri ideed toetas innukalt prints Gikgep, kes on käinud välismaal ja näinud ka mitmeid sadamalinnu, pidasid vesiirid, kellest enamik pole merd näinudki, plaani liiga novaatorlikuks ja ütlesid, et sellist suurt ettevõtmist ei tohi ette võtta uisapäisa, vaid tuleb lasta asjatundjatel analüüsida kõiki ettevõtmisega seotud riske. Õhtul kodus ütles kibestunud suurvesiir mulle, et tegelikult oli õukondlaste vastuseisu põhjuseks hoopis hirm, et rajatav sadamalinn võiks hakata oma jõukuse ja hiilgusega varjutama keset kõrbe asuvat iidset ja väärikat Sada-Saraid.
Salapärane raamat
Mõni aeg tagasi teatasid suurvesiiri informaatorid üllatava uudise, et elurõõmus prints Gigkep, andku Allah talle edaspidigi tugevat tervist, olevat hakanud väga soosivalt suhtuma oma nohikust venda Tatnini ja veetvat pikki tunde temaga vesteldes. Suurvesiir käskis asja diskreetselt uurida. Selgus, et kahe printsi ootamatu lähenemise põhjuseks oli üks välismaine raamat, mille Tatnin oli kuskilt kopitanud käsikirjavirnade seast leidnud. Kõrgeauline prints Gikgep olevat teosest vaimustuses, mis on kummaline, sest ma pole veel kuulnud teda ühegi raamatu vastu huvi tundmas. Üks agent teatas, et ka kaliifi haareminaised olevat väga elevil. Sellest ei saa ma enam üldse aru. Mis peaks naistele mingi raamat korda minema?
Seda, mis on raamatu pealkiri ja kes on autor, meil välja selgitada ei õnnestunud. Teada on ainult, et raamat on kirjutatud ühes kauges idamaa riigis, mis asub praegu Porsastani võimu all. Araabia keelde tõlkis raamatu aastat kolmsada tagasi elanud õpetlane ar-Gazmi. Ma küsisin õpetlase Hu käest, kas ta teab seda raamatut. Ta vastas põiklevalt. Ilmselt oli ta sellest midagi kuulnud, kuid lähemalt ei teadnud ja häbenes tunnistada oma informeerimatust.
Bordelliafäär
Šaabanikuu kahekümne teisel päeval puhkes õukonnas skandaal. Nimelt avastasid korravalvurid Lambapügajate põiktänaval lõbumaja, milles rahvale pakuti kõlvatuteks meelelahutusteks välja neidsamu kahtteist barbarinaist, keda ma enne mainisin. Asi polnuks kaugeltki nii hull, kui bordelli omanikuks poleks (vahetalitajate kaudu muidugi) olnud kõrgeauline prints Gikgep. Räägiti, et kaliif on väga vihane.
Sellepärast siis mu käskija need naised sõjakäigult kaasa võttiski, et kinkida nad prints Gikgepile! See oli igati kohane viis väljendada oma lugupidamist meie valitsejasuguvõsa vastu. Pahatahtlikud lobasuud levitasid naeruväärseid väiteid, justkui oleks suurvesiir sellest ärist osa saanud. Ma võin kinnitada, et see on täiesti võimatu, nuhelgu Allah laimujuttude levitajaid!
Õpetlane Hu imestas, miks sellest nii suur kära tuli, kui prints Gikgepi lõbumajapidamine oli ammuilma kõigile teada. Selgitasin talle, et tegelikult ei olnud asi muidugi lõbumajas, vaid selles, et kaliif tabas Gikgepi oma haaremist. Seda, et Gikgep oma isa haaremis käib, teadsid samuti ammuilma kõik peale kaliifi. Aga nüüd oli vennaga rivaalitsev prints Budyar kaliifile selle ära rääkinud. Põhjuseks oli see, et kuna bordell tõi tänu oma hinnalisele personalile erakordselt hästi sisse, siis kartis Budyar, et rikastuva venna mõjuvõim läheb ohtlikult suureks.
Õpetlane Hu väitis vastu, et rikkusel ei ole ju printside seas erilist tähtsust. Kõrgeaulise Budyari käsutuses on niigi terve võimsa kalifaadi ressursid. Kas ei ole siin põhjuseks pigem kadedus venna edukuse üle naiste hulgas, eriti pärast seda, kui prints Gikgep avastas selle salapärase idamaa raamatu? (Budyar on teatavasti kirjaoskamatu.) On ju Budyargi tagajärjetult püüdnud kaliifi haaremi naiste poolehoidu võita.
Hoiatasin Hud tungivalt, et ta väljaspool meie maja selliste valelike ja ohtlike kuulujuttude levitamisest hoiduks. Mis poolehoidu peaks prints Budyaril naiste juures vaja võita olema? Meie riigi tähtsuselt teise mehe heaks on iga naine valmis tegema kõik. Pealegi on Kukmuki kalifaadi printsid kõrgemal sellistest tühiasjadest nagu kraaklemine naiste pärast.
Nendele loogilistele argumentidele ei osanud õpetlane Hu enam midagi vastata ja vahetas teemat.
Igatahes on kõrgeauline prints Gikgep praegu palees ebasoosingusse langenud. Prints Budyari ettepanekul kirjutas kaliif alla käsule, et kõik avalikud majad tuleb sulgeda ja lõbunaised riigist välja saata. Tõsi küll, kurjad keeled räägivad, et paljud väljasaadetud tegelikult riigist välja ei jõudnud, sest vastutustundetud korrarikkujad, kelle hulgas olevat isegi kõrgeid võimukandjaid, andnud halastusest neile enda juures peavarju.
Hu paljastumine
Ühel vastuvõtul palees (see oli juba mitu kuud tagasi) sattus õpetlane Hu kõrgeaulise prints Tatniniga pikalt vestlema. Edaspidi käis Hu igal nädalal mitu korda printsi kutsel palees. Kõrgeauline Intrigh, kes õpetlase Hu tegemistel väga hoolikalt silma peal hoiab, sattus sellest ärevusse, kuid ei saanud printsi käsu vastu midagi teha. Saanud oma palees töötavate abiliste kaudu teada, et Hu õpetab vaid veidrikust printsile mä keelt, suurvesiir rahunes ja kaotas kogu loo vastu huvi.
Hiljuti tõi palee ülemkuller suurvesiiri majja kastitäie käsikirju, mille kõrgeauline Tatnin oli palee raamatukogust leidnud. Prints saatis need õpetlasele Hule, käskides öelda, kas need on mä keeles. Käsikirjad olevat nii vanad, et keegi ei teadvat, kuidas nad meie maale sattusid. Kui Hu käsikirju koos minu käskijaga vaatas, kinnitas ta, et need pärinevad tõepoolest tema kodumaalt. Kui suurvesiir käskis tal tõlkida, mis käsikirjades kirjutatud on, seletas Hu talle, et need on vana-mä keeles, kus tarvitatakse arhailisi kirjamärke, mille lugemiseks tema haridusest ei piisa.
Pärast seda juhtumit oli muidugi selge, et Hu ei ole mingi õpetlane, kui ta ei oska isegi omaenda emakeelt lugeda. Keel on ju kogu aeg ühesugune. Miks selle lugemiseks tavalisest haridusest piisama ei peaks?
Segased ajad
Meie kodumaal jätkub kõlvatusevastane kampaania. Ei möödu päevagi, ilma et Sada-Sarai keskväljakul mõnda abielurikkujat kividega surnuks ei pillutaks. Mehed valvavad oma naisi ja isad tütreid ülima hoolega, sest uus seadus on halastamatu ka perekonnapeade vastu, kes rikuvad kohustust oma majapidamises korda hoida.
Kõrgeauline prints Gikgep on riigiasjadest kõrvale tõmbunud ja viibib peamiselt kuningliku suguvõsa suveresidentsis Se-al-Authi maakonnas, veetes aega, nagu rahvas pealinna tänavatel räägib, purjutamise, tõstmise, ratsutamise ja mälumänguga. Selles viimases ma küll kahtlen ja ka printsi ootamatu spordihuvi üllatab mind natuke. Selge on igatahes, et pealinna satub ta haruharva ja siis (nagu suurvesiiri abilised palees räägivad) sulgub ta tavaliselt oma venna, kõrgeaulise prints Tatniniga raamatukokku. Keegi ei tea, mis asju nad seal ajavad. Suurvesiir Intrigh on ärevil.
Hiljuti selgus, et prints Tatnin oli ka ilma õpetlase Hu abita suutnud osa vana-mä kirjamärkidest dešifreerida. Ta esitas võidukalt oma uurimistulemused Hule, kes oma häirimatu rahuga õnnitles teda selle silmapaistva edu puhul.
Riigipööre
Ma ei ole vahepeal saanud kaks nädalat aega kirjutada, sest olin koos suurvesiiri ja õpetlase Huga hommikust õhtuni pealinna kaitset organiseerimas. Nimelt ründasid meid ootamatult prints Gikgepi väesalgad. Neil õnnestus kaliifi võitmatust armeest jagu saada tänu uuele imerelvale. See koosneb vibust, mis on seotud pika lati külge ja vinnastatakse erilise mehhanismi abil, ning millest tulistatakse päästikule vajutades. Selle relva laskekaugus on vibust palju suurem.
Räägitakse, et imerelva idee sai prints Gikgep oma nooremalt vennalt, kes leidis selle nendestsamadest mä-keelsetest käsikirjadest, mida ta õpetlasele Hule näitas. Ehkki käsikirju ei mõistnud keegi lugeda (isegi prints Tatnin sai aru ainult natuke), olid seal põhjalikud joonised. Nende järgi uutmoodi vibud valmistatigi.
Igatahes langesid kaliif Tudihab ja prints Budyar kangelastena ning kõiki usklikke valitseb nüüd Tema Majesteet kaliif Gikgep. Suurvesiir Intrighi positsioon on ebakindel. Esialgu me palju väljas ei käi ja ootame kirgede rahunemist.
Uued segadused ja nende lahenemine
Olukord pealinnas rahunes peagi. Uue kaliifi käsul tunnistati kõlvatusevastane kampaania edukalt lõpuleviiduks. Kuulujutt, et varsti on oodata mitme bordelli taasavamist, põhjustas aga rahva seas tõsist pahameelt. Kalifaadi kõrgeim usujuht mulla Oeluz ässitas jumalateenistustel rahvast kaliif Gikgepi vastu üles, väites, et see on usurpeerinud vägivaldselt võimu. Kaliifi sõjameestel oli tõsiseid raskusi pealinnas korra hoidmisega.
Olukorra päästis õpetlane Hu, kes andis mu käskijale nõu, kuidas taastada riigis kord ja ühtlasi oma mõjuvõim õukonnas. Hu nõuandel pakkus suurvesiir kaliif Gikgepile leidliku idee teha juhtunus patuoinaks prints Tatnin.
Plaan õnnestus. Kaliif kuulutas, et korratustes oli süüdi prints Tatnin, kes tappis ka kaliif Tudihabi. Ainult prints Gikgepi sekkumine hoidnud ära tema noorema venna ebaseadusliku võimuhaaramise.
Mulla Oeluz suudeti aga lepitada, kui Tema Majesteet kutsus ta isiklikult aukülaliseks avalikesse saunadesse, mida laimajad lõbumajadeks nimetasid. Nii nägi pühamees oma silmaga, et tegemist on igati korralike ja seaduslike asutustega.
Hu lahkumine
Nüüd on kord riigis taastatud ja me kõik oleme õnnelikud. Kurbust tekitab vaid õpetlase Hu lahkumine, kellega olime juba nii ära harjunud.
Suurvesiir on oma sõbra ja abilise ootamatust ärasõidust eriti löödud. Ta kardab, et tema suurejoonelisel plaanil tungida idapoolse mereni ja rajada laevastik on nüüd kriips peal, sest meie kõrberiigis ei ole ühtegi inimest, kes merendusest midagi taipaks. Pole ka prints Tatnini, kes ainsana oleks vanade mä-keelsete käsikirjadega midagi peale hakata osanud. Biltongi khaaniriigiga on aga praegu suhted halvad ja sealt ei ole oodata abi mingitele plaanidele, mis aitaksid Kukmukki tugevdada.
Kaks nädalat pärast idamaa külalise lahkumist kuulutas kõrgeauline suurvesiir Intrigh pidulikult, et õpetlane Hu rändas ajutiselt tagasi oma kodumaale, et tuua sealt meile laevaehitusmeistreid. Öösel oli ta lahkunud sellepärast, et oli viimane aeg kasutada soodsaid tuuli Nõiutud ookeanil. Samas anti ihunuhtlust kahele keelepeksjale, kes väitsid, nagu oleks Hu kasutanud riigipöörde ajal tekkinud segadust ja viletsa valve tõttu põgenenud.
Suurvesiiri suureks meelehärmiks otsustaski kaliif Gikgep idasõjakäigu Hu naasmiseni edasi lükata.
L Õ P P
5. IX 2003
viimased muudatused 18. VIII 2023
Kolmas Kukmuki lugu: Sõda Sada-Sarais