MÕISTUJUTTE

Siin on lood, millega võib soovi korral lihtsalt seltskondades inimesi lõbustada, tegelikult on aga igaühes neist peidus tähtis info naise loomuse kohta, mida vähemalt 95% mehi oma elu lõpuni ei taipa, ja mille mõistmine annab teile seega teiste meeste ees olulise konkurentsieelise.

* * *

Naine kurdab sõbrannale:

«Küll mul on oma mehega raske! Ta oskab ainult roppe laule.»

«Kas ta siis laulab neid sulle ette?» küsib sõbranna ehmunult.

«Ei, aga ta vilistab neid kogu aeg.»

* * *

See on üks «Tuhande ja ühe öö» muinasjuttudest. (Aitäh, Hamid!)


Elas kord üks tubli sõjamees nimega Rašid.

Ükskord kutsus sultan Rašidi enda juurde ja ütles talle, et riigi ääremaadel tegutseb üks eriti kaval ja julm röövlipealik. Ta on tapnud kõik väejuhid, kelle sultan tema vastu saatnud on. Nüüd peab Rašid minema ja selle bande hävitama.

Rašid asus oma väesalgaga teele ja tõepoolest õnnestus neil röövlitest jagu saada. Rašid võitles ise röövlite pealikuga ja sai temast võitu. Ta oli juba andmas viimast, surmavat hoopis, kui pealik ütles:

«Oo, aulik Rašid! Enne kui sa mu tapad, palun luba, et ma ütlen sulle midagi.»

Rašid andis loa ja pealik jätkas:

«Ma olen tegelikult naine. Ma pettusin elus, sest kõik mehed, keda ma kohtasin, osutusid viletsateks. Sellepärast hakkasin ma röövlipealikuks ja otsustasin, et tapan kõik mehed, kuni leian sellise, kes on minust tugevam. Sina, Rašid, oled esimene, kes suutis mu alistada. Nüüd tahan ma anda end sulle naiseks.»

Nende sõnadega võttis röövlipealik ennast paljaks, tõestades et ta on tõepoolest naine. Rašid ei tapnudki teda, vaid võttis ta naiseks ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.

* * *

Ayn Randi raamatus «Atlas Shrugged» on stseen, mille oluline sisu on selline:


Naine väljendab abikaasale oma pahameelt, meenutades talle, et kui nad abiellusid, tõotas mees kõik tema soovid täita.

Mees ütleb: «Sul on õigus, kallis. Minu kohustus on täita kõik su soovid. Ütle mulle, mida sa tahad.»

Naine vastab vihaselt: «No kust kurat mina tean?»

* * *

M: Kuule, mul on sellest jamast lõplikult kõrini. Millal me ükskord voodisse läheme?

N: Sa oled nii loll! Kui me koos ülikooli käisime, kutsusin ma su neli korda enda juurde arvutit parandama, ja kõigil neljal korral ei teinud sa midagi muud kui parandasid arvutit. Ja nüüd, kui ma olen lõpuks ometi endale boyfriendi leidnud, hakkad sina mulle seksist rääkima. Käi persse!

* * *

Aastal 1994 või 1995 märkasin ma poes raamatut «Saladused meeste kohta, mida iga naine peaks teadma». Praegu on sellist kirjandust kõik kohad täis, aga siis oli teisiti. «Saladused...» oli esimene selline meeste-naiste teemaline raamat, mida ma üldse eesti keeles nägin (kui «Avameelselt abielust» mitte arvestada). Sellepärast äratas ta mu huvi. Mõtlesin, et äkki ostan ta oma elukaaslasele. Ja mis seal salata, endalgi oli huvitav teada saada, mis asjad on siis meeste juures nii mõistatuslikud, et naised ei oska nende peale ise tulla, vaid neid on vaja raamatus õpetada.

Võtsin siis raamatu kätte, lõin juhuslikust kohast lahti ja lugesin ühte nendest suurtest  s a l a d u s t e s t  meeste kohta. Ma ei mäleta muidugi täpset sõnastust, aga jutu mõte oli selline:

«Kulla naine, kui sa mehele midagi räägid, siis arvesta sellega, et mees oma piiritus lolluses arvab, et sa mõtled seda tõsiselt, mida sa räägid.»

Ma rõhutan: see ei olnud meesteajakirja naljanurk, vaid naiste poolt naistele kirjutatud raamat «Saladused meeste kohta».

* * *

Noormees käis neiul esimest korda kodus külas. Järgmisel päeval helistas neiu ja ütles:

«Sa ei tohi enam meile tulla.»

«Miks?» küsis noormees hämmeldunult.

«Pärast seda, kui sa eile ära läksid, avastas ema, et tal on üks kaelakee ja sõrmus kadunud. Me leidsime nad pärast küll üles – ema oli nad hajameelsusest valesse sahtlisse pannud – aga saad ju aru, et sinust ei jäänud hea mulje.»

* * *

Ühes seriaalis oli umbes selline lugu.

Üks naine tegi aeg-ajalt ühte erakordselt maitsvat kooki, mille retsepti ta oli saanud oma esiemadelt. Tema abikaasa pööras ühel hetkel tähelepanu sellele, et iga kord tegi naine valmis ovaalse koogi, siis lõikas otsad ära ja pani koogi ahju.

Mees küsis: «Miks sa enne koogi ahju panemist otsad ära lõikad?»

Naine ütles: «Ma ei tea, mu ema tegi alati nii.»

Nuputas mees, mis ta nuputas – ta ei suutnud leida ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks koogil otsad ära lõikama, selle asemel et ta sellisena, nagu on, ahju panna. Uudishimu ei andnud talle rahu ning ta läks ämma juurde ja ütles: «Kuule, ma tahaksin sinult üht asja küsida. Jenny teeb vahetevahel seda teie suguvõsa kuulsat kooki, tead küll. Ma märkasin, et ta teeb iga kord ovaalse koogi, siis lõikab otsad ära ja paneb koogi ahju. Ma küsisin, miks ta otsad ära lõikab, ja ta ütles, et sina tegid alati nii. Ütle palun, miks need otsad ära lõigatakse.»

Ämm vajus hetkeks mõttesse ja ütles siis: «Ma ei tea, mu ema tegi alati nii, aga ma ei oskagi öelda, miks.»

Õnneks oli naise vanaema ka veel elus. Mees läks tema juurde ja ütles: «Kuule tead, Jenny teeb vahetevahel seda teie suguvõsa kuulsat kooki, ja ta teeb seda nii, et teeb ovaalse koogi, siis lõikab otsad ära ja paneb koogi ahju. Ma küsisin, miks ta otsad ära lõikab, ja ta ütles, et tema ema tegi alati nii. Ma küsisin tema emalt, miks need otsad ära peab lõikama, ja tema ütles, et sina tegid alati nii. Kas sina oskad mulle selgitada, milleks on vaja sellel koogil otsad ära lõigata?»

Naise vanaema vaatas mõtlikult kaugusse ja ütles: «Tjaa, see oli 1930. aastal Chicagos, kui me olime George'iga äsja abiellunud ja kolisime vanemate juurest ära. Me elasime hästi vaeselt ja meil oli nii väike ahi, kuhu see kook tervena sisse ei mahtnud. Sellepärast lõikasin ma otsad ära. Ja hilisematel aegadel tegin ma harjumusest samamoodi edasi ega mõelnud üldse selle peale, kas seda millekski vaja on.»

* * *

Olin aastaid tagasi ühel koosviibimisel, kus plaaniti ühe ühingu asutamist. Kui ürituse nii-öelda ametlik osa oli lõppenud, vestlesid inimesed suvaliselt siin-seal üksteisega. Minu lähedal oli eestvedaja, meesterahvas, sattunud jutu peale ühe naisega ning selgitas talle oma ideid, kuidas asutatavat ühingut populariseerida ja mõttekaaslasi leida. Ta jõudis jutuga selleni, et naiste seas tuleb selgitustööd teha mõnevõrra teistmoodi, sest naistel on sellised ja sellised eripärad...

Naine ütles: «Te räägite muuseas praegu naisterahvaga.»

Mees kukkus kohe vabandust paluma, aga naine katkestas teda:

«Ei, ma pidasin silmas seda, et minule ei ole vaja selgitada, et naised mõtlevad teistmoodi kui mehed.»

Šahh ja matt!