«KOBRULEHE KROONIKA» – EESTI KOLLASE AJAKIRJANDUSE PIONEER
Meie klassi ajakirjandusbuum algas 1982. aasta sügisel. Olime just läinud VI klassi ja vanust oli peaaegu kõikidel 12 aastat. Kool oli Jevgeni
Nikonovi nimeline Tallinna 17. Keskkool ja asus Õismäel.
Esimene, kes laskis klassi peale ringi käima omatehtud ajalehe, oli Rednar Annus. Lehe pealkiri oli «Hei, Noored!». (Ma ei mäleta, kas
hüüumärk oli või mitte.) Uuest ideest laskis ennast kaasa haarata Rednari pinginaaber Tõnu Säär. Tema ajalehe nimi oli «Vussatšuk». Kolmandad olime mina ja minu pinginaaber Allan Vaher, tehes koos ajalehe «Kobrulehe Kroonika».
Järgnevate päevade jooksul laskis ajalehti välja vist suurem osa meie klassi poisse, kuid kõiki lehti peale «Vussatšuki» ja «Kobrulehe
Kroonika» ilmus ainult üks number. Tõnu tegi vist mingi 5–10 lehenumbrit, «Kobrulehe Kroonikast» (mis kõnekeeles kiiresti «Kobruleheks» lühenes), sai
aga fenomen, mida jätkus veel järgmisse õppeaastassegi.
Kui kõik teised tegid oma lehti üksinda, siis «Kobrulehe Kroonika» valmis koostöös, ja seda väga praktilisel põhjusel. Nimelt oli mul tol ajal
kohutav käekiri, mida klassikaaslastest suutsid lugeda ainult kaks – pinginaaber, kes oli sellega pika aja jooksul paratamatult harjunud, ja Meelis
Tammera, kelle käekiri oli veel segasem. (Mina tema omast aru ei saanud.) Ma lihtsalt ei olnud võimeline kirjutama kõikidele arusaadava
käekirjaga ja lisaks puudus mul täielikult joonistamisoskus. Selle tõttu jäi «Kobrulehe Kroonika» valmiskirjutamine ja kunstiline kujundamine
tervenisti Allani tööks. Minu käega on kirjutatud ainult mõni ilmumiskuupäev ning aeg-ajalt lisasin, parandasin ja kustutasin juba valmis lehes
üksikuid sõnu, kui ma Allani kirjutatuga rahul ei olnud.
Ei ole teada, mitu «Kobrulehe Kroonikat» kokku üldse ilmus. Lehtede numeratsioon läks meil peagi sassi ja lõpuks ei vaevunudki me neid enam
nummerdama. Minu
valduses on praegu 72 numbrit pluss viimane, mis kunagi valmis ei saanud. Esimesena ilmunud lehele on hiljem pliiatsiga kirjutatud
kuupäev 27.09.1982 (mis võib väga vabalt olla õige); hiliseim leht kannab kuupäeva 02.02.1984.
Suurem osa lehti käis koolipäeva jooksul klassi peal ringi ja jõudis meieni tagasi, osa läks aga kaduma. Ma kujutan ette, et mõned võiksid
olla Allani käes. Peale selle peteti üks leht meilt
välja, aga sellest allpool lähemalt.
Lehel ei olnud kindlat ilmumissagedust. Vahel ilmus ta mitmel päeval järjest, mõnikord jäi aga pikem vahe. Kui oletada, et minu käes
on praegu 2/3 kõikidest lehenumbritest ja arvestada sisse koolivaheaegade ligikaudsed pikkused, siis näitab arvutus, et «Kobrulehe Kroonika» ilmus
igal koolinädalal keskmiselt 2,1 korda, s.t. pooleteise aasta jooksul umbes igal kolmandal koolipäeval. Pole paha, mis?
«Kobrulehe Kroonika» koosnes tavaliselt kahest, harvemini neljast A5-leheküljest – vahel ruudulisel vihikupaberil, vahel valgel, harva
joonelisel paberil. Kõikide aegade mahukaim leht oli 8 lk. (täpsemalt 7,5). Keskmine pikkus oli 2,6 lk. Tihti oli teine leht lõigatud
väiksemaks, kui polnud 4 lk. täitmiseks piisavalt materjali. Näiteks nii:
Ajalehe sisu pärines suuremas osas minu sulest. Hoogsat teksti
jutu «Tõnu suvelaadal» stiilis tuli mul tollal kergesti
ja rikkalikult. Sageli lühendas Allan minu teksti, et oleks vähem kirjutamisvaeva. Ise kirjutas Allan vähe, kuid temalt pärinevad mõned meie
ajalehe kõikide aegade parimatest pärlitest. Tal oli eriline anne kompaktsete tabavate väljendite peale, kuid puudus selline sõnavoolavus, millega
päev päeva järel lehte täita. Lihtsustades võiks seega öelda, et minult tuli kvantiteet, Allanilt kvaliteet. Paljud lood mõtlesime koos välja, mina
kirjutasin valmis ja Allan andis lõpliku lihvi.
Lehes ilmus palju ka välisautorite (kõik meie oma klassist) loomingut – kõige rohkem Erki Aulelt. Nii Erki kui ka teised edastasid oma
kaastöö meile enamasti suuliselt ja mina panin kirja. Ajalehe lõpupäevil kirjutas mõned täitsa huvitavad jutud Art Peep («Sm. Turvase
lood»). Mõistagi andis palju inspiratsiooni klassikaaslaste käitumine, mille liialdatud kirjeldusi lehes avaldasime. Põhjalikud reportaažid
ilmusid jalgpallimängudest kehalise tunnis, pioneeriüritustest jms. – tegelikkus muidugi kõigest inspiratsiooniallikaks. Lugejate kirjad, millele
lehes vastasime, olid suuremalt jaolt väljamõeldud, aga paar tükki olid ka päris. Tuleb tunnistada, et vahel võtsime mõne killu
lihtsalt «Pikrist», «Herilasest» vms.
Väga umbkaudne autorite statistika (osatähtsus lehe kogumahust):
Jaggo |
|
44% |
Jaggo/Vaher
|
|
38% |
Vaher/Jaggo |
|
4% |
Vaher |
|
2% |
Aule |
|
7% |
Annus |
|
2% |
Peep
|
|
1% |
teised (umbes 6 autorit) |
|
1% |
plagiaadid |
|
1% |
«Kobrulehe» alguspäevil kirjutasime kord järje «Vussatšuki» järjejutule «Inimese võimetel ei ole piire» ja sealt edasi läkski lugu
edasi pendelteatejutuna – osad ilmusid vaheldumisi «Vussatšukis» ja «Kobrulehe Kroonikas». Kui Tõnu oma lehe väljaandmise lõpetas, võtsime
järjejutu (mille pealkirjaks oli Tõnu vahepeal pannud «Uus põgenik») üle. Tegelasteks olid meie klassi õpilased. Mingil ajal leidis keegi (vist
Allan), et oleks aeg nimetada jutt ümber «Igivanaks põgenikuks». Aja jooksul tekkisid loole uued tegelased, kellel polnud meie klassiga enam
midagi pistmist, lugu ise aga muutus täielikult jamaks ja tüütas kõik ära. Mulle tundus aga tobedana järjejutt lihtsalt lambist pooleli
jätta. Lõpuks leidsin võimaluse ta loogiliselt ära lõpetada – teatasime lehes, et järjejutu järgmises osas puhkes nii suur tulekahju, et
sellest süttis põlema ka käsikiri, mille tõttu me kahjuks seda lugu rohkem avaldada ei saa.
Kuid kas on see mingi loodusseadus, et ajalehel on järjejututa kurb olla, igatahes hakkas varsti ilmuma numbrist numbrisse kanduv lugu
püha vend Erkiliuse seiklustest (autoriks mitte Erki ise, vaid ikka meie Allaniga) ja aeg-ajalt veel mõni paari-kolmeosaline lugu.
Huvitava õppetunni ajakirjandustegevuse praktikast saime kohe alguses. Nimelt oli esimene ajalehenumber valmis, kuid me polnud teda
mingil põhjusel veel ringi käima lasknud, kui botaanika õpetaja teatas tunnikontrolle tagasi andes, et oli pannud ühele poisile (kes oli tollal
pehmelt öeldes ebapopulaarne) hindeks ühe – selle eest, et ta kirjutas sõnas «hiirekõrv»
sõna «hiir» ühe i-ga ja ilma h-ta. Rahvale tundus see kohutavalt naljakas ja me saime Allaniga aru, et niisugune sündmus lihtsalt tuleb ära
kasutada. Nii jätsimegi lehe esimese numbri ootele ja ma kirjutasin loo geniaalsest teadlasest, kes avastas uue looma, Allan aga illustreeris
selle suurepäraste piltidega ja lugu ilmus «Kobrulehe Kroonikas». Kuna esimene lehenumber oli, nagu öeldud, juba
valmis, ei jäänud üle muud kui panna väljaantavale lehele numbriks 2. «Esimese» numbri andsime aga välja järgmisena. Seega on «Kobrulehe
Kroonika» maailma ajalehtede seas ainulaadne selle poolest, et teine number ilmus enne esimest.
Ma ei mäleta, et «Kobrulehe Kroonika» kuulsus oleks ulatunud meie klassist väljapoole, ehkki teda kindlasti mingil määral
teati. Õpetajate hulgas oli mõistagi selliseid, kelle silma alla «Kobruleht» mingi hinna eest sattuda ei tohtinud, kuid eesti keele
õpetaja Levand ja, kui mu mälu ei peta, siis ka füüsika õpetaja Aruoja lubasid teda lausa oma tunnis ette lugeda. Õpetaja Levand püüdis ka
mõjutada meid nilbust ja riigivastasust vähendama – ilmselt soovides meid sekeldusest säästa, kuid mõistes, et lihtsalt järele me lehetegemist
ei jäta. Just õpetaja Levandi mõjutusel on paaris lehes üksikuid poliitilise sisuga väljendeid loetamatuks soditud (mis üldkokkuvõttes
oli küll tähtsusetu). Mis puutub nilbusesse, siis seda oli «Kobrulehes» niigi
minimaalselt - me ei olnud veel päris selles eas.
Enamike õpetajate eest peideti lehte hoolega ja mul on õudne mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui «Kobrulehe Kroonikat» oleks silmanud
meie kooli purupunane direktor Malle Evertsoo (kelle truualamlikkus oli nii suur, et VIII klassi lõpuaktusel rääkis ta meile vanast eesti kombest
enne kuhugi minema hakkamist natuke aega istuda). Hämmastaval kombel aga ei sattunud kogu selle aja jooksul ükski leht kellegi kätte, kelle
kätte ta ei oleks pidanud sattuma. Isegi minu ema ei saanud kunagi ühelegi pihta.
Teisest küljest ei olnud «Kobrulehe Kroonika» sajaprotsendiliselt põrandaalune. Ükskord tegime kooli nääripeo jaoks eriväljaande, mille
kandsime avalikult ette, kuid eriväljaannetel ei olnud numbreid, mistõttu polnud kusagilt näha, et tegemist on regulaarselt ilmuva ajalehega. Üks
teine eriväljaanne oli pühendatud keemiale ja kanti avalikult ette mingil keemiaalasel kooliüritusel (või lihtsalt keemia tunnis?). Keemia
õpetaja oli sellest nii suures vaimustuses, et küsis lehe laenuks ja kui ma seda tagasi küsisin, rääkis mulle ahastaval toonil, kuidas ta oli
seda kodus otsinud, kuid polnud üles leidnud. Ma ei uskunud seda juttu hetkekski, aga mis ma enam teha sain.
Sellest, et me halastamatult nõukogude võimu, venelasi ja koolijamasid pilasime, ei maksaks teha järeldust, nagu me oleksime olnud teab mis
julged ja sõnakad. Meilgi tuli arvestada selle maailma vägevate, või täpsemalt selle klassi vägevatega. Oli mitu poissi, kelle vihaleajamist me
endale kuidagi lubada ei saanud. Vähemalt korra käisid lehest läbi vist küll kõikide meie klassi poiste (ja paljude tüdrukute) nimed, kuid oli
teatud valitud seltskond, kellest oli mõistlik kirjutada ainult neutraalselt. Kool oli julm koht ja range enesetsensuur «Kobrulehe
Kroonikas» iseenesestmõistetav. Kahetsusega pean tunnistama, et meie lugude peategelasteks olid sageli ka kaks poissi, kes olid
klassis (tavalisest suurema) kiusamise
ohvrid. (Üks neist viidi küll kiiresti omal soovil paralleelklassi üle ja teine võeti pikapeale enam-vähem omaks.)
Hauda läks «Kobrulehe Kroonika» minu ja Allani vahel tekkinud erimeelsuste tõttu. Allan hakkas mingi aeg nõudma, et igale loole
kirjutataks juurde autori nimi (mida me algusaegadel vahel tegime, aga pärast enam mitte). Mina olin selle vastu. Allani nõudmine oli tingitud
sellest, et lugejaskond kippus «Kobrulehe Kroonikat» minu leheks pidama, ja Allan pidas seda ebaõiglaseks. Minu vastuseis tuli sellest, et ma
tahtsin kaitsta autoreid lugude tegelasteks olevate klassikaaslaste pahameele ja kättemaksu eest. Meil oli seega vastandlik arusaamine
autorikaitsest – Allani meelest oli tähtis, et lugejad saaksid teada, kes on autor, minu meelest oli aga tähtis, et lugejad ei saaks teada, kes
on autor.
Tagantjärele saan aru, et Allanil oli õigus ja minul mitte. Autorite anonüümsuse tagamine ei toiminud niikuinii, sest kui meist tugevam
kannatanu oleks tulnud ja nõudnud, et me ütleksime, kes temast kirjutas, oleksime seda ka öelnud. Tollal aga ei osanud ma miskipärast seda
taibata, vaid hoidsin kinni oma sõnavabaduseideaalist, mis tegelikult polnud kunagi olnud rohkem kui ideaal.
Allanil oli ilmselt õigus ka selles, et lugejad tähtsustasid minu rolli ajalehes üle. Minu mätta otsast oli seda raske märgata. Nägin ju, kui
palju meil oli eri autorite kaastöid, arutasin pidevalt Allaniga asju läbi ja teadsin väga hästi, et ajalehte füüsiliselt valmis teha ma ise ei
suudaks. Seepärast tundus mulle absurdsena, kujuteldamatuna, et keegi võiks arvata, nagu teeksin «Kobrulehe Kroonikat» mina üksi. Kui aga
tagantjärele meenutan, kuidas klassikaaslased meie lehest rääkisid, siis tundub, et see suuresti just nii oli.
Kuna see põhimõtteline vastuolu püsis lahendamatuna, hakkasid minu ja Allani vahel tekkima konfliktid pisiasjadest. Lõpuks viis see ühel
vahetunnil vaidluseni, millest oleks kasvanud välja vähemalt käsikähmlus, kui õpetaja poleks klassi tulnud. Sellest ajast me «Kobrulehe
Kroonikat» enam ei teinud. Viimane pooleli eksemplar juhtus Allanil veel mõnda aega koolis kaasas olema ning avastati ükskord ja läks
klassi peale rändama.
Mulle käidi peale, et ma ajalehte üksi edasi teeks. Ma ei tea, miks ma ei üritanudki.
Alates IX klassist läksin ma teise kooli, kus pinnas ei tundunud traditsiooniliseks ajakirjanduseks soodne. Seal tegin korra sellise
lehe, milles kirjutasin paar esimest lehekülge täis, ülejäänud jätsin aga tühjaks, andes lugejatele võimaluse ise kirjutada. See oli päris
tore. (Hei, klassikaaslased! Kas keegi teab, mis «Cuqrus News'ist» sai? Nüüd võiks seda ju ometi juba tunnistada julgeda.) Paar ajalehte tegime
aegade jooksul veel, aga ma ei mäleta sellest peaaegu midagi.
Allan andis aga vanas koolis välja mõned numbrid ajalehte «Kobruleht», kus iga loo juurde oli märgitud, kes on autor. Naljameeste raske
kahurvägi eesotsas Erki ja Rednariga käisid seal klassis edasi, aga mul ei ole enam üldse meeles, kes kui palju Allani uude lehte kirjutas.
«Kobrulehe Kroonika» oli pesueht sopakirjandus – just selline huumor, mida võib oodata puberteediealistelt poistelt. Ei saa salata, et
üksjagu oli lehes lihtsalt laustobedusi. (Kuigi kui «Kreisiraadiot» vaadata, siis ei ole meil küll mitte midagi häbeneda.) Meie klassikaaslastele
oli klassi mitteametlik häälekandja aga vaieldamatult huvitavam lugemisvara kui tolle aja ametlik ajakirjandus.
Huvitav on märkida, et kõigest viis aastat pärast «Kobrulehe Kroonika» lõppu tekkis Eestis nii suur vabadus, et igaüks võis oma ajalehte välja
anda ja kirjutada seal seda, mida sülg suhu tõi. Üheks selliseks tollases isetegevuslike ajalehtede laviinis oli lühikest aega ilmunud
ajaleht «Jaan Kägu», mis pakkus mulle palju äratundmisrõõmu. Näiteks oli seal õpetus algajatele
gangsteritele, kuidas inimese eluküünalt kustutada. Autor oli silmnähtavalt võtnud mingi esmaabiõpiku ja sealsed soovitused vastupidi
pööranud. Praegu tundub uskumatuna, et sellised asjad ilmusid meie maal kunagi trükis ja müüdi kioskites!
Veelgi hiljem, alles pärast Eesti taasiseseisvumist, sain ma teada, et ligikaudu «Kobrulehe Kroonika» aegadel (vist pisut hiljem) andsid
Viljandi kooliõpilased
välja ajalehte «Grafomaanic» (toimetajaks keegi Krahv Omanik). See oli hoopis kõvem sõna kui meie oma. Ühes hilisemas numbris, mida
90-ndatel aastatel näha sain, olid artiklid lausa printeril trükitud. Ants, sa võiksid sellest kirjutada – või teised asjaosalised, kes iganes te olete.
Loodan, et mõistate, et «Kobrulehe Kroonika» sisaldab palju sellist, mida ma (ja kindlasti mitte ainult mina) praegu enam kellelegi
näidata ei taha. Sellepärast olen avalikustanud natuke vähem kui veerandi kogu olemasolevast materjalist. Aga sedagi on üksjagu.
Hetkel on pildid ainult «Kobrulehe Kroonika» Facebooki-lehel. Ma
panen nad kunagi ka avalikku veebi välja, kui mahti saan.
HÄSTI SUUR PALVE:
1. Kui kellelgi on «Kobrulehe Kroonikast» isiklikke mälestusi, siis palun kirjutage või jutustage mulle nendest. See oleks ülihuvitav.
2. Kui kellelgi on «Kobrulehe Kroonika», «Vussatšuki» või mõne teise meie klassi ajalehe eksemplare, siis palun skännige nad sisse
ja saatke mulle. Kui te ise ei viitsi skännida, andke nad minule ja ma luban, et annan nad pärast sisseskännimist tagasi. See kehtib ka Urve
Randmaa kohta.
Minu kergesti meeldejääv meiliaadress on olavi.jaggo@gmail.com .
avalehele