See jutt on kirjutatud koolis eesti keele koduse tööna. Eesti keele õpikus oli laadakuulutus, mille sisu oli umbes selline: suur suvelaat 14. juunil - toidu- ja tööstuskaupade suurmüük, karussell, õnneloos, moedemonstratsioon, lõbusõit lennukiga linna kohal, naljapiltnik, estraadikontsert. Ülesandeks oli kirjutada selle kuulutuse põhjal jutuke Tõnu-nimelise poisi laadalkäigust. Kõik need elemendid ongi alljärgneva loo kondikavaks. Minu jutt meeldis klassikaaslastele väga, õpetajale mõnevõrra vähem. Pärast klassis ettelugemist tegin loos üksikuid pisimuudatusi. Tervikuna kirjutasin uuesti Tõnu unenäo. Viimane, 1983. aasta versioon, esitatakse siin muutmata kujul, arvestamata ühte äraparandatud kirjaviga.
TÕNU SUVELAADAL.
14. juunil ärkas Tõnu varakult, et minna suvelaadale. Kaasa võttis ta 2 suurt kotti. Ühte kotti pani ta raha, teine oli tühi. Ta sõi kiiruga ja vaatas kella: üks rong oli just alles läinud, teine läks poole tunni pärast. Tõnu mõtles, et mis ma selle vihmaga ikka pool tundi jaamas kükitan ja läks alles veerand tunni pärast kodunt välja. Ta kiirustas, kuid jäi ikka hiljaks, sest uue sõiduplaani järgi tuli see rong kümme minutit varem. Kolmanda rongiga pääses Tõnu minema. Kui ta oli natuke aega sõitnud, tuli talle kange uni peale ja ta jäi magama. Kui Tõnu ärkas, vaatas ta ehmunult aknast välja ja siis kella. Selgus, et rong oli jõudnud lõpp-peatusse ja sõitis nüüd tagasisuunas. Tõnu ei teadnud, kus talle vajalik jaam asub ja sellepärast ei teadnud ta, et on juba ka kodust mööda sõitnud. Maha taipas ta minna alles Tallinnas, kus ta ostis uue pileti ja sõitis tagasi.
Vajalikku jaama jõudis ta viperusteta, kui mitte arvestada seda, et ta unustas oma koti Balti jaama ja mütsi rongi. Peale selle kadus tal tee peal pilet ära ja kontroll tegi talle trahvi.
Jaamas oli uus häda: ta ei leidnud laata üles. Ta küsis ühe onu käest, kus laat on. See ütles, et mine sinna vasakule, sealt kolm tänavavahet otse, siis vasakule, paremale, paremale, paremale, 4 tänavavahet otse ja paremale. Tõnu läks seda õpetust mööda ja jõudis jaama tagasi. Siis küsis ta sedasama ühe tädi käest. See imestas, et ohoh, sihuke pisike kirp, omal kõrvatagused märjad, aga läheb juba laadale. Tõnu vihastas ja ütles, et minge... ja selle peale ütles tädi, et sa kuradi tattnina, ma sulle näitan. Tõnu ei jäänud ootama, mida tädi talle näitab, vaid jooksis minema. Õhtuks leidis ta laada üles. Kuna oli juba õhtu ja laat pandi kinni, heitis Tõnu põõsasse magama. Öösel ajas ta üles keegi mundris mees, kes ütles, et poiss, kas sa ei tea, et alaealised ei tohi pärast kella 22-t ilma vanemateta väljas viibida. Tõnu ütles, et ei tea ja küsis siis, et kes need alaealised on. Onu ütles, et poiss, mul pole naljatuju, tule lähme, ja viis ta miilitsasse. Seal tehti protokoll ja pandi Tõnu ühte voodiga tuppa, mille aknale olid imelikud raudpulgad ette löödud. Tõnu palus end pool üheksa üles ajada ja heitis magama. Ta magas rahulikult hommikuni. Unes nägi ta, et otsis laata, käis kõik kohad läbi, kuid ei leidnud. Siis küsis ta ühe onu käest nõu, see aga tuli talle kallale. Tõnu jooksis eest ära, kuid kukkus kogemata kanalisatsioonikaevu. Ta lendas veidi aega ja kukkus siis selga montöörile, kes parajasti redelist üles ronis ja kiskus ka selle kaasa. Nad lendasid väga kaua. Kaevu põhjas oli paks mudakiht. Tõnu oli kerge ja tema kukkus ainult põlvist sisse, kuid paks ja raske montöör vajus vööni mudasse. Kohe kui montöör oli selgusele jôudnud, et nad enam ei kuku, pistis ta ropult sõimama ja sirutas oma raske rusika Tõnu poole.
Ei tea, mis Tõnust oleks saanud, kui sel hetkel poleks üks teine keha temast mööda lennanud ja otse montöörile pähe kukkunud. Selgus, et see oli seesama mees, kes Tõnut taga oli ajanud. Nüüd vajus montöör üleni mudasse ja kui ta pea jälle pinnale sai, pistis ta veel ropemalt sõimama ja ega teinegi võlgu jäänud. Siis hakkasid nad kaklema, ise rinnuni mudas. Tõnu ei jäänud lõpplahendust ootama, vaid sülitas korra mõlemale mehele pähe ja kadus.
Siis läks ta jälle ühe mehe juurde, kuid see võttis tal rinnust kinni ja hakkas teda raputama. Tõnu ei löönud araks ja peksis meest täiest jõust käte ja jalgadega. Mees raputas edasi ja karjus ta peale täiest kõrist. Selle koha peal ärkas Tõnu üles, ja oh sa püha müristus - mees, keda ta nii vapralt klohmis, polnud keegi muu kui militsionäär, kes ta eile õhtul siia oli toonud!
Tõnu tõusis üles ja vabandas, militsionäär naeratas hapukalt ja ütles, et pole midagi. Tõnu pani riidesse, väljus, pätsas laualt ära inspektori võileiva ja sõi väljas ära.
Kell 9 jõudis ta laadale. Kõigepealt vaatas ta üle koha, kus kuulutuse järgi oli «toidu- ja tööstuskaupade suurmüük», mida Tõnu oleks pigem väikemüügiks nimetanud, sest tööstuskaupade valik oli imetlusväärselt väike ja toidukaupu polnud seal üldse.
Edasi läks Tõnu karussellile. Ta pidi tund aega sabas seisma. Suurest seismisest hakkas tal veidi paha. Karussellil hakkas Tõnu pea hirmsasti ringi käima, süda läks pahaks ja kui sõit lõppes, oksendas ta kôik sabasseisjad (keda oli aga palju rohkem kui Tallinna jäätisemäel sabas) täis, ent iiveldus ei kadunud. Siis läks ta WC-sse. Seal tekkis tal väike probleem, sest Tõnu ei teadnud kohe, kumb ots enne potti pista. Kui ta oli kôik ära oksendanud, mis oksendada oli ja muud vajalikud toimingud sooritanud, läks ta õnneloosi. Seal pidi rattast ûhe pallikese võtma. Pallikesel oli number peal ja selle numbri järgi vaadati, kas sa võitsid vôi mitte. Tõnu võttis 10 loosi ja neist üksteist võitsid, või oli see vastupidi, ma ei mäleta täpselt. Ta võitis nuku, kaks nätsu, viis õhupalli (neist 3 tervet) ja ülejäänud olid harilikud pliiatsid. Siis sõi ta rupskišašlõkki, millest ta hambad kahjuks jagu ei saanud ja jõi kolm liitrit kalja peale, sest veerandi šašlõkist olid moodustanud rupskid, teise veerandi sool ja ülejäänud pool oli pipar.
Kui ta oli nii palju kalja joonud, et ta kõri ei löönud enam tuld välja, oli ta kurguni täis ja läks moedemonstratsiooni otsima, kuid sattus hoopis rändloomaaeda, mis koosnes kolmest ahvist ja pooleldi dresseeritud karust, kelle kallal seitse karutaltsutajat pool aastat vaeva olid näinud. Selle poole aastaga oli karu ära lõhkunud seitse mootorratast üldmaksumusega 9600 rubla, kusjuures 7 dresseerija poole aasta kogupalk oli 8399 rubla ja 42 kopikat. Visa võitlusega saavutasid dresseerijad selle, et riik jättis palga maksmata, kuid maksis selle eest välja kôik mootorrattad peale ühe, mille tagajärjel said dresseerijad 58 kopikat kasumit. Seda nende esimest kasumit tähistasid nad sealsamas laadal koos kaasavõetud alkohoolsete jookidega, ja selleks, et maksta ära raha, mille nad laenasid selleks, et maksta ära raha, mille nad laenasid söögi ja alkohoolsete jookide ostmiseks, võtsid nad kaasa loomaaiast laenatud 3 ahvi ja oma hoolealuse - dresseeritava karu.
Kuna klaaside ostmiseks neile enam laenu ei antud, jõid nad alkohoolseid jooke otse taarast, millest nad säilinud osa kohe pärast joomingut ja sellele järgnenud löömingut taarapunkti andsid. Peale selle andsid nad ka kaks oma seltsimeest traumapunkti. Aga nüüd jätame nad rahule ja vaatame, mida teeb Tõnu.
Tõnu oli vahepeal tead saanud, et moedemonstratsioon oli juba eelmisel päeval ära ja lennukisõitu linna kohal ei toimu, sest lennukile saadi suure vaevaga küll hääl sisse, kuid piloodile mitte kuidagi.
Edasi püüdis Tõnu leida naljapiltnikku, kuid ei leidnud. Ta küsis ühe onu käest, et miks naljapiltnikku kusagil pole, et kuulutusel ju ometi oli. Onu ütles, et sa oled ju täitsa eluvõõras poiss. Ja ta seletas, et vaata, kui kõik ütleksid ja kirjutaksid ainult tõde, mis siis elust välja tuleks? Tõnu mõtles järele, leidis, et onul oli õigus ja läks estraadikontserdile.
Kõigepealt tulid lavale peaaegu lavapõrandani ulatuvate juustega tädid, kes, nagu pärast selgus, olid hoopis onud. Nad istusid laval oleva 10 oreli taha ja kui nad kõik koos mängima hakkasid, kostis valjuhääldajatest mingi monotoonne vingumine, mis kestis peaaegu pool tundi. Üks onu Tõnu ligidal ütles ühele teisele onule, et see on «In Spe». Tõnu ei teadnud, mis see tähendab, kuid ta oli koolis veidike saksa keelt õppinud ja sealt selgus, et «ins» tähendab «millegi sisse» ja tähega «p» tähistatakse ajakirjanduses jm. harilikult üht teatud kehaosa, mida meiegi siinkohal p-tähega tähistame. Nii et kokkuvõttes sai Tõnu enam-vähem aru, mida tundmatu onu öelda oli tahtnud.
Pärast tulid lavale ühed teised onud. Neil olid pikkade juhtmetega kitarrid ja veel toodi lavale kolm pulka, mille otsas olid mikrofonid.
Lauljad võtsid kohad sisse ja hakkasid laulma. Lauljad ja kitarristid tekitasid sellist põrgulärmi, et Tõnul hakkasid kõrvad pilli lööma ja taevast sadas rahena alla kurdiks löödud putukaid. Peale selle karglesid moosekandid veel hirmsate mürtsude saatel, mida tekitas trumm, millelt Tõnu suure vaevaga suutis välja lugeda sõnad «Magnetic Band». Suure vaevaga sellepärast, et trummilööja tugevatest löökidest pulgaga, mille otsas oli kolmekümnesentimeetrilise läbimõõduga pall, värises ja hüples trumm pidevalt, nii et trummilööja oli sunnitud teda pulgaga mööda lava taga ajama, mille tagajärjel takerdus ta lõpuks juhtmetesse ja prantsatas maoli maha, nii pikk ja lai kui ta oli. Kõige viimane onu, kelle nägu polnud karvade seast nähagi, vingutas elektriorelit.
Ansambel lõpetas ühe loo ja alustas teist, millega kaasnes veelgi hirmsam lärm, sest nüüd karjusid ka pealtvaatajad. Teise loo lõpuks olid muusikud oma eesmärgi saavutanud: plats oli lage, kõik pealtvaatajad olid lahkunud ja lava oli rohketest tomatitest ja mädamunadest nii libe, et lauljatel läks pool tundi, enne kui nad sealt minema said.
Siis pandi laat kinni ja Tõnu läks jaama, kus ta avastas,
et tal pole enam kopikatki raha. Ta sõitis jänest. 3 korda
tuli kontroll peale ja 3 korda pääses Tõnu üle noatera
rongist välja. Neljas kord võeti ta kinni otse kodujaamas.
Kontrollija tahtis teda miilitsasse viia, kuid Tõnu rabeles lahti,
põgenes, ja avastas alles kodus, et koti koos õnneloosis
võidetud asjadega oli ta unustanud rongi. Nii lõppes Tõnu
laadalkäik.
Olavi Jaggo
VI-a klass
3.-9. IX 1982
See versioon 21. VIII 1983